Kukruse mägi − küsimusi palju, vastuseid vähem

Kalle Kirsimäe seisukohast ei ole Kukruse mäe läbisorteerimine ja uue künka rajamine kõige mõistlikum lahendus. Foto: Matti Kämärä

Tartu ülikooli geoloogia-mineraloogiaprofessor Kalle Kirsimäe on Kukruse aherainemäge nagu ka teisi põlevkivitööstuse probleemseid jäätmehoidlaid uurinud aastaid. Ta jagab Põhjarannikule oma mõtteid, mida selle mäega ette võtta.

Kas on mõistlik see naaberkrundile ümber tõsta või oleks targem see rahule jätta?

Selle küsimusega on seotud mitu probleemi. Esiteks tuleb küsida, kas me üldse peame seda tegema. Mis on see ajend, miks me peaksime selle mäega tegelema? Vastus on, et see mägi hõõgub tänase päevani. Lahtisi leeke küll näha ei ole, aga me näeme seda aurupilve, mille temperatuur on väljumisel 100 kraadi, mis tähendab, see on põhimõtteliselt keemispunkti lähedal. See omakorda tähendab, et seal sees on väga kõrged temperatuurid. Utmisprotsess käib edasi ning see väljendub nendes õliproduktides, mis seal tekivad, ja fenoolihaisudes, mis ümberringi levivad.

Küsimus ongi selles, et see mägi, mis jätkuvalt hõõgub, eraldab igasuguseid kahjulikke aineid. Üks pool on gaasiemissioon. See aur, mis sealt eraldub, ei ole lihtsalt veeaur, vaid selles sisaldub igasuguseid lenduvaid orgaanilisi aineid, mida igaüks lõhna järgi tunnetab. Võib-olla see gaaside eraldumine ei olegi kõige suurem probleem. Lähedal asuv tööstus tekitab tuule suunast olenevalt samasuguse lõhnaaistingu ja see hajutatakse üsna kiiresti laiali.

Palju tõsisem probleem on igasuguste naftaproduktidega, sealhulgas ka mürgiste kuni vähki tekitavate komponentideni. Me ei saa sellest mööda vaadata. Küsimus ongi selles, et kuni see mägi hõõgub või põleb edasi, seni need produktid seal ka tekivad. See asi on käinud 50 aastat ja pole tänase päevani lõppenud. See ongi küsimus − kas me tahame selle reostusallika likvideerida? Tegelikult on asi lihtne. Seadus kohustab selliseid reostusallikaid likvideerima.

Samas, mis võimalus on seda reostuskollet likvideerida? Praegune kava näeb ette, et mittepõlev osa ladestatakse naaberkrundile ja põlev osa veetakse minema. Kuhu? Seda pole ilmselt võimalik vedada ei Kunda tsemenditehase ahjudesse ega ka VKG jäätmehoidlatesse?

Hakkame pihta sellest, et on analüüsitud väga palju stsenaariume kuni betoonseinte rajamiseni. Umbes nagu Tšernobõli aatomijaama plahvatanud reaktori kohale.

Aga see ei välista utteproduktide sattumist põhjavette…

Tuleksime tagasi põhimõtteliste lahenduste juurde. Minu enda seisukoht on selline, et Kukruse mäe puhul on tegelikult kaks varianti. Esimene on see, et me ei tee sellega mitte midagi. Aga seadus kohustab reostuskollet likvideerima ning Kukruse mäe läheduses elavad ka inimesed ja nende kaevudes on sees fenoolid ning see on oht nendele inimestele. Teine variant on mäe laialivedamine.Kui me tahame selle reostuskolde likvideerida, kas see tähendaks selle mäe teisaldamist? See on aga tehnoloogia ja majandusliku arvestuse küsimus, kas on mõttekas see materjal teisaldada ning ladestada mõnes hoidlas, näiteks läheduses VKG õlitootmisjääkide ladestus − loomulikult kokkuleppel omanikuga − või leida mingi muu lahendus. Suur osa sellest materjalist on ju tegelikult pärit eelmisest suurest põlengust eelmise sajandi kuuekümnendate lõpus ja seitsmekümnendate alguses, kui mägi lahtise leegiga põles, ning see on oma olemuselt suhteliselt inertne materjal ehk ta on juba ära põlenud.

