Uus peaarhitekt roogib välja "narvalase kompleksi"

Ivan Sergejevi kinnitust mööda on Narva kolledž, mille heledas fuajees see intervjuu sündis, väga tähtis objekt ning seda näitab ta kohaliku vaatamisväärsusena ka kõikidele oma külalistele. Foto: Ilja Smirnov

Möödunud kevadel sai Ivan Sergejevist Narva peaarhitekt. Ta naasis oma kodulinna USAst ning võttis sealt ühes ka oma abikaasa. Vaatamata oma suhteliselt noorele eale, arutleb vastne ametnik ajaloolise linna ümberplaneerimise küsimuste üle väga kainelt ning − mis peamine − evib värskeid vaateid. Ning tahab enda eeskujul aidata kaaslinlastel väära "narvalase kompleksiga" võidelda.

Kas töö linnaarhitektina, ametnikuna, on see, millest te arhitektiks õppima minnes unistasite?

Ei ole. Aga teisalt on ka, sest üks põhjustest, miks ma arhitektuuri õppima läksin, oli soov tegelda linnaehitusega. Tõsi, Eestis ei olnud linnaehitajaks õppida võimalik − ainult arhitektiks −, seepärast sinna läksingi. Ent just linnaehitusega ma praegu tegelengi.

Kas kusagil maailmas ehitatakse praegu uusi linnu ka nullist peale?

Hiinas on see täiesti tavaline praktika. Samas ei tähenda linnaehitus tervet linna. Näiteks kui London olümpiamängudeks valmistus, kasvas tööde mastaap juba üle linnaehituseks.

Ega Vana-Narva pärand ja sellega seotud piirangud nüüdisaegse arhitektuurimõtte ja linnaehituse arengut pidurda?

Ei pidurda. On olemas vanalinna üldplaneering, mis näeb ette nii mõningate muinsuskaitseobjektide taastamise kui ka täiesti uute objektide rajamise. Meie teiega suhtleme praegu Raekoja platsil Narva kolledžis, mis kujutab endast arhitektuuriliselt täiesti uudset hoonet, kuid samas suhtub lugupidavalt ka endisaega.

Just selle hoone ümber peeti hoone planeerimise ajal muinsuskaitse seltsiga lahinguid.

Kuid lõppetulemusena on see hoone siiski olemas. Kui me räägime muinsuskaitsest, siis peame silmas eelkõige ametlikku asutust, mis konkreetselt selle küsimusega tegeleb; kui aga arvamust avaldasid kohalikud elanikud, siis see on midagi muud.

Sõnastan küsimuse ümber: kas kohalike muinsuskaitsjate arvamus takistab millegi täiesti uue loomist?

Sel arvamusel on õigus olemas olla ja seda tuleb ka arvesse võtta. Arhitektuur võib olla uus, kuid selle mastaabid ja ehitusele lähenemine peavad jäljendama vanalinna või püüdma selle raamidesse mahtuda. Vanalinna struktuur on sageli olulisem kui sealsed hooned. Selle moodustavad kitsad tänavad, hoonete üsna väike formaat, sealsed tänavad pole sirged nagu meie prospektid, vaid käänulised ja põimuvad, nurga taha kaduvad. See kõik on väga tähtis ning praegu seda Narva vanalinnas ei ole. Kuid üldplaneering näeb ette just säärase struktuuri taastamist.

Kas teile kui noorele spetsialistile pakub see kõik tõepoolest huvi? Te ei taha tegelda linnaga, mitte keskenduda endisajale?

Piirangud muudavad asjad huvitavamaks. Kui antakse puhas väli − et tee seal, mida tahad −, siis on töö palju igavam kui rangete raamide piires. Seepärast ma mingit põhimõttelist probleemi ei näe. Ma armastan ja hindan Tallinna vanalinna, kus õppisin neli aastat, ning mõistan, mis seal head on. Samuti saan aru, miks Narva elanikud vanalinna taastada soovivad. Kuid kahjuks on erinevus Tallinna ja Narva vanalinna vahel selles, et Narva vanalinna pole lihtsalt olemas − kogu lugu! See oli olemas neljakümnendatel aastatel ja sajandeid enne seda, oli ka viiekümnendatel − praeguseks aga on see kahjuks peaaegu tervikuna maamunalt minema pühitud. Ja seda taastada on minu meelest sama hästi kui võimatu.

