Kogukondade kokku põimija

Piret Hartman ütleb, et on idavirulasena kasvanud nende teemade sees, mida ta nüüd kultuuriministeeriumis kultuurilise mitmekesisuse asekantslerina juhib. Foto: Matti Kämärä

Detsembris sai kultuuriministeeriumi kultuurilise mitmekesisuse asekantsleriks Piret Hartman, vahetades selles ametis välja teise idavirulase − Anne-Ly Reimaa, kes jätkab samas osakonnas nõunikuna. Hartman tahaks, et "Teeme ära" jõuaks ka tema juhitud valdkonda ja see poleks ainult nn integratsiooniinimeste mängumaa.

TÜ Narva kolledži direktor Kristina Kallas on öelnud, et tunneb end Kiviõli tüdrukuna hästi rahvaste ja keelte virvarris ning sai Tartusse õppima minnes lausa kultuurišoki. Kas sinul Püssi tüdrukuna on samamoodi?

Kui oled Ida-Virumaalt pärit, on sul kaks keelt pidevalt ümber. Käin ka praegu vähemalt kord kuus kodus − mu vanemad elavad jätkuvalt Püssis. Jaanipäeva veedan alati seal ja vean sinna ka oma sõpru.

Aga mul endal on kakskeelne pere. Minu mees on sakslane. Oleme 12 aastat koos olnud ja meil on kaks last, kellega räägime kumbki oma emakeeles. Peale selle on meil omavaheline suhtluskeel inglise keel − selles keeles õppisime teineteist tundma.

Olen alati pidanud kakskeelsete perede lapsi õnneseenteks. Vähemalt üks keel, mida teised koolis tuubivad, on nagu maast leitud.

Üks asi on keeleline, teine kultuuriline aspekt. Juba see, et käid kahe riigi vahet. Mulle meeldib see, et nad saavad hästi erisugustes keskkondades olla − Saksamaal käime kolm-neli korda aastas. Kui ükskord sättisime suvepäevadele, siis vanem laps küsis, kas me läheme bussi või lennukiga. Nende mõõde maailmast on hoopis teine. Nad on hästi avatud ja neil pole teiste inimeste suhtes mingit võõristust.

Sagedamini on nii, et kui eestlane abiellub välismaalasega, läheb ta Eestile kaduma. Kuidas leidis sinu mees endale tegevuse ja tunde, et võib ka Eestis elada?

Tema töö on selline, mis on Eestis hästi hinnatud − ta on arhitekt. Ja kui sa oled Saksa arhitekt, oled eriti hinnatud. Ta tuligi siia tegelikult töö pärast.

Minu sõprusringkonnas on palju saksa keelt teadvaid noori inimesi, kellega tekkis kohe klapp. Tallinnas on väga palju ka Saksamaalt tulnud inimesi, kellega ta sai suhelda. Tänu sellele ei tundunud Eesti elu nii võõras. Söök on meil väga sarnane. Kuna tema on pärit Ida-Saksamaalt, ei ole ka kultuuriruum nii erinev. Ja minul samamoodi seal − mul ei teki kunagi tunnet, et olen võõras keskkonnas.

Tundus, et minu ja tema tööd klapivad siin riigis paremini kui seal.

Kaalusid ka Saksamaale kolimist?

Kui esimene laps sündis, siis vahepeal elasime aasta aega seal. Kui oled pärit väikesest riigist, kus iga eestlane tundub oluline, siis Saksamaal sain aru, et olen osa 81 miljonist inimesest. Polnud vahet, kas ma olen seal või mitte.

Teiseks tundsin puudust perekondlikest ja sõprussidemetest ning traditsioonidest. Mulle tundub, et Ida-Virumaal eriti ollakse kogukondlikult hästi aktiivsed ja perekonnad on väga avatud. Saksamaal on inimesed anonüümsemad ja ka omavahelistes suhetes on suurem distants. Seetõttu oli lihtsam otsustada, et tuleme tagasi. Kui oled rahvusvahelises suhtes, siis muidugi ei saa kunagi midagi välistada.