Aga kõige akuutsem küsimus on ju selle materjaliga, mis asub mäe laugemas osas ja on osaliselt või täielikult põlemata. On küsimus, mis on kolde likvideerimise õige tehnoloogia. Minu seisukohast ei ole selle mäe läbisorteerimine ja uue künka rajamine kõige mõistlikum lahendus, aga veel kord − selle taga on mingisugused arvestused ja tehnoloogilised lahendused.

Veeprobleemi saab lahendada korralike veetorustike rajamisega. Kukruse linnaosas peakski olema kvaliteetne joogivesi. Ka külamajadesse saab veetorud vedada. Veereostust mäe teisaldamisega niikuinii ei lahenda, sest naftaproduktid ja fenoolid on imbunud kivimitesse aastakümnete jooksul. Seega, kas ei soovita lihtsalt teha nägu, et me kasutame 20 miljonit Euroopa Liidu raha näiliselt probleemi lahendamiseks, aga sisuliselt tegeleme mõttetusega, isegi Euroopa Komisjonile puru silma ajamisega? On ka oht, et tekitame paariks aastaks tõsise keskkonnaprobleemi.

Nii lihtne see siiski pole. Ma usun, et see tegevus pole ajendatud mingi plusspunkti saamiseks kusagil Euroopa Liidu koridorides. Usun, et tegelikult on selle taga ikkagi meie ühine mure keskkonna pärast ja põlevkivitööstuse mõju pärast meie keskkonnale. Selle mäe sorteerimine, teisaldamine − mis tahes − ei likvideeri kõiki probleeme. Sellega ohjeldatakse edasist õlijääkide ja muude produktide tekkimist.

Praegu töötab see hõõguv tehas ju edasi. Väga raske on hinnata, kui kaua see kestab. Kuna see "tehas" on töötanud viiskümmend aastat, võib oletada, et ta töötab veel viiskümmend. Ma arvan, et meil on piisavalt palju kogemusi, näiteks poolkoksimäe sulgemisel välja tulnud põlemiskohad, et hinnata selliste protsesside kestvust. Väga oluline on ka see, et sääraste, sadadesse kraadidesse tõstetud temperatuuriga kehade jahtumine võtab väga palju aega. Isegi siis, kui me kustutasime selle tule ära, likvideerisime kõrge temperatuuriga, 500-700kraadised kolded, kestab õlide eraldumine seni, kuni temperatuur langeb alla saja kraadi.

Nii et see on pikaajaline protsess ja küsimus on ikkagi selles, kas me tahame selle reostusallika likvideerida või mitte. Ma isegi kujutan ette, et kui kohalik kogukond, kohalik võim ütleb, et ei, me ei soovi selle reostusallika likvideerimist, siis tuleb nii ka käituda. Kui inimesed väidavad, et on õnnelikud selle pinnasega, selle keskkonnaga, veega, mis on reostunud, võiks öelda, et väga hea. Aga kas me lepime sellega, et see jääb kestma veel kümneteks aastateks?

Siin aga jõuame sinna, et see ei ole ainult meie endi, vaid ka meie laste otsustada. Milline inimene läheb sellisesse kohta elama, kus tema kastmisvesi või krundipinnas on fenoole ja naftaprodukte täis? Ja sa kasvatad seal oma porgandeid ja peete ning sööd need sisse... See ei ole ainult meie otsustada. Seda peab vaatama kaugemas perspektiivis ja mõtlema ka oma lastele.

