Presidendikandidaat, kes lubab halvad seadused tagasi saata

Mailis Reps on veendunud, et president peab poole oma tähelepanust pöörama välissuhtlusele, kuid ülejäänud pool peab kuuluma siseasjadele. Foto: SCANPIX

Eelmisel nädalal tuuritas Keskerakonna presidendikandidaat Mailis Reps Ida-Virumaal, kus ta kohtus enamiku omavalitsuste esindajatega, tehes päevas umbes seitse kohtumist. Selge, et eesmärk oli otsida valijameeste (kelleks on enamasti iga omavalitsuse vallavanem/linnapea ja volikogu esimees) toetust. Mida ta siinselt rahvalt kuulda sai? Sellest ja muustki rääkisime Repsiga taasiseseisvumispäeva eel Jõhvis Vanameistri pubis kohtudes.

Kohtusite ka Ida-Virumaal peaaegu kõikide omavalitsuste esindajatega. Teemaks ikka presidendivalimised?

Tavaliselt kukub välja nii, et kaks kolmandikku ajast räägime haldusreformist, siis räägime riigi väljakutsetest, mida teha paremini, püüame leida lahendusi mingitele probleemidele ja lõpetame presidendivalimiste teemaga. Aga tavaliselt hakkab selleks ajaks kohtumise aeg juba otsa saama.

Mida siis haldusreformist arvatakse?

Julgelt 90 protsenti on südamest vastu. Mitte nii vastu, et lihtsalt kurdetakse, et näe, meile sunnitakse seda reformi peale, vaid nii, et nad on valmis kohtusse minema või ootama ära, missugune kohtuotsus teiste puhul tuleb. Üks argument on see, et väga paljudel väikestel kogukondadel on olemas oma liidrid, tegelased, kes ajavad kogu hingest kohalikku asja. Mure on aga selles, et selleks, et nõutud 5000 elanikku kokku saada, tuleb nii palju eri huvide ja identiteetidega valdu kokku panna, et need väikesed kohad ääremaastuvad veelgi rohkem. Kahjuks on senised liitmised suurteks valdadeks näidanud, et pärast seda väiksematel ääremaadel paremini minema ei hakka. Paremini läheb keskustel.

Kas see tähendab, et presidendina poleks Mailis Reps seda haldusreformi seadust välja kuulutanud?

President Mailis Reps oleks selle jätnud välja kuulutamata. Ja kui riigikohus saadaks selle seaduse riigikokku ja see tuleks muutmata kujul mu lauale, siis ma kindlasti seda sellisel kujul välja ei kuulutaks.

Kas presidendikampaania on raske?

See on psühholoogiliselt raske. Kui sa oled ikkagi nädal aega maapiirkonnas, kus suurem osa inimesi tegeleb põllumajandusega ja nad esitavad sulle kogu oma probleemistiku emotsionaalse poole, või kui lähed väikesesse kogukonda ja näed, kui palju jõuetust on kohapeal, või kui Peipsi ääres räägivad kalurid sulle, kui totraid asju nendelt nõutakse... Neil hetkil tunned, kui palju on ühiskonnas sellist allasurutud ängistust, mida me sageli ei märka. Tegelikult on see ka meie riigi julgeoleku mõttes ohtlik, et me ei taju, kui palju inimesi on riigist võõrandunud. Nad tunnevad, et riigist pole neile kasu, öeldakse isegi, et parem, kui seda riiki poleks, et ta meid ei segaks, abi tast ju nagunii pole.

Kas rõõmsaid ja riigiga rahul olevaid inimesi siis üldse polegi?

Nii ma ei oska seda öelda, sest riik on ju lai mõiste. Aga neid inimesi, kellel on ideid ja kes soovivad teha asju teisiti ja paremini − neid on igas vallas. Räägitakse küll muredest, aga kohe pakutakse välja ka lahendused. Eesti inimesed ei ole siiski kaotanud usku paremasse tulevikku.

Aga keda inimesed, needsamad volikogude ja vallavalitsuste liikmed, riigi all silmas peavad, kui nad ütlevad, et riik ei hooli või riik segab?

See on väga erinev. Kui räägime näiteks kaluritest, siis nende silmis on riik Eesti Vabariik, kes peab Vene Föderatsiooniga nii kehvi läbirääkimisi, et meie kvoot igal aastal väheneb, aga venelased laiavad Peipsil, nagu soovivad. Nad ütlevad, et kui nende mõrd sõidetakse puruks, siis midagi ei juhtu, kui aga nemad lähevad piirile liiga lähedale, paneb Eesti Vabariik kohe trahvid peale. Mitte Vene Föderatsioon, vaid Eesti riik.