Kui sinu praegusest ametist rääkida, siis eelkõige seostub see eestlaste ja mitte-eestlaste lõimimisega. Aga tegelikult on osa sinu vastutusalast just nimelt rahvuskaaslased, kes elavad väljaspool Eestit, ja nende kultuurielu koordineerimine. Kui palju oled jõudnud end sellega kurssi viia? 

Tänaseks on mul kõikidest teemadest ülevaade olemas, aga kui ma sellesse osakonda tulin, siis suhtumisega, et ma ei võta inimestelt tööd ära. Pigem tulen appi nende teemadega, kus mulle endale tundub, et annaks rohkem ära teha.

Mis puudutab Eestist väljaspool elavaid eestlasi, siis selles valdkonnas tehakse hästi palju.

Julgen öelda, et lõimumise valdkonnas üleüldiselt on väga palju ära tehtud. Jah, me ei ole suutnud lahendada kõiki muresid, aga nii võib iga valdkonna kohta öelda. Lihtsalt täna on võib-olla see hetk, kus me võiksime panna valge paberi lauale ning mõelda, mida me võiksime teistmoodi teha ja kas mõni nipp on jäänud kasutamata.

Ja võib-olla neid inimesi, kes saaksid sellesse valdkonda panustada, võiks olla rohkem ja eri valdkondadest. Näiteks ettevõtjad, sportlased, erisugused mittetulundusühingud. Me ei pea mõtlema, et integratsiooniinimesed on spetsiaalne sort inimesi, kes sellega tegelda saavad. See teema puudutab absoluutselt kõiki, siin saab igaüks midagi ära teha. Tahaks lõimumise koalitsiooni laiendada.

13 aastat tagasi tegin sinuga intervjuu, mis sai pealkirjaks "Püssi tüdruk Piret Hartman − Eesti tudengite esivõitleja". Toona esindasid ligi 60 000 tudengi huve, nõudes paremat õppetoetuste süsteemi, et riik tudengite pealt ei koonerdaks. Nüüd on ju vastutus palju suurem kui ühe huvigrupi eest seismine? 

Kui sain teada, et osutusin asekantsleri ametisse valituks, mõtlesin küll, kas ma saan sellega hakkama. Seda mõtlen tegelikult iga päev ja 15 aastat tagasi oli samamoodi. Kui lähen õhtul koju, siis kaalun, kas ma loen raamatut või veel mõtlen, mida saaksin valdkonnas ära teha.

Ma ei tahaks end üle tähtsustada ja ega minust ainuüksi sõltu midagi, aga valdkonna juhina saan tekitada koostöögruppe ning olla eestvedaja erisugustel protsessidel. Otsin pidevalt inimesi eri valdkondadest, kes võiksid meile appi tulla. Näiteks istume esmaspäeval (vestlus toimus eelmisel reedel − toim.) uuesti maas Eesti olümpiakomitee esindajaga.

Mul on olnud kontakte ka teiste aktiivsete spordiinimestega ja kultuuriministeeriumi spordiosakonnaga. Vahel me räägime ministeeriumide vahel olevatest silotornidest, aga mõnikord tunnetan, et need on ka ministeeriumis sees. Iga osakond on oma asja eest väljas.

Minu väljakutse on viia lõimumise teema kõikide teiste meie osakondade inimesteni, et nad mõtleksid, kuidas nemad saaksid panustada. Tegelikult on igal ametnikul võimalus panustada riigi tulevikku. Sellest, kui hästi sa dokumente ja poliitikut ette valmistad, sõltub see, mis otsuseid tehakse.

Lõimumise teema tundub siiski olevat alati kellegi teise asi...

Kõige rohkem hirmutame inimesi ära, kui hakkame rääkima integratsioonist sõnaga "integratsioon". Minule on pigem väljakutse, kuidas inspireerida inimesi lõimumisega tegelema. Mitte et me peame, statistika ütleb, arvud on sellised... Räägime parem erisugustest headest mõtetest.

