638 miljoni eurone sajandi ehitus

Auvere elektrijaam on maailma võimsaim põlevkivi kasutav elektrijaam. Foto: Matti Kämärä

"Ükski suur projekt ehitajatega maadlemata ei sünni − vaidlused ja süüdlaste otsimised on täiesti igapäevased asjad," ütleb ligemale viis aastat Eesti Energia poolse ehitusplatsi projektijuhina 638 miljonit eurot maksma läinud Auvere elektrijaama  rajamist koordineerinud Ivo Mõik ja lisab samas, et plusspunkte on selle keeruka ja Eestis enneolematu ettevõtmise juures olnud siiski märksa rohkem kui miinuseid. "Uus jaam töötab ja toodab elektrit. Ehituse lõpetamise seisukohast on veel sabad jäänud."

Eemalt vaadates ei tundugi uhiuus 300megavatise võimsusega elektrijaam väga erillise objektina. Täiesti tavaline musta plekiga vooderdatud suuremat sorti tööstushoone, mille taolisi on Eestis kümneid, kui mitte rohkem.

Põlevkivitööstuse peatänav kasvab

Ilmselt näiks elektrijaam, mis on suuteline suvisel madalperioodil tootma lõviosa kogu Eestis tarbitavast elektrist ja talvel tippkoormuse ajal panustama ligikaudu viiendiku, suursugusem, kui ta asetseks üksinda mõnel lagedal väljal. Narva külje all  Auvere külas paikneval Eesti põlevkivitööstuse nii-öelda  peatänaval sulandub ta aga mitmete suuremate ja ka vanemate vendade vahele ega torkagi väga silma. Tõeline hiiglane on hoopis kõrval paiknev Eesti elektrijaama plokkide hoone ning selle jaama tuhmunud punavalged korstnadki on Auvere jaama samades, kuid värsketes toonides triibulisest kõrgemad. Sealsamas on ka eemalt  kruiisilaeva meenutav Enefit280 õlitehas, mis on olnud unikaalsuse tõttu nii Eesti Energia uhkus kui drillile raskesti alluva iseloomu tõttu närvide õgija.

Siiski võiks 2011. aasta sügisel alanud Auvere soojuselektrijaam  teenitult kandideerida Eesti 21. sajandi ehituse tiitlile. Tegu on kõige kallima objektiga − raha on kulunud 638 miljonit eurot. Samas suurusjärgus on kogu Eesti riigi ühe kuu tulud. Eesti Energia ise ei teeni nii suurt summat elektri müügist kõigi oma jaamade ja tuulikutega isegi terve aasta jooksul. Uue jaama ehituseks kulunud rahaline koorem valmistab Eesti Energia finantsjuhtidele bilansile otsa vaadates veel aastaid peavalu. Veel enne jaama ülevõtmist ehitajalt on juba tulnud selle bilansilist väärtust väiksemaks hinnata.

Tootmise seisukohast on aga tegu kahtluseta kõige efektiivsema ja keskkonnasõbralikuma põlevkivi kasutava elektritootmisüksusega. Aastakümneid tagasi rajatud jaamadega võrreldes on Auvere jaam märksa nutikam ja teda saab paindlikumalt kasutada ning see on heitliku loomuga avatud elektriturul toimetamisel eriti tähtis.

Tulised poliitilised vaidlused 

Jaama ehitusega on algusest peale kaasas käinud tulised poliitilised vaidlused. Ühel pool rindejooont need, kelle hinnangul on tegu arutu raiskamisega. Riigikontrollgi on leidnud, et Eestil pole uusi elektrijaamu vaja ja Auvere ei tasu ennast ära. Jaama ehituse kaitsjad on aga veendunud, et vaatamata suurele numbrile hinnalipikul on selle jaamata võimatu kindlustada Eesti energeetilist julgeolekut ning olla pigem elektrienergia eksportija kui importija. Energiajulgeoleku seisukohalt ei pruugi kaablid naabritega alati aidata, mõistlik on omada ka oma tootmist. Samuti võimaldab uus jaam pikendada aastakümnete võrra  põlevkivienergeetika eluiga.

