Operaator Kõps, kahe jalaga kultuuri keskel

Bruno Uustali hinnangul on riigi suhtumine omavalitsustesse üleolev ja hoolimatu. "Aga kust tulevad need lapsed, kes teevad täiskasvanutena kõrgkultuuris ilma, ka maailma tasemel? Ikka omavalitsustest," kostab ta.

FOTO: Peeter Lilleväli

Kui teie laps lõhub müramise käigus rahvamajas mõne akna ära, ärge muretsege: temast võib tulevikus saada rahvamajade ühingu parim koostööpartner. Just niimoodi Bruno Uustaliga juhtuski.

Kus su hõbesõlg on? Polegi rinnas.

Rinnas ei ole, aga kaasas on küll. [Võtab karbist ja näitab.] Ega seda pintsakuga kanda ei saagi, ikka linase särgiga.

See on esimene kord, kus Eesti rahvamajade ühing tunnustas koostööpartnereid. Sina ja rahvakultuurikeskus selle sõle esimestena saite. Oli ikka hea meel ka?

Ikka. See tunnustus tuli mulle pealegi ootamatult.

Ega sa sel hetkel jälle kaamera taga olnud, kui su nimi välja hõigati?

Ei olnud. See tseremoonia oli seal sama uhke kui Cannes'i filmifestivalil, kõndisime mööda punast vaipa.

Seal, kus suuremat või väiksemat sorti rahvatantsuks, laulmiseks ja pillimänguks läheb, oled sa kohal nagu operaator Kõps. Ja nii juba aastakümneid. Kui palju neid filme kokku tuleb, mis sa selle ajaga teinud oled? 

340 filmi, üksjagu on veel kokku monteerimata.

Kui me neid filme jutti vaatama hakkaksime, siis mitu korda jõuaks päike enne tõusta ja loojuda, kui lõpp käes oleks?

[Muigab.] Kui ööpäev läbi vaadata, siis saaks kahe nädalaga hakkama.

Maakonnas pole vist rahvakultuurikollektiivi, keda sa ei tunneks, tegutsegu nad siis linnas või väikeses külas. Ja kuna sa oled neid kõiki igasugustel üritustel sadu kordi näinud, kas tüütuks ei lähe?

Ei lähe, sest ürituste kavad on enamasti väga mitmekesised ning elamused on alati uued. Neid ma sealt kogungi. Pealegi on mul see eelis, et saan pärast arvutis mõnda huvitavamat kohta korduvalt üle vaadata.

Palju sa neid rahvapidusid ja kontserte kaamera taga nautida saadki, kui tuleb pidevalt otsida paremaid rakursse ja sättida plaane. 

Seda küll, aga tuleb ette ka selliseid kontserte, kus peab käed kaamera pealt ära võtma, et pilt värisema ei hakkaks, sest elamus on sedavõrd võimas. Viimati juhtus see Avinurmes toimunud Klaveriorkestri kontserdil: neli klaverit, kaheksa pianisti ning kuusteist kätt musitseerimas.

Kuidas meie rahvakultuuri tervis on? Pulss nagu noorel inimesel?

Kindlasti võiks parem olla, aga küsimus pole rahvakultuuris, vaid kohalike omavalitsuste kultuuripoliitikas. Riik tegeleb kõrgkultuuri ja n-ö betooniga, rahvakultuuri arendamine on jäetud omavalitsuste hoolde. Rahvamajad on olemas, kuid rahvast käib seal vähe. Rohkem tuleks inimesi kaasata ning seda on võimalik teha ka suurte kulutusteta. Hea näide on Mäetaguse rahvamaja ja selle juht Mare Taar, kes on korraldanud moosikonkursse ja jõulupuukonkursse ning kohalike elanike kellade ja kleitide näitust. Inimesed saavad ennast väljendada ning näevad, et nende vastu tuntakse huvi.

Sa oled töötanud kümme aastat Toilas vallavanemana ning pidanud seda ametit ka Aseris ja Tudulinnas. Mida sina haldusreformist arvad? Ühe valjemini kostavad nende hääled, kes küsivad, mille poolest on suur omavalitsus parem kui väike.

See haldusreform, mis praegu käsil, on määratud läbikukkumisele. Kui alguses räägiti riigireformist, siis nüüd tegeldakse ikkagi vaid valdade liitmisega. Ma küsiks, kas Eesti riiki ootaks sellepärast häving, kui Tudulinna vald kellegagi ei liituks. Pärast Eesti taasiseseisvumist võeti selles vallas esimese asjana laenu ning remonditi rahvamaja ära.