Aga siiski, me kaevame selle mäe lahti. Kogu see hõõguv materjal saab hapnikku ja süttib lahtise leegiga põlema. Me kustutame seda vee ja vahuga, uputame kõik üle, ka naaberkrundid, reostame ikkagi pinnast, raiskame tohutul hulgal päästeteenistuse ressurssi, uputame üle Narva-Tallinna maantee, õigemini Peterburi-Shannoni rahvusvahelise trassi, ja tekitame väga suure jama.

Taassüttimise oht − see on küll sõnadega mängimine, aga see materjal põleb täna ka, ehkki ta põleb väga aeglaselt. Nüüd on küsimus, milline on oht, et õhu juurdepääsu korral hakkab see materjal hõõguma ja lahtise leegiga põlema ehk kordub see, mis oli möödunud sajandi kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel aastatel. Ehk siis juhtub see, mis juhtus poolkoksimäe sulgemisel.

Nägin ise neid "kauneid" laavapilte ja tegelesin nende kollete uurimisega. See on täiesti reaalne oht. Nende kirjeldatud ohtude ohjeldamiseks on vaja korralikku kriisistsenaariumide analüüsi, tegemaks kõik selleks, et sellist asja ei juhtuks.

Olen kirjeldanud üht väga lihtsat stsenaariumi, kuidas selline asi saab aset leida. Oletame, et reede õhtul jõutakse välja kuumenenud koldeni, kus temperatuurid on 500 kraadi juures. Me oletame, et seal on nii suur temperatuur. Vahetult koldes keegi temperatuuri mõõtnud ei ole, oletame seda kaudsete mõõtmiste ja poolkoksiladestust saadud kogemuste põhjal. Nii, reede õhtul, vahetult enne kella viit jõutakse välja koldeni. Siis pannakse masinad seisma, minnakse nädalavahetust pidama ja esmaspäeval avastatakse, et see põleb.

Et sellist asja ei juhtuks, peavad olema väga kindlad kriisiohjeldamise reeglid, et kolded ei jääks pikaks ajaks lahti. Arvestades kogemusi, ei tohiks need kolded olla väga suured, neid jõuaks kiiresti laiali vedada. Iseasi, kuidas ja kuhu.

Üks esmapilgul tähtsusetuna tunduv aspekt on see, et sealt jookseb mööda väga tähtis maantee. Kõik need plaanid peavad tagama, et seda maanteed − Tallinna-Narva oma − ei pandaks kinni. Ka inimeste heaolu eest tuleb hoolitseda. See kõik on tehnoloogia ja läbitöötatud kriisiplaanide küsimus.

Jätkuvalt, küsimus, millele me peame kõigepealt vastama, on see, kas seda kollet on vaja likvideerida. Praegu on tehtud plaanid see likvideerida. Nagu ma ütlesin, see ei ole ainult meie ega ka seal elavate kohalike inimeste vastata. See puudutab väga pikaajalist perspektiivi.

Nii et vastust ei ole. Me ikka ei saa teada, kas on mõistlik kulutada see raha mäe teisaldamiseks või kasutada seda muude keskkonnakaitsemeetmete jaoks?Jah, sellele on keeruline otseselt ja lihtsalt vastata. Ma võtan selle lihtsalt kokku.

Tänased analüüsid, mis on tehtud õli- ja atmosfäärireostusest, ütlevad, et see on piisavalt suur oht elukeskkonnale, et see reostuskolle likvideerida. Minul on kahju, kui see mägi laiali veetakse. Selgitan: juba 15 aastat käin ma seal oma tudengitega ning see mägi on hea näide, milline on läbimõtlemata ladestamise mõju, samuti oma silmaga nähtav ja ninaga tuntav näide põlevkivitööstuse reostuse kohta. Poolkoksimäge võid sa kaugelt vaadata, aga istudes selle põleva mäe otsas, saavad need noored inimesed aru, kui suured need probleemid tegelikult on.

Nii et kui see mägi laiali veetakse, siis pole enam nii head kohta põlevkivitööstuse mõjude näitamiseks.