Kui rääkisime Tudulinnas jahimeestega, siis seal mindi konkreetsete inspektorite ja määruste kallale. Pahameel on ikkagi konkreetsete asjade suhtes, aga inimesed pakuvad alati välja, kuidas asju paremaks teha.

Kas Edgar Savisaar on siiani Mailis Repsi peale pahane, et viimane talt Keskerakonna presidendikandidaadi koha ära napsas?

Ma ei ole asjale kunagi sellise pilguga vaadanud. Usun, et Edgar Savisaar on piisavalt kogenud poliitik, et mõista, et minu kandideerimine tema vastu on vaid üks osa erakonna muutumise kampaaniast.

Kas te suhtlete tihti?

Umbes kord nädalas.

Kas Keskerakond on siis lõhki või mingis arusaamatult segases olukorras?

Arvan, et praegu, kui meil on usutavasti ühine eesmärk − presidendivalimised −, tegutseme me  ühise eesmärgi nimel. Ja kui see jõuab ühel hetkel Estonias lõppstaadiumi, löövad need erisused erakonna sees uuesti välja.

Aga mitu Keskerakonda siis Keskerakonna sees on?

Praegu kindlasti üks.

Mida te ütlete neile, kes väidavad, et presidendi institutsioon on tegelikult tähtsusetu, kuna presidendil Eestis mingit reaalset võimu polegi ja riigipea on vaid üks maskott?

Presidendi institutsioonil on tegelikult tohutu mõju. Eriti kriitilistel hetkedel erakondadevahelistes suhetes. Lennart Meri oli selline president, kes sekkus väga palju poliitikasse. Enn Eesmaa on meenutanud, et kui ta viibis Eestis, siis ei möödunud päevagi, kui tal polnuks Kadriorus mingit poliitilist nõupidamist.

Presidendikampaania ajal on ka arutatud, kui palju peaks president seadusi parlamenti tagasi saatma. Minu eesmärk on mitte niivõrd neid tagasi saata, vaid suhelda kõigi erakondadega ja anda signaal enne, kui seadus vastu võetakse. Aga kui vildakas seadus võetakse ikkagi vastu, siis saata parlamenti tagasi.

Ent president saab seadusi parlamendile tagasi saata konkreetsetel juriidilistel põhjustel, ei saa põhjendada seda nii, et seadus on rumal või ebaõiglane.

Kui põhiseadust vaadata, siis on tagasisaatmiseks kaks põhjust: esiteks põhiseaduslik riive ja teiseks põhjendatud muudel juhtudel. Seega kui ühiskondlik hoiak on mingi seaduse vastu, siis on presidendil õigus saata see tagasi või edasiseks analüüsiks riigikohtusse. Iseasi, kas see on hea, kui president nii poliitikasse sekkub, aga hoob selleks on olemas.

Kas presidenti peaks valima rahvas?

Jah. Esiteks nõuab seda vajadus tuua rahvale tagasi usk, et poliitikas saab rahvas ka ilma erakondadeta midagi otsustada. Teine põhjus on see, et kui haldusreform peaks nüüd kavandatud kujul rakenduma, siis allesjäävad 60 omavalitsust ei tasakaalusta enam poliitilist protsessi. Kui presidendivalimised lähevad seekord valijameeste kogusse, siis on selge, et erakonnad ei määra seal tulemust, isegi kui omavalitsusjuhid on ühe või teise erakonnaga seotud. Seal on tegureid palju rohkem. Pärast haldusreformi jääb valijameeste kogus omavalitsuste esindajaid oluliselt vähemaks.

Kui tuli uudis, et Mailis Reps on presidendikandidaat, siis oli esimene mõte, et tule taevas appi, kas ta oma perest ja viiest lapsest siis üldse ei hooli. Kuidas pere selleks valmis on, et üks pereliige nimega Eesti Vabariik juurde tuleb?

Presidenditöö on samamoodi planeeritav nagu muugi. Kindlasti on perioode, kus tuleb rohkem ringi sõita, eks siis tuleb muul ajal lastega rohkem koos olla ja õppeperioodil on nad nagunii mul suure osa ajast koolis.

Kas teie lätlasest abikaasa on valmis täitma presidendi abikaasa ametikohta?

