Peaminister usub, et Ida-Viru paremad ajad on ees

Taavi Rõivas. Foto: Matti Kämärä

Peaminister Taavi Rõivas rääkis neljapäeval pärast Narva kolledžis toimunud valitsuse istungit Põhjarannikule, mida kavatseb valitsus ette võtta, et aidata Ida-Virumaal tööhõive, palgataseme ja muude näitajate poolest ülejäänud Eestile järele jõuda. 

Milline võiks Narvas toimunud valitsuse istungil tehtud otsuste mõjul Ida-Virumaa olla kolme aasta pärast, kui praeguse valitsuse ametiaeg läbi saab?

Nende otsuste eesmärk on aidata põlevkivisektori ettevõtetel väga madala nafta hinnaga periood üle elada. Selle kaudu saab hoida maakonnas väga vajalikke töökohti ja Eesti jaoks tervikuna väga vajalikku tööstust.

Me saame aru, et nafta hinna langus on olnud põlevkiviettevõtetele väga kriitiline. Meie lootus on, et keskkonnatasude leevendamisega on võimalik nendel ettevõtetel jätkata.

Teine väga põhimõtteline otsus toob loodetavasti Ida-Virumaale nii uusi investeeringuid kui ka loob eeldatavasti sadu uusi töökohti. Kavandatava palgatoetuse eesmärk on saavutada, et need ettevõtted, kes kaaluvad, kas tulla Ida-Virumaale või minna näiteks Põhja-Lätisse, langetaksid oma otsuse Ida-Virumaa kasuks.

Millised konkreetsed mõõdetavad näitajad nagu tööpuuduse tase või keskmine brutopalk võiksid suhtes Eestis keskmisesse Ida-Virumaal kolme aasta pärast olla?

See läheb juba väga tänamatuks prognoosimiseks. Aga iseenesest ma usun, et Ida-Viru näitajad peaksid lähematel aastatel Eesti keskmisele lähenema.

Ei ole loogiline, et Eesti-siseselt oleksid tuluerinevused väga suured. Eesti on piisavalt väike riik, kus palgatase võiks olla ühtlasem. On olnud periood, kus Ida-Viru sissetulekud kasvasid Eesti keskmisest veidi kiiremini. Sisemajanduse kogutoodangu poolest elaniku kohta on Ida-Virumaa Harjumaa ja Tartumaa järel kolmandal kohal. See on väga märkimisväärne.

Miks on kujunenud nii, et Ida-Virumaa on samas aastakümneid pidevalt olnud üks murede allikas, mis nõuab valitsuselt erikomisjone, tegevuskava, erimeetmeid? Miks ei õnnestu Ida-Viru selle pika aja jooksul muuta normaalseks piirkonnaks, mis ei nõuaks pidevalt eritähelepanu?

Ma usun, et iga Eesti maakond vajab tähelepanu. Tallinnast vaadates on Ida-Virumaa puhtgeograafiliselt üks kaugemaid piirkondi. Seetõttu on ka igati põhjendatud, et valitsuse liikmed ja teised otsustajad käiksid aeg-ajalt kohapeal ning saaksid kohapealset tunnetust. Valitsusel ei ole seda luksust, et ainult osa teemadega tegelda. Me peame kogu Eesti terviklikku arengut silmas pidama.

Geograafiliselt on Ida-Virumaale Tallinnast enam-vähem sama palju kilomeetreid kui Tartusse. On see pigem mentaalne kaugus, mis Ida-Viru pealinna jaoks kaugeks teeb?

Ma tahaks loota, et ei ole mentaalset kaugust. Samamoodi on meil põhjust ka Kagu-Eestis külas käia. Ka seal on mitmeid teemasid, mis vajavad tõsist tähelepanu. Näiteks see, et seal on kõige suurem erivajadustega inimeste osakaal. Kagu-Eesti ja Ida-Virumaa puhul on näiteks ühesugune piiriinvesteeringute vajadus.

Keeleseaduse vastuvõtmisest möödus hiljuti 27 aastat. Kus on see känd, et oleme olukorras, kus paljud vene põhikoolis õppinud lapsed pole saanud elementaarsel tasemel eesti keelt selgeks, rääkimata Narva taksojuhtidest?