Sajandi ehituseks liigitub Auvere jaam ka inseritöö seisukohast. Tegu on maailma esimese 300megavatise võimsusega põlevkivikatlaga. Varasemad on olnud kolm korda väiksemad. Mõned  küünikud tõdevad, et kui teha põlevkivitööstuses mõni uus asi varasemast kaks korda suurem, siis saab juurde kümme korda rohkem probleeme. Narva elektrijaamade juhatuse esimees Tõnu Aas tõdeb, et dimensioonimuutust pole lihtne teha. Suurimad käivitusvalud on seotud põlevkivituha käitumisega, aga lahendustele ollakse lähedal.

Rahvaste paabel

Ehituslikus ja logistilises mõttes on Auvere jaama rajamise puhul sobilik tõmmata paralleele suuremate sõjaväemanöövritega. Ivo Mõigu sõnul on ehitusplatsil tippaegadel olnud ametis ligikaudu 1500 inimest 17 riigist. Kõige rohkem bulgaarlasi ja  rumeenlasi. Aga näiteks jaama teraskonstruktsioonide paigaldamisel tegid lõviosa ära Soome ehitajad ja elektrifiltri projekteerimisel India spetsialistid. Elektriseadmete installeerimine oli Portugali ehitajate meeskonna töö.

Miks nii palju palgaraha riigist välja rändas ning miks ei saanud suuremat tükki Eesti oma ehitajad? Ivo Mõik selgitab, et küsimus on mastaabis. Eestis on mehi, kes  oskavad pingelises ajagraafikus katlakeevitust teha, kindlasti olemas. Kuid vaid üksikud.  "Aga et selline suur asi valmis teha, oli korraga vaja tööle 300-400 keevitajat," ütleb Mõik ja kiidab selle lõigu eest vastutanud rumeenlasi. "Nad tegid väga korralikku tööd. Survetesti ajal ei tulnud ühtegi piuksu − nii hästi oli tehtud."

Samas on Auvere jaama ehitusel oluline roll ka Eesti inseneridel ja ehitajatel. Nimelt on Eesti Energia Tehnoloogiatööstuse projekteeritud ja ehtitatud nii kütuse etteande kui tuhaärastuse süsteem. Eesti Energia Kaevandused on ehitanud kütusegaleriid.

Omaette keerukad operatsioonid on olnud mitmesuguste kümneid ja ka sadu tonne kaaluvate suuremõõtmeliste seadmete kohaletoimetamine maailma eri otstest. Turbiin on näiteks kohale veetud Šveitsist.

Kaptenisillal on vastutust 638 miljoni euro jagu

Elektrijaama kaptenisillaks on juhtimispult, kus praegusel seadistusperioodil toimetab kümmekond meest, ent hiljem saadakse hakkama kolme-neljakesi. Tõnu Aasa sõnul on jaamas 40 000 andurit, mis koguvad tööprotsessi kohta pidevalt infot, mis jookseb kokku juhtimispuldi suurel ekraanil olevatele skeemidele ja operaatorite kuvaritele. Eesmärk on, et jaam töötaks pidevalt optimaalsel režiimil.

Aas võrdleb elektrijaama tänapäevase lennukiga, mis kulgeb suurema osa lennust autopiloodil. Elektrijaam töötab samuti automaatrežiimil. Operaatorite asi on protsessi jälgida ja võimalikke kõrvalekaldeid arvutihiire abil korrigeerida.  "Kui midagi peaks väga valesti minema, siis paneb jaam ennast ise seisma. Sammhaaval, et seadmed kahjustada ei saaks. See on tark masin: kui ta näeb, et mõni seade on ohtu sattumas, siis ta kaitseb seda," rääkis ta.

Nii Aas kui Mõik loodavad, et selliseid sundväljalülitumisi tuleb tulevikus võimalikult harva ette. Kuigi uue jaama taaskäivitamine on ka täieliku seiskumise korral vaid tundide küsimus, tähendab iga minut, mil elektrit võrku ei jõua, kaotatud raha.

