Mees, kes ei saa elada Tallinna loomaaiata

Aleksei Turovski peab rünnakut hundi poolt ebatõenäoliseks. Foto: Matti Kämärä

Tuntud ja tunnustatud entomoloog, parasitoloog, zoosemiootik, giid ja haruldane jutuvestja Aleksei Turovski oskab põnevaks pajatada isegi parasiidid, suurematest elukatest rääkimata.

Hiljaaegu oli teil juubel − saite 70aastaseks. Teist kaks kuud vanem Mati Kaal pani selle vanuse täitudes loomaaia direktori ameti maha ja läks pensionile. Kas teil sellist plaani ei ole?

Ega ma veel loomaaia ametist siiski välja astuda, ära minna ei tahaks ja selleks ei ole mingit vajadust. Mul on normeerimata tööpäev, teen oma tööd, mida ma armastan, mida ma oskan ja mida võetakse päris hästi vastu. Siin on loomad, keda ma tunnen, kellega ma suhtlen, siin on inimesed, keda ma loomadega vastastikku tutvustan.

Mati Kaalust ma saan loomulikult aru. Vaadake, ta oli üle 44 aasta väga suure, väga keerulise, väga omapärase asutuse direktor ja see on väga raske töö. Ei saa öelda, et minu töö oleks väga kerge, iga aus töö on mõnevõrra raske. Küsimus on selles, kas see raskus ei riku sinu tervist, sinu olekut. Ja muidugimõista jätkab Mati Kaal oma suurepärast zooloogitööd.

Nii et seda mõtet, et jääks pensionile ja hakkaks reisima ja...

Ei-ei, ma olen loomult kodusistuja. Loomulikult ma olen reisinud, ja mitte vähe, kuid reisimist reisimise pärast pole minule iial eksisteerinud. Mitte kunagi mitte kusagil ei ole ma käinud turistina, vaid ikka töö ja loomade pärast. Kõike seda, mida ma tahan teha, ma juba teen − aastakümneid. Muidugi ma tahan jätkata.

Kui kaua te olete siin loomaaias loomahuviliste gruppe ringi vedanud?

Esimest korda tegin ma ekskursiooni loomaaias − see oli veel Mäekalda tänaval Kadrioru lähedal − aastal 1972. Olin siis tegelikult veel tudeng.

See oli praktika ajal?

Ei, ma olin loomaaias tööl, mingisuguse lepingu või poole kohaga.  Õppisin Tartu ülikoolis bioloogiat ja sain loomaaias päris palju materjali oma diplomitöö tegemiseks; sain seal isegi mõned katsed teha.

Aga see esimene ekskursioon − suurele sõjalaevastiku madruste ja ohvitseride grupile − oli unustamatu. Tutvustasin nendele igasuguseid elukaid ja  sain väga tähtsa kogemuse: loomad, isegi kui nad ei näita seda välja, jälgivad inimesi suure huviga. Iga ekskursioon on võimalus pakkuda loomadele meelelahutust, mida on kõikidel loomadel vaja.

Kas jänni te selle esimese ekskursiooniga ei jäänud, oskasite kõikidele küsimustele vastata?

Ikka oskasin, ma ju tunnen loomi.  Olen teinud ekskursioone loomaaedades, kuhu oma ekskursantidega sattusin esimest korda − liigid on liigid. Näiteks käisime ühe grupiga Norra polaarloomaaias. Muide, selle loomaaia tegid norralased tegelikult ühelainsal põhjusel. Väga hea loomaaed on 61 loomaliigiga Ranua loomaaed Põhja-Soomes, umbes 50 kilomeetrit allpool põhjapolaarjoont. See oli kõige põhjapoolsem loomaaed  Euroopas, aga sellist asja ei suuda norralased üle elada, et Euroopas on midagi kõige põhjapoolsemat − ja see ei ole Norras. Nii loodi väga kaunis, aga väga väikese kollektsiooniga polaarzoo.  Seal me käisime, ma olin seal esimest korda. Ja mis siis, loomad on ikka loomad.  Kui ilves on puu otsas, on tal järelikult hea rahulik olla, ta puhkab seal. Ja loomulikult saab ta seal üleval väga palju väga konkreetset ja täpset informatsiooni, sest lõhnade internet töötab kõrgemal palju selgemalt. Ja nõnda on see nii Norras, Eestis kui ka igal pool mujal.

Kuidas teie algusaegade ekskursioonidest saati inimeste suhtumine ja teadmised loomadest on muutunud?