Ma loodan, et kõik Eestis elavad inimesed mõistavad, et eesti keele oskus avab elus uksi. Mulle ütles Ida-Virumaa kutsehariduskeskuse juht Hannes Mets, et eesti keele oskus tõstab tõenäosust teenida suuremat palka. See tähendab, et kui osata eesti keelt, siis on see töökohtade ring, kus on võimalik tööle asuda, märgatavalt suurem.

Peamine vastutus keeleõppe eest on loomulikult haridussüsteemil. Kuid lisaks on ka täiskasvanutel olemas erisugused võimalused eesti keele õppimiseks. Sellega tuleb järjest tõsisemalt tegelda. Arutasime valitsuses, et peame lahti saama olukorrast, kus inimesed, kes tahavad eesti keelt õppida, peavad ootama järjekorras. Me peame panustama selleks riigi poolt lisaraha. Et kõik, kes on ise huvitatud eesti keele õppimisest, selle võimaluse ka saaksid. Minu meelest on see elementaarne. Andes võimaluse õppida eesti keelt, anname inimestele väga olulise õnge, et nad tuleksid ise elus paremini toime.

Teie kolleeg valitsuses, justiitsminister Urmas Reinsalu on tulnud välja ettepanekuga, et riigi kohaloleku suurendamiseks Ida-Virumaal tuleks siia üle tuua tuhat avaliku sektori töökohta. Kas valitsus viib selle plaani lähiajal ellu?

Keeruline öelda, siin on vaja leida konkreetselt need asutused, mida on võimalik teise kohta liigutada.

Rääkisime kolmapäeval Priit Kamaga [justiitsministeeriumi asekantsler, riigiasutuste Ida-Virumaale toomise algatajaid], kes on minu ammune kolleeg justiitsministeeriumist. Ta kirjeldas valitsusele kogemusi kõigi vanglate juhtimise ületoomisel Ida-Virumaale. Ta rõhutas selgelt positiivseid aspekte ja ka seda, et kui siin oleks rohkem erisuguseid riigiasutusi, siis võimaldaks see ka pereliikmetel kaasa tulla, kuna võimalused tööd leida oleksid paremad.

See idee oli meil väga huvitava ja asjaliku diskussiooniobjektina laual. Mingeid lubadusi, et see või teine või kolmas asutus kindlasti Ida-Virumaale tuleb, on veel natuke vara anda. Aga me tegutseme sellega ja mõtleme väga aktiivselt kaasa.

Sisekaitseakadeemia toomist Ida-Virumaale kaaluti samuti aastaid, aga lõpptulemusena seda siia ikkagi ei tule?

Sellel olid väga praktilised kaalutlused. Sisekaitseakadeemia praeguses asukohas on tehtud väga suuri investeeringuid ja neid tuulde lasta oleks kohatu. Näiteks Murastes on tehtud investeeringuid ka Euroopa Liidu raha eest ja kui see kompleks tühjaks jätta, tooks see riigile trahvinõuded kaasa. See poleks otstarbekas. Sisekaitseakadeemia praktikabaasi loomine Ida-Virumaal oleks mõistlik kompromisslahendus.

Ida-Viru majandusolukorra muudab keeruliseks mitmete halbade asjaolude kokkulangemine. Raskustes on põlevkivitööstus, teised varem kasvanud majandusharud nagu logistika ja turism kannatavad Venemaa kriisi tõttu. Kui nüüd kerkib meist mitteolenevatel põhjustel Venemaa ja Lääne vahele pikemaks ajaks sisuliselt müür ning kaubavahetus takerdub, siis millistes suundades peaks uues reaalsuses piiriäärsetes piirkondades tegutsema, et kaotatut asendada?

Minule oli positiivne üllatus, et turismistatistika põhjal on Ida-Virumaa suutnud küllaltki hästi kompenseerida Venemaalt tulemata jäänud turistide osa. Selge see, et siin piirkonnas on Vene turistide osakaal kõrge, ja kui nende ostujõud on väga tõsiselt langenud, siis mõjub see negatiivselt ka siinsetele turismiettevõtetele.

Eestis käib kõige rohkem Soome turiste. Ega Narva ole Soomest füüsiliselt väga palju kaugemal kui Tallinn. Küsimus on vaid selles, et Tallinna ja Helsingi vahel on laevaliinid, Kotka ja Sillamäe vahel aga paraku enam mitte. Tulebki mõelda, kuidas meil oleks võimalik rohkem turiste tuua siia nii Soomest kui ka teistest riikidest.