Või teine näide − Kohtla-Nõmme, väike vald, kes on suutnud tänu sellele, et omal ajal Kohtla-Järvest eraldus ning lõi oma valitsuse, rajada unikaalse kaevanduspargi-muuseumi. Paneme siia kõrvale Kohtla-Järve koosseisu jäänud Oru, millest me teame ainult muresid.

Kas sina kui Toila valla elanik kirjutaksid alla Toila valla liitmisele Jõhviga?

See on naerukoht, kui mõelda ajaloole: Jõhvi arengu taga on Toila ja Sompa piimamehed, kes lõid meierei ja asutasid selle Jõhvis.

Tegelikult on nii, et ühe valla liitmine maakonna keskusega ei annaks mingeid tulemusi. See oli näha Jõhvi linna ja valla liitmisest. Eesmärk võiks olla kõikide Jõhvi ümbruskonnas olevate valdade liitmine maakonna keskusega. Sel juhul ehk õnnestuks muuta omavalitsus riigile arvestatavaks partneriks, mõnikord ka ebamugavaks. Pealegi saaks maakonna keskus siis panustada ümberkaudsete valdade arengusse. Riik pole omavalitsuste koostööd soosinud ja kui nii, siis tulekski omavalitsuste liitmise tulemusel võim enda kätte võtta. Ma usun, et pooled jõhvilased on selle poolt.

Et Jõhvi vald käiks vastu Peipsi randa?

Miks mitte? Iisakul oleks põhjust liituda ning ka Avinurme ja Lohusuu peaksid mõtlema, kas hakkavad Tartumaa või Lääne-Virumaa piirivallaks või liituvad siin, kus nad on koostööd teinud ja kus neid hinnatakse.

Kas tahad neid aegu tagasi, kus omavalitsust juhtisid?

Toila vallavolikogu liikmena olen ma selle asja juures siiamaani ning töötades Ida-Virumaa omavalitsuste liidu kontoriga ühe katuse all, kuulen ja näen ma omavalitsuste tegemistest iga päev.

Hinges on muidugi valus, kui need vallad hakkavad ära kaduma, kus olen töötanud. Toila vald sai ju nullist üles ehitatud ja tunnistan, et on ka vigu tehtud.

Aga jah, haldusreform oma praegusel kujul näitab, et me käime jätkuvalt seda teed, et alguses hoiame kokku ning siis sööme kõik säästud ära ja tuleb puudugi. Sellesse, et inimestel oleks siin tööd ja hea elada, ei panustata ei riigi ega omavalitsuste tasandil. Kui kellelgi jääb aega nende küsimustega tegelda, siis ta tegeleb, kui ei, siis ei. Üldjuhul on riigi suhtumine omavalitsustesse üleolev. Kui Lennart Meri ütles, et omavalitsused on demokraatia aluseks, siis praegune president ei räägi sellest midagi.

Jätame presidendi praegu kõrvale. Sina kui reformierakondlane kirud siin riiki... Kes on olnud juba üle kümne aasta riigi tüüri juures? Reformierakond. Nii et kiru iseennast!

Kui Ansip oli peaminister, siis tema nimetas haldusreformi asendustegevuseks. Mida siin praegu üritatakse teha, ei saa mina aru. Aga ma olen Reformierakonnas vaid lihtliige.

Ma ei ole ammu näinud kellelgi nii väikest ja kitsast kabinetti kui sul, keskkonnainvesteeringute keskuse  projektispetsialistil. Mida sa siin väikeses kabinetis teed? Bürokraadi tööd?

Suuremat pole vajagi, sest kui varem tulid inimesed kohale, paberid näpus, siis nüüd käib kõik elektrooniliselt. Ma võtan vastu keskkonnaprojektide rahastamistaotlusi ja kontrollin nende vastavust nõuetele. Kui ministeeriumist tuleb positiivne otsus, siis kontrollin lepinguid, samuti pärast projekti elluviimist. Kui vaja, abistan kliente. Nii see käib.

Mullu esitas prokuratuur süüdistuse ühele firmale, kes üritas keskkonnainvesteeringute keskuselt välja petta 1,7 miljonit. Kas oled meie maakonnas millegi sellisega kokku puutunud? Soodustuskelmusega, nagu seda nimetatakse.

Need petuskeemid on nii keerulised, et nende avastamiseks siit laua tagant jäävad käed lühikeseks. Sellepärast tegelevadki nende skeemitajatega asjakohased organid.