1970. aastatel, ka veel 1980. aastate keskpaigani esitati iga kooliekskursiooni jooksul küsimus "Mis kasu me sellest loomast saame?" või "Kui kahjulik on see loom?". Mul tuli selgitada, et bioloogia ei kasuta mõistet "kahjur", see on majanduslik ja poliitiline mõiste. Mõni tiiger õppis inimesi küttima, see on väga jube ja loomulikult tuleb selle tiigri vastu meetmeid rakendada, kuid see ei tähenda, et ta on kuri. Ta on loom − ja mitte ükski loom ei saa mitte kunagi mitte milleski süüdi olla. Rebane tekitab päris suurt majanduslikku kahju, kui ta satub kanalasse, kuid rebane kui liik on omal kohal metsas, kus tal on palju tähtsaid funktsioone täita.

See oli kooliprogrammi aspekt: millised loomad on kasulikud, millised on kahjulikud ja mida me võtame ette, et loodust ümber kujundada, kuna "me ei saa oodata looduse ande, me peame neid võtma".

Üheksakümnendatel aastatel toimus väga järsult niisugune muutus, et koolilapsed küsisid küsimusi, mis ilmutasid väga suurt teadmatust, ignorantsust loomaliikide suhtes.

Viimastel aastatel ilmutab üha rohkem lapsi laialdasi faktoloogilisi teadmisi. Nad ei tunne võib-olla näost näkku mõnda liiki, kuid niipea kui ma mõnda liiki nimetan, oskavad nad selle kohta väga huvitavat ja asjalikku küsida ning loomulikult ka ise öelda.

Kuivõrd tänapäeva internetiajastu lapsed üldse loomadest huvituvad? Kas pokemonid ja muud virtuaalsed elukad pole neid kõrvale tõrjunud?

Esialgu ei ole. Mood on vääramatu jõud, force majeure, selle vastu ei saa. Aga see läheb mööda, õigemini leiab oma niši. Huvi elusa looduse vastu võib natuke vaibuda, kuid elus asi on palju huvitavam.  Mis me lastest räägime;  ainult loomaaias võime näha, kuidas 40-45aastane härrasmees − selline ehtne pintsaklipslane, trofeeabikaasa ühes käes  ja diplomaadikohver teises käes − kükitab keset loomaaeda, teeb kassile pai ja ütleb: "Vaata, kallis, kiisu!" Elus asi, kellega on võimalik saada vahetu kontakt.

Loomaaias panevad inimesed kõigepealt tähele mittevabadusemärke: võrgud, trellid, nöörid, keelusildid, lukud, klaasvitriinid. Inimene on kõige tundlikum loomaliik maailmas mittevabadusemärkide suhtes. Erilisel moel märgatakse siin seetõttu vabalt lendavat varblast või vabalt kõndivat kassi.

Kuidas teil üldse loodushuvi tekkis? Kumbki vanematest polnud ju selle ala inimene.

Ei olnud. Aga nad toetasid minu kõiki huvisid täiel määral. Kust loodushuvi tuli, ma ei oska öelda. Ma pole iial teistsugune olnud.

Vanaema Sofia üritas kõik loomad, kellega ma võisin väikese poisina kontakti saada, minema ajada või lausa maha lüüa. Olin viie- või kuueaastane, kui ütlesin vanaemale, et ma ei hakka temaga suhtlema, kui ta samas vaimus jätkab. Mis emasse puutub − ta muretses, aga ei keelanud. Ta hoiatas: kas sa oled kindel, et sel loomal mingit haigust ei ole? Kindel ei saanud muidugi olla; ma küll võtsin selle looma kätte, aga ei unustanud pärast käsi pesta. Ja korralikult. Enamasti sellest piisab.

Mul on ka suur huvi keemia ja füüsika vastu, omal ajal oli ka matemaatika vastu. Ja loomulikult kirjandus. See kõik on bioloogiale lisaks. Botaanikahuvi hakkas mul arenema suhteliselt hiljuti, ma olin tõesti monomaniakaalne zooloog. Aga nüüd olen juba paarkümmend aastat tundnud aina suuremat huvi taimede vastu.

Loomad on end teile ammendanud?

Ei ole. Minu esimene zooloogiline eriala oli entomoloogia: putukad, putukad, putukad. Kõik minu kursusetööd ja ka diplomitöö olid putukatest, mesilastest peamiselt. Loomulikult ma pidin nii palju taimi tundma, kuivõrd need putukatega seostusid. Aga... taimed on lihtsalt fantastiliselt kaunid ja väga-väga huvitavad. Suurel määral on see huvi tulnud tänu Urmas Laansoole ja tema hiilgavatele loengutele. Samuti tänu meie loomaaia haljastusjuhile Hannes Maripuule;  see, kuidas tema juhtimisel loomaaia taimestik muutub, on lihtsalt võrratu.