Ka Eesti inimestel teistest maakondadest on põhjust siia sagedamini tulla. Tulla perega mõneks päevaks näiteks Narva on minu meelest väga hea mõte. Näiteks sellise suure ürituse ajal nagu Narva energiajooks on siin väga raske ööbimiskohta leida.

See on paraku vaid üks päeva aastast, aga majutusasutustel tuleb hakkama saada ka ülejäänud 364 päeval.

Aga mida rohkem selliseid üritusi korraldada, seda parem on. Samad probleemid on ka teistes piirkondades. Näiteks Pärnus mõeldakse, kuidas sündmustetihedale suvele lisaks ka muul ajal enda juurde turiste meelitada.

Kõik Eesti maakonnad peale Harju- ja Tartumaa kaotavad järjekindalt elanikke ning koos sellega jääb vähemaks ka ettevõtteid ning teenindus- ja kaubandusasutusi. On selline elu koondumine paari suuremasse keskusesse paratamatu suundumus või tasub riiklikult siiski üritada seda protsessi  pöörata?

Ma usun küll, et teatavad võimalused meil siiski on. Meil on võimalik aidata kaasa, et ettevõtted leiaksid üles võimalused ka pealinnast kaugemal tegutsemiseks. Need on tegelikult olemas, aga need on vaja investoritele paremini kohale viia.

Harjumaal on krooniline tööjõupuudus. Kui teatakse, et Ida-Virumaal on samas inimesed, kes otsivad tööd, siis tasubki ettevõtteid siia laiendada.

Narvas toimunud istungil ei jõudnud valitsus arutada haldusreformi eelnõu põhimõtteid. Ent mida sisuliselt peaks eelseisev haldusreform inimestele paremaks muutma peale selle, et riigi halduskulud peaksid vähenema?

Väga suurt rahalist kokkuhoidu me haldusreformilt isegi ei looda. Soovime, et need teenused, mida omavalitsused inimestele pakuvad, oleksid üle Eesti võimalikult kvaliteetsed, et omavalitsused oleksid riigile tugevad ja võimekad partnerid.

Praegu on pahatihti nii, et kui tahame piirkondades luua erisuguseid teenuseid, olgu need näiteks seotud sotsiaalhoolekande või millegi muuga, siis peavad riigiasutused neid ise korraldama, kuna omavalitsused on liiga väikesed, et sellega toime tulla. Ma arvan, et tuleviku Eesti omavalitsused on sedavõrd suured ja võimekad, et saavad rohkemate ning paremate teenuste osutamisega hakkama.

Teenuste kvaliteedi tõus ja seeläbi ka inimeste heaolu tõus ongi haldusreformi esmane eesmärk.

Üha sagedamini kõlab hääli, et majanduses on seisakuaeg ja praegune valitsus ei võta midagi ette. Ligemale kümme aastat Hansapanka juhtinud Indrek Neivelt ütleb, et kõik on loorberitele puhkama jäänud. Endine peaminister ja Sillamäe sadama rajaja Tiit Vähi leiab koguni, et praeguses valitsuses pole üldse kedagi, kes jagaks majandust. Kuidas on praeguses olukorras võimalik Eesti majanduskasvule hoogu juurde anda?

Kogu maailma majandus on olnud viimasel ajal tagasihoidliku kasvuga. Selge see, et väike ekspordist sõltuv riik ei saa siin imet teha ajal, kui mujal on keerulised ajad.

Meil on kolm suurt põhjust, miks Eesti majandusel on praegu keeruline aeg. Venemaa majandus on sisuliselt vabalanguses, riigi ja inimeste ostujõud on väga-väga oluliselt langenud ning see mõjutab väga konkreetseid sektoreid. Meie kõige olulisem kaubanduspartner Soome on väikeses languses, aga kuna Soome mõju meile on suur, siis mõjutab meid ka nende väike langus. Ja lõpuks odav nafta hind, mis mõjutab meil põlevkivitööstust.

Kui vaatame üldist majandusaktiivsust, siis paljudel sektoritel läheb Eestis ka väga hästi. Kui oleme piisavalt targad, et hoida seni Eestile edu toonud majanduskeskkonda, teha oma tugevusi veelgi paremaks, siis on meil võimalik ka tulevikus kasvada. Me ei peaks pidevalt kaasa minema sellise sildistamisega, et oi, kui raske seisakuaeg on. Pigem otsime võimalusi, kuidas kasvule uut hoogu anda.