Me arvestasime kunagi kokku, et vaid ühe vanalinnas asuva "hruštšovka" väljaostmine läheks maksma ligikaudu poolteist miljonit eurot − põhimõtteliselt pole see linna jaoks suur raha. Ostame näiteks välja kaks "hruštšovkat" − see, kuhu me inimesed ümber kolime, on omaette küsimus −, lammutame maha, ehitame vanalinna uue kvartali − selleks on vaja veel miljoneid. Kust me sellise raha võtame ja milleks seda üldse vaja on? Ehkki põhimõtteliselt ei ole ma selle vastu.

Te ei ole arhitektuuris jäljendamise vastu?

Ma olen jäljendamise vastu, kuid mitte taastamise vastu − need on kaks eri asja.

Intervjuu alguses rääkisite linna planeerimisest tühjale kohale. Kui rääkida Peterburist, siis kas Peeter I oli teie arvates hea arhitekt?

Peterburi iseenesest on kaunis linn, kuid mul on tema kohta vaid üks märkus: see on ehitatud verega, orjatööga.

Kuid see ei ole enam arhitektuuriline, vaid sotsiaalne küsimus...

Jah, sotsiaalne, kuid mitte rohkem kui see, et kohalik elanikkond oli uue Narva kolledži vastu. Ma arvan, et arhitektuur ei saa kunagi läbi sotsiaalsete küsimusteta − arhitektuur on inimelu konteiner, kest.

Kas mõtlete Peterburist alati just sellises kontekstis?

Kui ma seda mõistsin, siis ausalt öeldes hakkas Peterburi mulle varasemast vähem meeldima. Lapsena oli see mulle vist ükskõik nagu enamikule lastest, teismelisena hakkasin märkama linna ilu, hiljem aga tutvusin linna ajalooga ja see jättis minu tunnetusele jälje. Kas Peterburi on kaunis? Jah, on küll. Kas mulle meeldib seal käia? Mitte väga.

Mis teie töös praegu kõige huvitavam on?

Kõik on huvitav, kuid eriti suurt huvi pakub mulle mu töö iseloom. Siiani tegin alati sihikindlalt tööd mingi konkreetse projekti kallal, andes kliendile vahepeal progress update'i ning jätkates siis oma tööd. Linnavalitsuses aga tuleb iga päev tegelda kümnete eri asjadega, vastata kümnetele kirjadele, millel pole omavahel mingit seost. Aju fragmenteerub hirmsa kiirusega! Kui tavaliselt käib arhitektuuris proaktiivne töö tulevikus resultaadi saamise nimel, siis praegu olen ma hõivatud reaktiivse tegevusega, st reageerin toimuvale. Arvan, et põhjus on osaliselt selles, et ma pole veel sisse elanud, üldiselt aga peab peaarhitekt tegema rohkem just proaktiivset tööd.

Kui vaadelda Ida-Virumaad tervikuna, siis milliseid objekte näitaksite oma välismaa sõpradele esmajärjekorras?

Sõltub sellest, mis neid huvitab. Kui tootmisobjektid, siis viin nad Narva elektrijaamadesse ja näitan sealseid täiesti hullumeelseid avarusi. Tõsi, ma ise ei ole seal veel käinud, kuid kavatsen minna. Samuti näitaksin Kreenholmi manufaktuuri pärandit ning käiksime ära Sillamäe sadamas. Hiljuti sattusin ma Kiviõlisse, kus ma kunagi varem käinud polnud, ning otsustasin sisse põigata Kiviõli seikluskeskusesse. See avaldas mulle väga sügavat muljet ning on suurepärane näide selle kohta, kuidas on võimalik ära tunda oma potentsiaali ja suurepäraselt ära kasutada neid ressursse, mida külalistele tavaliselt ei näidata − tootmisjäätmeid. Narva kolledž aga on väga oluline objekt arhitektuuri seisukohast ning seda näitan ma kõikidele oma külalistele. Ja muidugi ka Narva linnust.

Räägitakse, et linnustega ei üllata Euroopas kedagi...