Arutasime seda abikaasaga juba enne seda, kui minu kandideerimine üldsuse ette jõudis. Tema on olnud väga toetav, aga meie senises elukorralduses ei muuda see midagi. Temal on oma karjäär teises riigis [Mailis Repsi abikaasa on advokaat], ta elab üldjuhul Riias ja nädalavahetuseks tuleb koju. Eks ma püüan siis nädalavahetused hoida pere päralt, nagu kokkulepe oli.

Kuidas te seniste presidentide tegevust hindate, kas teil on oma lemmik?

Igaühel on olnud oma plussid ja miinused, igaühelt on võimalik õppida. Ei ole võimalik korrata Lennart Meri ekstravagantsust, ta oli 1990ndate ajastul see, kes ta oli, ja ausalt öeldes praeguseks ongi see gloobuste sodimise aeg möödas. [Kui Lennart Meri käis 1990. aastal välisministrina Valges Majas USA presidendi, kirgliku kalamehe George Bushi jutul, tegi ta USA presidendi gloobusele risti, tähistamaks enda ära proovitud head kalajõge Kamtšatka poolsaarel − E.K.]  Me oleme väljakujunenud partner Euroopa Liidus, meid teatakse NATOs, oleme oma väljakujunenud põhimõtetega. Tõenäoliselt peaksime mõnes küsimuses end julgemalt väljendama ja ka Venemaaga julgemalt suhtlema nii, et me ei lähe sinna midagi paluma, vaid esitame oma seisukohti. Lennart Meri oli väga tugev suhtlemisel erakondadega, ta ütles oma seisukoha välja, tema oli see, kes ka jonnis riigikoguga.

Arnold Rüütli suur pluss oli see, et ta oli väga avatud − väga hea suhtleja − ning teda oli maapiirkondades näha.

Toomas Hendrik Ilvest pole samuti võimalik korrata. Tema on olnud päritolust tulenevalt väga tugev välissuhtleja.

Ma arvan, et uus president peaks poole tähelepanust suunama väljapoole ja sama palju oleks vaja ka riigisisest tähelepanu, et koos otsida ühiskonnale pikaajalisi lahendusi.

Kes on teie kõige tugevam konkurent?

Olen läbi käinud enamiku Eesti omavalitsustest. Väga selgelt tuleb välja, et Mart Helmel ei ole seal nii suurt toetust, kui algul arvati. Eiki Nestoril on vähem toetust kui teistel.  Väga suur segadus on Reformierakonna kandidaatidega. Kui nad jäävad nende kahe kandidaadi juurde  [Siim Kallas ja Marina Kaljurand − E.K.], siis on väga raske öelda, mis seal saab. Aga kui valijameeste järgi vaadata, siis on kõige suurem toetus Kallasel, Allar Jõksil ja minul. Kuidas see toetus lõpuks jaguneb, on raske öelda.

Kas Ida-Virumaal on olnud mingi piirkonnaspetsiifiline probleem, millest ikka ja jälle neil kohtumistel räägiti?

Panin neil kohtumistel rõhku eelkõige Ida-Virumaa maapiirkondadele, kuna siinsetes linnades olen viimase aasta jooksul väga palju käinud. Aga maapiirkondades on mure ressursitasude ja nende tuleviku pärast. Siis on Peipsi äär, kus öeldakse, et ilma riikliku poliitikata on seal väga keeruline elu arendada. Alajõel arutasime, et kõige soojemal päeval tuli valda 25 000 puhkajat, vald peab tegelema teede ja prügimajandusega, aga ei saa selle eest mitte mingit kompensatsiooni.

Ühendav teema oli aga Venemaa. Kuidas rohkem Venemaaga suhelda ja kuidas saaks kiiremini sealsed turud avada. Samasuguseid küsimusi oli palju ka Võrumaal. Pean ütlema, et Kagu-Eesti ja Ida-Virumaa on väga sarnased just oma ootuste ja väljakutsete poolest.

Hästi palju on küsitud ka fosforiidi kohta.

Kas rohkem muretsedes võimaliku kaevandamise pärast või arvates, et see on meie kullasoon?

Pigem ikka, et kullasoon ja miks me ei uuri neid maardlaid.

Mida saaks president teha, et Ida-Virumaad ülejäänud Eestiga paremini lõimida − kui seda on üldse tarvis teha?

Tsiteerides ühte Ida-Virumaa teenekat volikogu esimeest: "Huvi tunda!" Tuleb kuulata ja mõista.  Presidendilt oodatakse mõistmist ja seda, et kui ta hiljem kohtub valitsuse esindajatega, pöörab ta kuuldud probleemidele tähelepanu.