Küll aga olen kokku puutunud selliste klientidega, kes astuvad uksest sisse ja ütlevad: tahan raha, mis projekti pean ma selleks kirjutama?

Su isa oli põllumees ja vend ka. Sinus seda verd pole?

Mulle on pigem puutöö hingelähedane nagu mu vanaisale, kes pidas omal ajal Jõhvis kirstumeistri ametit.

Aus amet, pealegi majanduskriisidest sõltumatu. Aga vaevalt et sina kirste teed, vahest nokitsed midagi muud. 

Ma olen teinud koju kappe ja kabinetilaua, ka oma voodid olen ise teinud. Oma maitse ja äranägemise järgi, lihtsad asjad.

Kas sul on veel mõni huviala peale rahvakultuurihuvilise kaameramehe ja puutöö?

Ma ütleks nii, et huvitav on olla kursis paljude asjadega. Mingil määral olen ma ajakirjanduse fanaatik.

Ma ütleks, et pigem kriitik... Arvestades, kui palju oled sa Põhjarannikulegi etteheiteid teinud. 

See kriitika tuleneb sellest, et õpingute ajal tegin kaastööd põllumajandusakadeemia lehele ning mind üritati sinna värvata elukutseliseks ajakirjanikuks. Ma võtsin osa ka Edasi korraldatud konkursist, kuhu oodati ettepanekuid, kuidas seda lehte parandada, ning minu ettepanekud trükiti isegi ära.

Aga läheme jutuga tagasi selle hobi juurde, mille eest sa rahvamajade ühingult aasta koostööpartneri tiitli said. Rahvakultuuriüritused toimuvad enamasti ikka nädalavahetustel. Kui palju neid nädalavahetusi kuus tuleb, mis sa veedad kaamera taga? 

Parematel aastatel võis olla 1,5 korda kuus.

Sinu puhul on huvitav see, et sa pead lugu nii rahvakultuurist kui kõrgkultuurist. Ma mäletan, et kunagi sinult lehe tarvis aasta meeldejäävamate kultuurisündmuste kohta pärides mainisid sa vastuses ka vene koreograafi Aleksandr Pepeljajevi "Luikede järve". Ma juhtusin seda hiljem telerist nägema: pöörane lavastus, poliitilistest vihjetest tiine. Petipa ja Tšaikovski pöörasid kindlasti hauas ringi. Mis on sinu viimase aja elamused selles valdkonnas? Ma mõtlen kõrgkultuuri? 

Pärdi ja Wilsoni "Aadama passioon", balletid "Korsaar", "Kratt" Estonias, "La Dolce Vita" Vanemuises, paari nädala eest käisin ka Peterburis balletti vaatamas. Ma olengi viimasel ajal rohkem balletietendusi vaadanud, mitte et ma oleks fanaatik, aga mõned lavastused pakuvad huvi.

Eile vaatasin aga kodus huviga maailmakuulsa moefotograafi Helmut Newtoni albumit, see on nii paks [Uustali pöidla ja nimetissõrme vahele mahuks tellis vabalt ära - T.L.], maksis 100 euro ringis. Ta on pildistanud ka kuulsaid näitlejannasid.

Jõhvi kontserdimaja direktori Piia Tamme retsept on, et vähemalt üks kord kuus peaks ennast mõne kultuurisündmusega hellitama. Kui palju neid sinul aastas koguneb? Neid, mida sa ei vaata läbi kaamerasilma.

Just lugesin huvi pärast eelmise aasta omad kokku, sain 30.

Kus on sinu kultuurihuvi lätted?

[Muigab kavalalt.] Lapsepõlves, kui ma lõhkusin Toila rahvamajas kaks akent ära. Aga kui tõsiselt rääkida, siis sai laulu- ja tantsupidudel käidud, nii kooriga kui tantsurühmaga, aga ka puhkpilliorkestriga. Nüüd käin videokaameraga ning jäädvustan seda, mida teised teevad.

Kui mind rahvamajade ühingu austamisüritusele kutsuti, mõtlesin taas kord, et jah, meil on kultuuriministeerium, aga kui palju oskab see ministeerium pöörata tähelepanu omavalitsuste kultuuritegemistele? See valdkond on jäetud ikka täiesti omavalitsuste rea peale. Aga kust tulevad need lapsed, kes teevad täiskasvanutena kõrgkultuuris ilma, ka maailma tasemel? Ikka omavalitsustest.

Tagasi üles