Narva oma pakub huvi tänu selle vastas asuvale kindlusele. Kui minul või mu abikaasal käivad külas sõbrad mujalt Eestist või välismaalt, siis me viime nad linnusesse või Pimeaeda ning ajaloost pajatades näitame Venemaa kallast. Ja nood langevad vaat et minestusse: "Seal ongi Venemaa või? Seal elavad karud? Seal on Putin?" − ja muud säärased hullumeelsed assotsiatsioonid. See, et me piiri ääres asume, on iseenesest väga huvitav: siin pole mitte lihtsalt "Venemaa lähedal", vaid siit on näha kahte kindlust ja tunda sajanditepikkust vastasseisu.

Tõite oma abikaasa Ameerikast siia kaasa. Kuidas see otsus sündis?

[Naerab.] Ei toonud kaasa − ta tuli ikka ise. Me tegime sellise otsuse, sest mõistsime, et mulle on antud hea erialane võimalus. Pealegi teadis mu naine, et olen sellest linnast pärit, seepärast mõistis ta, et Narva kolimine arutusele ei kuulu.

Kuidas teil ja eriti teie abikaasal siin pärast New Yorki elu läheb?

Kui minuga oli kõik kohe selge, siis abikaasale tuli otsida tegevusala. Paljuski aitas meid USA saatkond, kust meid suunati, kust ja kellelt küsida. Lõpptulemusena töötab mu naine praegu neljas kohas Narvas ja Sillamäel − peamiselt õpetab inglise keelt. Ja õpib ise vene keelt − käib kursustel. Tal pole sugugi kerge: inimeste mentaliteet on siin teine, toiduained on hoopis teistsugused, nende kirjeldust lugeda ei saa − need on sootuks eesti keeles −, mitte ühtki reklaami ei õnnestu samuti lugeda, ümberringi räägitakse võõras keeles, muusikagi on hoopis teine... Kõik need igapäevased asjad muudavad elu muidugi keeruliseks.

Ja pole mingit tähtaega, kui kaua on tarvis vastu pidada?

[Naeratab.] Asi pole vastupidamises, vaid idee leidmises ja selle järgimises. Kui tunnen mingil hetkel, et olen oma töö ära teinud ja oma arust piisava panuse andnud, siis võib-olla on aeg lahkuda.

Karjäär karjääriks, kuid Narvas pole ma ainuüksi selleks, et arhitekt olla. Üks minu ülesannetest on töötada noortega, näidata neile, milline suurepärane linn Narva on. Meie elanikke vaevab kahjuks "narvalase kompleks": nad mõtlevad nõnda, et Narva oli kunagi suurepärane linn, siis aga pommitati see maatasa, pärast suleti ka Kreenholm ning nüüd pole siin üldse mitte midagi − saaks siit juba rutem ära sõita. Narva kaotab kuni tuhat inimest aastas − see on halb tendents. Tahaks aidata seda protsessi vähemalt aeglustada. Siinsed inimesed ei ole uhked oma linna üle, nad ei näe selle väärtusi.

Kui kohalikud elanikud on üksmeelselt näiteks Narva linnuse või pargi rekonstrueerimise vastu, kas see siis ei näitagi nende uhkust?

Ma tunnen siin puudust just sellest, et inimesed oleksid millegi poolt − see on hoopis teine vastutuse tase −, millegi vastu oskab olla igaüks. Näiteks Tallinnas on olemas Telliskivi selts, Kalamaja selts, Kassisaba selts jne. Inimesed tulevad kokku, korraldavad üheskoos festivale, veedavad ühiselt aega, ehitavad mänguväljakuid, tõstavad oma väikese rajooni majandust. Meil siin pole ma seda märganud. Milleks protestida Narva linnuse vastu? Mida sa ise oled viimase 24 tunni jooksul teinud, et elu linnas paremaks muuta? Tahaksin, et siinsed inimesed endale selliseid küsimusi sagedamini esitaksid. See ei kuulu otseselt minu vastutusalasse, kuid ma tean, et kui inimesed on oma linnast huvitatud − ja mitte ainult pideva protestimise näol −, siis linn muutub paremaks, ja see juba puudutab ka minu ametit. Muidugi on meil korteriühistud, kes tegelevad oma territooriumi heakorrastamisega, kuid tahaks, et asi ei piirduks vaid sellega.