Metsaomanikud looduskaitsepiirangute meelevallas

Lendorav peaks olema see võlusõna, mis sunnib ametnikud kiiresti tegutsema. Oht, et vastasel juhul sureb see Euroopaski haruldane liik meil järgmise viie aastaga välja, on vägagi reaalne. Foto: Rainar Kurbel

Looduskaitselistest piirangutest ahistatud metsaomanike eestkõnelejate plaanid esitada seaduse muutmise eelnõu ja pöörduda ühishagiga riigi vastu kohtusse on toppama jäänud, ent mitte kalevi alla pandud.

Kaitsealuse lendorava käpakäigu pärast muretsevad inimesed löövad juba mõnda aega häirekella: sellele loomakesele sobivaid elupaiku jääb aina vähemaks, uusi haavikuid pole peale kasvamas, liikumiskoridorid on lageraielankidega läbi lõigatud. Lisaks asub osa elupaiku erametsades, mille omanikud pole seatud majandamispiirangutega päri ega lendorava kaitsmisest huvitatud.

"Asi on läinud nii kaugele, et kui metsaomanikul on selline mets, kuhu lendorav võiks sisse tulla, võtab ta selle kasvõi enne õiget aega kähku maha, et ühel hetkel mitte piirangutega silmitsi seista," rääkis lendoravauurija Uudo Timm suvel.

Mõistetav, kui metsaomanik on oma metsa pensionisambaks kasvatanud ja hooldanud ning siis ühtäkki selgub, et enam ei tohi ta seal midagi teha, raiest rääkimata, ning tulu jääb tulemata. Või hüpoteek maksmata.

Toimivat hüvitusmehhanismi pole riik suutnud ega tahtnud tänini välja töötada.

Hüvitis niru, järjekord pikk

Arusaadav, et metsaomanike kannatus lõpuks katkes. Jutt pole ju üksnes lendoravast - majandamispiirangud kehtivad ka mitme teise kaitsealuse liigi elu- või kasvupaikade tõttu.

Tudulinna vallas on kõikvõimalike keskkonnakaitseliste piirangutega kinnistuid kõvasti üle Eesti keskmise, üksnes lendoravaga seotud piirangud on enam kui sajal kinnistul. Küllap on see üks põhjuseid, miks vallavanem Andrus Toss on maa- ja metsaomanike huvide eest seisma asunud. Toonitades, et tegelikult on tegemist terve Eesti probleemiga.

"Teoreetiliselt on kompensatsioonimehhanism justkui olemas: riik maksab looduskaitseliste piirangutega maa eest mingi arvutusliku keskmise alusel hüvitist. See hüvitis on kordi väiksem kui maa turuväärtus ja selle ootejärjekord on... umbes 27 aastat. Järjekorras on pidevalt 250-300 inimest, aastas lahendatakse umbes kümme juhtu," rääkis ta.

Juunis saatis Toss keskkonnaminister Marko Pomerantsile mureliku kirja, milles kirjeldas üksikasjalikult tekkinud olukorda ning pakkus ka võimalikke lahendusi: "Kaitsealused liigid on võimalik päästa ainult juhul, kui maaomanikul silm särab ja ta teeb kõik selleks, et need liigid säiliksid tema maal. Üks võimalus on maade vahetus, aga põlistalud ei ole kindlasti nõus oma esivanemate maad ära andma /---/ neile tuleb leida sellised võimalused, mis tagaksid nende saamata jäänud tulu ja liigi kaitsel tehtud töö kompensatsiooni."

Tänini pole minister kirjale vastanud.

Asendusmaast ei taheta rääkida

Augustis rääkis Toss, et kavatseb koos teiste lõunaregiooni omavalitsusjuhtidega esitada keskkonnaministeeriumile seaduse muutmise eelnõu. Et seaduses sätestataks alade kaitse alla võtmise puhul eri kompensatsioonivõimalused, alates omanikule mõistliku hüvitise maksmisest või mõne keskkonnasõbraliku projekti toetamisest kuni asendusmaa andmiseni või maa turuhinnaga äraostmiseni.

"Ainuüksi Tudulinna vald on andnud riigile tagasi tuhandeid hektareid endisi riigimaid - kui riigil pole raha kompensatsiooni maksta, miks ei anta siis vahetusmaad? Me räägime õigusjärgsetest omanikest; korruptsioon tekib aferistide juurdepääsuga," täpsustas ta.

Eelnõu pole siiani esitatud. Toss ütles, et ei näe sellel mõtet enne, kui ideele ei ole "ülaltpoolt" piisavalt toetust.

"Oleme mitmete ametnikega ükshaaval kokku saanud ja rääkinud, aga tulemust ei ole," tõdes ta. "Jutt lõpeb ära sellel kohal, kui hakata rääkima omanike saamata jäänud tulust. Ametnikele on peamine, et loodus on kaitstud ja rohkemast nad aru ei saa. Või ei taha saada."

Eelmisel nädalal saatis Andrus Toss kirja riigikogu keskkonnakomisjonile ning soovis nendega kohtuda. Loodetavasti saab see kohtumine teoks ning ehk jõutakse seal ka aruka arusaamani, et midagi peab muutuma - ja kiiresti. Kui lendorava allesjäämisele mõelda, siis kohe väga kiiresti.

Arusaamisest ei piisa

Ühtaegu omavalitsusjuhtide asjast haaramisega asus tegutsema ka MTÜ Eesti Erametsaliit, plaanides metsaomanikud koondada ja esitada riigi vastu ühishagi. Seegi pole tänini teoks saanud.

"Ma ei tea, mille taha on see toppama jäänud, aga kindlasti pole seda mõtet maha maetud," ütles MTÜ Virumaa Metsaühistu juhatuse esimees Viktor Lehtse.

Lehtse sõnul kohtus ta mõni nädal tagasi keskkonnaministriga, kelle jutus ei olnud midagi optimistlikku.

"Probleemist saavad kõik aru, aga seadust muutma ei kiirusta keegi," nentis ta. "Eks metsaomanikud peavad ise aktiivsed olema ja jätkuvalt survestama. Mõnigi metsaomanik on asja kohtusse andnud, lahendid peaksid lähiajal selguma hakkama - see ehk annab teistelegi julgust juurde."