"Kes sinna pähe selle veidra linnupesa tegi?"

Fantaasiasoengu võidutöö ja selle autor Kätly Võsu. Foto: Matti Kämärä

"See ei ole otste lõikamine ega kõõmapesu, see on fantaasia!" võtab stilist Ženja Fokin ühe lausega kokku selle, mis on Ida-Viru kutsehariduskeskuses parajasti toimumas. 

Toimumas on juuksurite esimesed koolisisesed kutsevõistlused, mis algasid hommikul punutistega ning jõudsid pärast pidulikke kinniseid soenguid lõunaks fantaasiavooruni.

Hmm... Mida siin veel võistelda, kui niigi selge, kes on parim? Mai alguses Tartus õppuritele peetud kutsevõistlus selgitas ju välja, et parim juuksur on Ida-Viru kutsehariduskeskuse õpilane Anna Kabilova. Üle Eesti parim!

Kabilova on koolisisesel võistlusel pandud targu istuma hindajate toolile, kuhu on palutud ka stilist Ženja Fokin.

Kes siis Fokinit ei tea!

Aga mida teab Fokin soengutest?

Fokin ja mälestused potisoengust

Kuigi stilisti enda blond peanupp kannab praegu lihtsat lühikest soengut, on see näinud ka pilkupüüdvamaid lõikusi.

Küsin, milline on olnud see kõige ekstravagantsem, mis tema peas nähtud. Pakun välja, et keemilisi lokke pole tal kindlasti olnud.

Pakun valesti.

"On olnud," kostab Fokin, kes käib ilusalongis Fashionhair Kaisa Heinla juures lõikamas. "Eelmised just olidki kemkad peas."

Fokin nimetab Heinlat kreatiivnaiseks, maakeeli siis loovaks inimeseks, kes mõistab ise ideid pakkuda.

Eelmisel suvel sai Fokinist seal ilusalongis Jüri Kuuskemaa. "No teate küll teda," nendib Fokin.

Teame, teame − kunstiajaloolane, kelle ekskursioonid Tallinna vanalinnas rahvusvaheliselt hinnatud.

Ja teame ka talle iseloomulikku potisoengut.

"Ma sain jah potiga tarkust juurde," märgib Fokin, suu naerul. "Mulle Kuuskemaa väga sümpatiseerib. Ta on tark, erudeeritud. Äge persoon läbiva suure tähega. Ja siis juuksur naeriski, et nüüd on nõndaviisi, et saad ise vanalinna tuurile minna."

Kas selle soengu jaoks oligi vaja lokke?

"Ei, selle soengu jaoks oli vaja potti!"

Kreatiivne Kunksmoori soeng

Ida-Viru kutsehariduskeskuse juuksurite võistlusel võtavad mõõtu nii suured kui pisikesed ehk siis keskkoolijärgsed ja põhikoolijärgsed õpilased, nagu neid ametlikult nimetatakse.

"Et ka meie pisikesed saaksid ennast proovile panna ja näidata ning läheksid järgmisel aastal noore meistri võistlustel julgelt võistlustulle, sest see on ikkagi närvipinge siin omavahel mõõtu võtta," kostab kooli osakonnajuhataja Marika Arman.

Kostab väga emalikult.

Juuksuri eriala õpetaja Katrin Veber oleks soengu järgi hinnates justkui võistlustoolilt tõusnud. Kes tegi?

"Ise loomulikult! Kõik soengud teen ise. Kõike on võimalik viie minutiga teha!" kostab õpetaja, kes oma kasvandikke pidevalt uute soengutega üllatab.

Seal peeglite ees, kus ennast parajasti võistlustules praetakse, jääb mulle silma üks... Minu meelest üks ütlemata kreatiivne Kunksmoori soeng, mida nähes tahaks Tõnis Mäe kombel küsida: "Kes sinu pähe selle veidra linnupesa tegi?"

Mäletate? See on laulust "Make up".

Isuäratav vanillistritsel

Hoian sellele veidrale linnupesale pöialt.

Kui autasustamiseks läheb, pälvib pesa autor Hele Tamm, üks nn pisikestest, kolmanda koha.

Auväärse kolmanda koha.

Teine koht kuulub Maria Kimmelile, kelle modell moodustab soengu, meigi ja riietusega ühe ütlemata huvitava terviku.

Ja esikoha võidab Kätly Võsu meistritöö, mis näeb välja nagu isuäratav vanillistritsel.

Fokin, kes teab moega seonduvast palju ja soengutest nii mõndagi, olles teinud koostööd juuksehooldustoodete kuulsate firmadega ja Eesti tippjuuksuritega, kes Pariisis peetud võistlustelt diplomite ja karikatega naasnud − mida ta arvab sellest, mida siin Ida-Virumaa kutsehariduskeskuse juuksuriõpilaste võistlusel näeb.

Fokin arvab nii mõndagi ja nii mõnegi asja kohta.

Esiteks arvab ta kutsekoolide kohta laiemalt. See kõlab nii: "Kümme aastat tagasi oli nii, et kui läksid kutsekooli, siis arvati, et sa oled raudselt mingi põmmpea. Nüüd on olukord muutunud. Kutsekool on äge! Ja see, mida ma siin näen, on äge!"

Teiseks arvab ta kutsekoolis juuksuriks õppimisest. See kõlab nii: "Sa võid lõpetada kõrgkooli ja jääda tööta. Aga kui sa oled õppinud juuksuriks, võib sa elada pealinnas või Kapa-Kohilas − sul on alati tööd. Või kui sa tahad minna Soome elama ja töötama − võtad käärid kaasa ja lähed. Või kui tahad minna maailma avastama − võtad käärid ja põrutad või Austraaliasse välja. Nii ongi."

Valgete kinnastega

Fokin on peaaegu et idabloki poiss, pärit Kundast, lõpetanud sealse ühisgümnaasiumi hõbemedaliga.

Tal oli tunnistusel vaid üks neli.

Ja see neli oli eesti keel.

Pooleldi venelane, pooleldi eestlane, on ta õnnelik, et saab osa kahest kultuuriruumist. "See annab eelise," tõdeb Fokin, kes Tallinnast tuleb ja Moskvasse läheb. Moskvast tuleb ja Tokiosse läheb. Tokiost tuleb ja Jõhvi saabub, et motiveerida siin nii õpilasi kui õpetajaid.

Fokin on jõudnud Ida-Virumaa kutsehariduskeskuses juuksuriõpilastele vaid kaks päeva loenguid pidada, kui puhkuselt naasnud osakonnajuhataja ei tunne õpilasi ja õpetajaid ära. "Õpilastel silmad säravad! Õpetajatel silmad säravad! Mul on justkui uued õpetajad koolis!"

Fokini sünonüüm on entusiasm.

Ise ta ütleb enda kohta brigadir. "Meis kõigis on olemas see miski, oma iva, mille ilmsikstulekuks on vaja, et keegi tagant utsitaks. Mina olengi see utsitaja, see brigadir," märgib ta reipalt.

Või siis see valgete kinnastega töötaja, kes Tokios inimesi metroo ukse peal õrnalt lükkab, kui vagunid on nii täis, et kedagi ähvardab mahajäämine.

"Jah, seda ma teengi, aitan inimesi rongi peale, et nad saaksid edasi juba ise oma elu juhtida."