Naiste varjupaika pöördujate arv kasvab
8. märts 2016, 22:05
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Täna kümme aastat tagasi uksed avanud Ida-Virumaa naiste tugikeskus-varjupaik on abistanud üle 700 koduvägivalla all kannatava naise, neist umbes kolmandik on koos lastega vajanud turvalist majutust. Pöördumiste arv on viimastel aastatel tõusuteel.
Ida-Virumaa naiste tugikeskuse-varjupaiga sünnipäevaks loetakse 8. märtsi, kui alustas tegevust infotelefon.
Olud paranenud
"Kõik sai tegelikult alguse enne 2006. aastat," ütles Eesti naiste varjupaikade liidu juht Eha Reitelmann.
"Rääkisime Ene-Eha Urbalaga naisteühenduste ümarlaual, et Eesti naised ja lapsed kannatavad samamoodi perevägivalla nagu mujal maailmas, aga meil ei ole abistavaid teenuseid, kui Tartu varjupaik välja arvata. Otsustasime, et peame ise asja kätte võtma. Nii loodi varjupaik Tallinnas ja seejärel Ida-Virumaal. See oli suur asi, sest siis saime juba asutada varjupaikade liidu ning julgustada teisi sama tegema."
Mõni aeg pärast infotelefoniga alustamist hakati Ida-Virumaal pakkuma ka turvakodu teenust. Esimene turvakorter üüriti Kohtla-Järvel.
Tugikeskuse-varjupaiga asutajaliikmed Ene-Eha Urbala, Riina Okas ja Sirje Maala meenutasid, et esimene klient oli peen proua, kes pages oma jõuka vägivaldse mehe eest ning kellele oli lihtne hruštšovkakorter pehmelt öeldes ehmatav. Pikaks ta sinna pidama ei jäänudki.
"Kliendid on turvakorteris elanud ühest ööst aastani," rääkis Urbala, kelle sõnul on tingimused algusajaga võrreldes oluliselt paranenud. Praegu on tugikeskuse-varjupaiga käsutuses Jõhvi vallalt nullrendile antud kahetoaline korter. Lisaks üüritakse ühte kolmetoalist korterit.
Tugikeskuse-varjupaiga juhataja Lilli Andrejev nentis, et viimastel aastatel on klientide arv kasvanud - mullu tegeldi 90 perevägivalla ohvriga. "See on tegelikult positiivne, sest näitab, et naised teavad ja julgevad abi küsida."
Tugikeskuse töötaja, võlanõustaja Karoli Põllumäe sõnul otsivad aina rohkem abi noored, 18-21-aastased naised, kes pole nõus jagama oma elu jõhkrutsejaga ja soovivad vägivaldse suhte kohe alguses lõpetada.
Piirid valla
Tugikeskusse on leidnud tee ka lapseootel naised, kes on küsinud nõu, kas kanda vägivaldse isa nimi lapse sünnitunnistusele. Sel juhul selgitavad töötajad, millised on ühe või teise otsuse tagajärjed, kuid valik on naise enda teha.
"Elatisraha on lapse kasvatamisel väga oluline, aga sel juhul saab mees automaatselt ka kõik õigused. Sageli ei taha mehed oma kohustusi täita, küll aga nõuavad õigust lapsega kohtuda. Meie eesmärk on panna naine mõtlema, kuidas oleks parem lapsele. Raha ei ole alati kõige olulisem, eriti kui vanemad on nõus rahaliselt toetama. Kui vägivaldne isa jääb lapse ellu, siis pole rahulikku elu loota," tõdes Põllumäe.
Üha enam mõjutab tugikeskuse tööd see, et piirid on valla. Nii on varjupaiga klientide seas ka välismaalasi.
Sel aastal pöördus tugikeskusse jõhkralt läbi pekstud armeenlanna. "Armeenias elades oli paaril kõik hästi, aga mehe kodumaale Eestisse kolides näitas viimane oma tõelist palet. Mees hoidis naist kodus luku taga ja viis kord päevas ümber maja jalutama. Ta ütles, et see on naise enda huvides, sest Eesti elu ei olevat turvaline," jutustas Andrejev.
Kümne aasta jooksul on tugikeskuses-varjupaigas abistatud 743 klienti. Turvakodus on peatunud 187 naist. "Naised koos lastega on vajanud 12 520 turvalist ööd, mis võrdub ühe inimese elus 34 kodust eemal olnud aastaga," illustreeris Andrejev eelmisel reedel toimunud tänuüritusel.
Silmi avav kogemus
Et perevägivald poleks ainult "naiste teema", kutsus ta sinna kõnelema kirjaniku ja kommunikatsioonispetsialisti Sass Henno, kes on naistevastase vägivalla teemal ühiskonnas aastaid sõna võtnud.
"Minu silmad avas see, kui kavandasime varjupaikade liiduga esimest teavituskampaaniat. Käisin eri meediajuhtide juures jutuga, et äkki saaks eetrisse mõne teavitusklipi varjupaigast, kuhu on võimalik koduse vägivalla eest põgeneda. Ühe suure raadiokanali programmijuht küsis: "Sa tahad reklaamida mingit asutust, kuhu mu naine saaks ära minna? Ei, selleks ma eetrit ei anna!" See on tõestisündinud lugu 21. sajandi Eestist."
Henno on kogenud mõistmatust ka oma tutvusringkonnas.
"Enamik minu tuttavatest on noored ettevõtjad, kõrgharidusega mehed, kes usuvad, et see on asotsiaalide probleem. Et kes see ikka tänapäeval peksab? Naisel keeratakse "papikraanid" kinni, kui midagi ei meeldi. Ohvritega tegelemine on oluline kiirabitöö, aga selle kõrvalt peaks leidma aega, et rääkida perevägivallast ka sellistele muretutele meestele."
Sest vägivald algab kirjaniku kinnitusel palju hiilivamalt kui naisele kallale minek.
"Sageli algab see armastusest, sellest, et mees mõtleb: ma võtan sinult ära vastutuse koorma, ütlen ise, millal ja kas sa võid tööle minna ning kellele ja kui palju sa tohid naeratada. Soov teha kellegi teise eest valikuid on käitumismuster, mis on vist emapiimaga sisse joodetud. Kui igas seltskonnas võtta vaevaks seista selle tõe eest, et nüüdses ühiskonnas peavad saama kõik ennast ise määratleda ega pea võtma paratamatusega leppija rolli, muutub maailm kiiremini normaalsemaks paigas."