Umbes 15-16 aastat tagasi sain endale öökuninganna, lihtsalt taimeosad. Hakkasin nendega tegelema, võttis 13-14 aastat, et nad kasvaksid üle terve seina. Nüüd juba neljandat aastat nad mul õitsevad. Selle magusa lõhna peale tulevad küll igasugused liblikad ja herilased... Ega ilma putukateta ei saa.

Putukad ja parasiidid on olnud teil põhiteema.

Peamine töösuund, just nimelt parasiidid.

Putukad veel, aga no mida huvitavat on parasiitides?

Vähemalt 80% kõikidest loomariigi liikidest on tegelikult parasiidid. Kiskja, et saada söönuks, peab tapma. Parasiidid ei ole huvitatud peremeesorganismi tapmisest. See on kooseksisteerimise seisukohalt evolutsioonilises plaanis ülihuvitav ja väga tähtis. Peremees on parasiidile põhimõtteliselt hani, kes muneb kuldmune. Otsi lolli, kes sellist hane kohe praadima hakkab. Aga kuidas sa saad peremehe arvelt elada ja samal ajal teda mitte tappa? Või peremehe seisukohalt: kuidas tõhusalt panna paika see parasiit ja ise ellu jääda − see pole üldse lihtne. On olemas hüpotees, et selline nähtus nagu sugu on tekkinud just nimelt sellepärast, et parasiitide eest saaks ennast paremini kaitsta. Lahksoolised loomad vahetavad kõige intiimsemal ja suuremal määral geneetilist informatsiooni  ning järglastele antakse selle kombinatsioonina rohkem võimalusi parasiidid tõhusamalt paika panna.

Parasiidid on igal pool ökosüsteemis, nad kontrollivad ja mõjutavad peremeesorganismide arvukust ja asustustihedust.

Kas selle suuna valisite veel enne, kui selgus, et teil on loomakarvade ja linnusulgede vastu allergia?

Allergia ilmnes juba kooliajal. Ratsutamas käies panin tähele, et hobustega suheldes silmad kipitavad, tuleb nohu ja hakkan köhima. Aga ma ei ratsutanud ju päevade viisi, see ei tulnud nii esile. Et ma allergiline olen, seda sain teada alles loomaaias töötades. Ja see oli peamine põhjus, miks ma 1976. aastal  loomaaiast põhikoha pealt ära läksin. Töötasin mõnda aeda pedagoogika instituudis õppejõuna, siis läksin merele − umbes 25 aastat olin mereinstituudis. Tegelesin ikka parasiitidega, siiamaani tegelen kalaparasiitidega.

Kas teie laialdased teadmised loomariigist muudavad suhtlemise inimestega kergemaks või pigem keerulisemaks?

Pean tunnistama, et mida rohkem ma suhtlen loomadega, seda rohkem tekib selline hea tunne, et ka loomad on isiksused. Nad on niivõrd erinevad, igaühel on oma unikaalsed käitumisomadused. Inimestega suheldes ma neid otsustuslikult loomadega ei võrdle, samuti ei võrdle loomadega suheldes neid sedaviisi teiste liikidega.  Aga loomulikult meenutab inimeste käitumine mõne looma käitumist − sarnasusi on väga palju.

Metsloomade käitumine on päris palju muutunud, sageli nad ei pelga enam inimasustust. Miks see nii on?

Põhjuseks on loomulikult inimese kiskjalik, röövellik käitumine looduse suhtes. Väga paljudel loomaliikidel on normaalseks elutegevuseks vaja, et metsamassiivid oleksid katkematud. Meil toimub pidevalt aina kiiremini ja korraga mitmes kohas lageraie, mille tagajärjel paljude loomade elu muutub kardinaalselt ja väga halvas suunas.  Näiteks must-toonekurg  vajab korralikuks pesitsemiseks väga suuri metsamassiive. Need tehakse meil aga aina sagedamini malelauakujuliseks, mistõttu on paljudel loomadel elus ees väga kiire veresuguluse astme katastroofiline tõus. Sellised on laanepüü, metsis, lendorav ... Kiskjad hakkavad liikuma, sest kõht on tühi − ja neil lihtsalt ei ole pääsu, me surume neid inimese poole sellise tegevusega.

Miks te ikka veel Eestis olete − kindlasti on teid kutsutud teistesse riikidesse tööle ja elama?

Ma olen käinud paljudes kohtades;  Iisraelis näiteks tegin üle kolme kuu erialast tööd.  Ma olen aru saanud, et võin elada ja töötada kus tahes, aga ma ei saa mitte elada Tallinnas ja mitte olla Tallinna loomaaias.