Mehed, kelle kätte on juhtimispuldis usaldatud 638 miljonit eurot maksev vara, on Tõnu Aasa sõnul hoolega valitud Narva elektrijaamade kogenud töötajate seast. "Valmistasime inimesi uues jaamas töötamiseks ette üle kolme aasta. Esimese asjana õpiti aasta aega inglise keelt. Siis järgnes väljaõpe kohapeal, aga ka Prantsusmaal," rääkis Aas, lisades, et nüüd tuleb juhtimispuldi meeskonda laiendada, et oleks pikem varumeeste pink. Tema sõnul on tähtis, et operaatorid oleksid varem töötanud teistel ametikohtadel elektrijaamades. "See tagab selle, et kui ta teeb juhtimispuldis arvutihiirega mõne liigutuse, siis saab ta aru, mida see tähendab kogu protsessi ja tema töökaaslaste jaoks ahela teistes lülides."

Tähelepanuväärne, et kogu Auvere jaama käitlemisega saab kõigi vahetuste peale kokku hakkama vähem kui poolsada inimest. Vanemates plokkides peab sama koguse elektri tootmiseks tööl olema kaks korda rohkem inimesi. Tõnu Aasa sõnul on uus Auvere jaam vanadest säästlikum ka paljude muude näitajate poolest peale palgakulude. Kui vanadest plokkidest paiskub õhku väävlit ja selle eest tuleb maksta, siis uues jaamas väävliheitmeid peaaegu pole. Ka süsinikku ja lämmastikku paiskub taevasse oluliselt vähem. Samuti neelab uus jaam vähem kütust, olgu selleks siis põlevkivi või selle kõrval ka puit, gaas või turvas. Samuti pole esimesel kümnel aastal vajadust arvestada märkimisväärsete hoolduskuludega, mis vanades plokkides iga aastaga kipuvad kasvama.

Auvere jaamas kulub Tõnu Aasa arvutuste kohaselt sama koguse elektri tootmiseks aastas ligikaudu miljon tonni vähem põlevkivi kui vanemates plokkides, kus on  konkurentsivõime tagamiseks viimastel aastatel samuti kõvasti vaeva nähtud kulude säästmisega. "Auvere on meie kõige rentaablim tootmisüksus, mis annab meile võimaluse olla turul ka siis, kui hinnad on väga madalad."

Ka vana koer saab selgeks uue trikid

Tõnu Aasa sõnul jäävad avatud elektriturul, kus hinnad isegi ühe ööpäeva jooksul järsult muutuda võivad, ellu need, kes suudavad kiiresti oma tootmismahte nii üles kui alla viia. "Öeldakse küll, et vanale koerale uusi trikke ei õpeta, aga oleme kõigis oma plokkides võimsuse liigutamise poolest märksa võimekamad kui varem," tõdeb ta  ja toob näiteks, et Narva elektrijaamade tööshoidmise miinimumtase on praegu 150 megavatti. "Kui turul on palju odavat Skandinaavia hüdroenergiat ja hinnad väga madalad, siis oleme võimelised koormuse alla tooma ja vaikselt nagu hiired hinnatõusu ootama."

Seevastu tänavu jaanuaris olid kõik Narva elektrijaamade tootmisvõimsused töös ja tehti Eesti taasiseseisvusaja rekord, mil tootmine küündis üle 2100 megavati.  "Meil peab olema võimekus heal päeval kõik haugid kätte saada," toob Aas paralleeli kalamehega. "Oleme õppinud käituma turu kohaselt. Selleks on tulnud teha hulganisti tehnilisi täiustusi, aga muutuma on pidanud ka inimesed. Meil pole olnud aega oodata, millal nad iseenesest uue olukorraga harjuvad. Selle nimel on käinud pidevad treeningud. Ja müts maha kõigi ees, et nad on hakkama saanud!"

Uue Auvere elektrijaama ja Enefit280 õlitehase vahel on üks tühi ehitusplats. See oli mõeldud uue elektrijaama veel teisegi ploki jaoks, ent selle rajamiseks poliitilist rohelist tuld ei tulnud. "Investeerimiskulu on suur, meie rahakott poleks kaht uut plokki korraga vastu pidanud. Praegu oli mõistlik teha vaid üks plokk. Kuid kunagi ei tea, millal see vajadus tekib," jätab Aas õhku võimaluse, et Auvere jaam saab tulevikus endale ka venna.