Kogenud lõimujad ütlevad, et sporditegevused on need, mis kõige paremini liidavad. Näen, et võiksime teha rohkem ühisüritusi, kus toome eri sihtgrupid kokku ja kus läbi ühistegevuse tekivad omavahelised kontaktid.

Kooli ajal tegime mitmesuguseid õpilaslaagreid. Noored leppisid omavahel kokku, sina räägid minuga vene, mina sinuga eesti keeles, mina respekteerin sind, sina mind. Integratsioon hakkas toimuma ka seal. Arvan, et spordis on hasart veel suurem, et võidelda mingi ühise asja nimel.

Sinu sotsiaalse kapitali kogumine algaski juba kooli ajal õpilasomavalitsuse aktivistina. Kas soovitad praegustele ambitsioonikatele noortele sama?

Ma ei ole kunagi teinud midagi ambitsiooni pärast. Sa teed ühes kohas midagi ning keegi ütleb, et tule sinna ja tee ka. Kolmandas kohas pannakse tähele ja kutsutakse ka. Olen lähtunud põhimõttest, et ükskõik, mida ma teen, püüan seda teha väga hästi. Ma pole kunagi mõelnud, et see viib mind esimeheks või osakonnajuhiks.

Aga mida ma noortele soovitan ja mis on mulle väga südamelähedane, on huvitegevus. Kõigile ei sobi õpilasomavalitsus, mõnele sobib korvpallitrenn või loodusring. Tahaks, et igaüks leiaks kooli kõrvalt midagi, mis teda inspireerib ja millest ta tunneb rõõmu. Sest kõik anded ei pruugi koolis välja tulla.

Kui muidu hinnatakse noorte hulgas väga palju, milline on sinu mobiiltelefon ja mida vanemad sulle võimaldavad, siis huvitegevuses seda ei hinnata. Seal hinnatakse, kui hästi sa palli mängid ja kui aktiivne suudad olla. See annab inimestele väärikuse ja julguse minna edasi.

Ütlesid, et huvitegevus on sulle südamelähedane. Peaks lugejatele selgitama, et oma eelmises ametis − kultuuriministri nõunikuna − töötasid välja kava, kuidas riik saaks toetada kohalikke omavalitsusi, et huviharidus ja -tegevus oleks paremini kättesaadav ning mitmekesisem. Miks otsustati toetus suunata kohalike omavalitsuste, aga mitte lastevanemate rahakotti?

Töötasime läbi väga palju materjale ja kaalusime eri variante, muu hulgas pearaha, aga see oleks olnud 6 eurot lapse kohta kuus. Saime aru, et me ei muuda sellega lapse maailma. Küll aga on väga palju neid lapsi, kes kusagil huviringides ei osale, ning väga palju on selliseid, kes osalevad ja kelle vanemad saavad seda võimaldada.

Praegu panevad kohalikud omavalitsused huvitegevusse üle saja miljoni euro aastas. Kui riik tuleb 15 miljoniga juurde, siis tegelikult peaksime lahendama kitsaskohti, mis praegu on. Ja omavalitsused on nende kitsaskohtade lahendamisele kõige lähemal.

Millised on sinu lemmikprojektid Ida-Virumaal?

Eesti keele maja loomine Narva. Praegu räägime läbi, mis võiks olla maja sisu, kes võiksid olla peamised partnerid ja kus see võiks asuda. Asukohana on mõttes Baltijetsi tehas, nii et eesti keele maja tuleks Vaba lava ja ETV+ toimetuse kõrvale. See on väga äge, natukene Telliskivi loomelinnaku laadne keskkond.

Mis mind väga inspireerivad, on keelekohvikud. MISA laiendab nende võrku ja sinna tahaks eestlasi kaasata. Tahaks lõimumisse tuua palju vabatahtlikke ja näen, et keelekohvikute projekt on just see, kus seda saaks teha. Veebruaris tahaks istuda maha "Teeme ära" seltskonnaga, et arutada, kuidas seda teha võiks.