Sel nädalal avaldatud Emori kaitsetahte uuringust tuli välja, et kui Venemaas näeb Eestile julgeolekuohtu 88 protsenti eestlastest, siis siinsete venekeelsete inimeste seas arvab nii vaid 28 protsenti. Kuidas neile selgitada, miks on Eestil vaja pidevalt oma kaitsevõimet suurendada ning kulutada soomukite ja muu sõjatehnika soetamiseks rohkem raha?

Ma usun, et igaüks, kes Eestis elab, mõistab, et igal riigil on põhjust enda kaitsmiseks alati valmis olla. See ei tähenda, et me valmistuks sõjaliseks konfliktiks. See tähendab, et me oleme piisavalt tugevad, et kellelgi ei tekiks isegi mõtet meid kunagi ründama tulla.

Eestil on kaks olulist sammast, millele meie riigikaitse tugineb. Üks neist on meie liitlased. Me oleme NATO liikmed − see on maailma kõige tugevam sõjalis-poliitiline liit. NATO kaitseb iga oma piirkonda, sealhulgas Eestimaad. Olen rahvusvahelises meedias korduvalt öelnud, et Narva on täpselt sama palju NATO kui New York, ja ma mõtlen seda väga tõsiselt. Samamoodi ütles ju ka president Obama, et Tallinna kaitsmine on sama oluline kui Londoni, Berliini või Pariisi kaitsmine.

Teine sammas on loomulikult meie enda kaitsevõime ja -tahe. See, et Eesti investeerib riigikaitsesse, et meil on professionaalsed ja hästi väljaõppinud sõdurid. See on täiesti normaalne väärika riigi küsimus ja see ei tähenda, et me tahaks ise kellelegi kallale tungida või ootaksime, et keegi meile kallale tungiks. Kaugel sellest! Me oleme tugevad selleks, et igasuguseid konflikte ära hoida.

Küsimus teile kui Reformierakonna esimehele: miks teil Ida-Virumaal mingit huvi pole?

Kindlasti on.

Ma mõtlen seda, et viimastel kohalikel valimistel polnud teil suuremates Ida-Viru linnades Narvas, Kohtla-Järvel, Sillamäel ja Jõhvis isegi oma nimekirju väljas.

Ma väga loodan, et 2017. aasta valimiste eel liitub Reformierakonnaga uusi inimesi ka siin piirkonnas. Ka praegu on mitmes Ida-Viru omavalitsuses reformierakondlastest juhid, sealhulgas ka Jõhvis.

Selge on, et Narvas on nii Reformierakonnal kui ka mitmetel teistel olnud keeruline jalga ukse vahele saada. See ei ole sugugi hea. Pigem hoopis kurb, sest Narva linnavõim pole just teab mis edukat tööd teinud. Objektiivset põhjust, miks konkurente mitte valida, minu meelest ei ole. Loomulikult on see Narva inimeste endi otsus, aga mina usun küll, et praegusele linnavõimule on võimalik leida märksa tugevamat alternatiivi.

Olete käinud Ida-Virumaal rahvasportlasena nii Aidu ekstreemvõistlusel kui Narva energiajooksul. Kas olete oma kalendris võtnud plaani osaleda ka mõnel eelseisval siin toimuval sündmusel − näiteks Kuremäe kloostrijooksul, Alajõe rääbisejooksul või Iisaku staadionimaratonil? 

Ma ei ole oma spordikalendrit väga pikalt ette teinud, sest töögraafik on nii tihe. Aga nii Narva energiajooks kui Aidu ekstreem jätsid väga hea mulje.

Mõne piirkonnaga tutvumisel on jooksmine minule üks paremaid viise. Nõnda näen vahetult selliseid kohti, kuhu muidu eriti ei juhtu. Näiteks Narva energiajooksu poolmaratonil oli üks selline koht − omapärane aedlinn, umbes 14. ja 15. kilomeetri vahel. Ekstreemirajad viivad aga kohtadesse, kuhu inimesed muidu üldse harva satuvad. Ma sain näiteks mööda karjääri kanaleid aerutades ise veenduda, et seal on potentsiaali suuremaks spordirajatise väljaarendamiseks.