"Teeme ära" on ju käivitunud sellepärast, et Eesti inimesed on valmis vabatahtlikuna panustama, aga lõimumises ei ole seda sotsiaalset gruppi tekkinud. Kui on hea soov midagi teha, võiks seda kasutada ära ka lõimumises. Selle asja juures on kõige väärtuslikum, et eestlastel on võimalus õppida tundma teist kultuuri ja keelt. Tihti polegi küsimus selles, et me tahame kellelegi õpetada eesti keelt. Mina isiklikult tunnen seda, et tahaksin ise teist keelt õppida. Selles mõttes on see väärtuslik koostöö igaühele.

Sinu ametisse asumist saatis kõlakas, et nn lõimumise asekantsleriks sai inimene, kes ei oska vene keelt. Kui palju on sellel tõepõhja all?

See on mõnes mõttes valus teema, aga ma tegelen sellega. Olen ju 12 aastat vene keelt õppinud ja koolis oli mul see väga tugev. Seda probleemi ei ole mul kunagi olnud, et ma ei saaks aru. Kuna teised võõrkeeled on vahepeal peale salvestunud, on pigem küsimus kunagi olemas olnud teadmiste meelde tuletamises. Mul on palju vene kolleege ja tuletan vene keelt meelde ka eraõpetajaga, et saada julgus seda rääkida.

Seda probleemi ei ole, et ma ei julgeks üritustel alustada vestlust, küll aga pelgan praegu vene keeles intervjuude andmist. Aga ma ei jäta jonni omandada vene keel täielikult. Ühest küljest on vene keele oskus oluline tingimus selle töö tegemisel. Kui ma läksin Saksamaale, siis oli oluline tingimus seal sisse elada ja keel selgeks õppida ning ma saavutasin selle kaheksa kuuga.

Nüüd on vene keel minule üks vahend, mille osas tuleb natukene vaeva näha. Aga ma arvan, et palju olulisem minu ametis on see, kas ma suudan valdkonnas murrangut teha. Ja seda ma saan teha koostööpartneritega suheldes, riigikoguga läbi rääkides, valitsusse teemasid viies...

Pidevalt rõhutatakse, et lõimumine on kahesuunaline tegevus, samas ei panusta Eesti riik sellesse, et pealekasvavad eestlaste põlvkonnad oskaksid vene keelt. Koolis teise või kolmanda võõrkeelena saab see vaevalt selgeks. Nii on Eesti noored tööturul palju nõrgemal positsioonil kui nende eesti keelt oskavad vene emakeelega eakaaslased.

Endavanuste inimestega rääkides tundub üha rohkem, et inimesed on sellepärast mures. Kui selliste inimeste grupp muutub suuremaks, siis on võimalik seda probleemi hakata lahendama.

Praegu pole surve veel piisavalt tugev?

Praegu pole surve nii suur ja minu arvates ei saa seda teha ka teiselt poolt survestades. Kui me hakkame siin kriteeriume seadma, siis tekitame uuesti konflikti.

Pead silmas, et kui eesti koolides tehtaks vene keele õppimine 1. klassist peale taas kohustuslikuks?

Jah, seda pole võimalik teha. Mulle hästi meeldib Rasmus Raski eestvedamisel sündiv kakskeelne Kalamaja kool. Näen, et peaksime kasutama selliseid meetodeid, kui see on võimalus, mitte kohustus. Asjad, mis tulevad loomulikul teel, lähevad paremini ellu ja neil on paremad tulemused.

Kui aktiivselt lööd praegu kaasa poliitikas?

Taandasin end nii SDE volikogust kui Ida-Virumaa piirkonna juhatusest. Olen erakonnas olnud väga pikalt ja panustasin nii palju, kui oskasin, aga see hakkas minule ammenduma.

Selles ametis pole mul poliitilist ambitsiooni kusagile kandideerida. Praegu on minu ambitsioon sada protsenti selle maja heaks tööd teha. Sealjuures tahan kuulata kõikide erakondade arvamusi. Kõigi eesmärk peaks olema, et meie riigis ei oleks konflikte, et me kõik tunneksime end turvaliselt ja saaksime ennast teostada.