Rabamatkast alguse saanud armastus

Ilma fotoaparaadita Enn Käiss naljalt kodust välja ei lähe, tema pildipangas on tohutu hulk fotosid Ida-Virumaa ja muudegi paikade loodusest. Kivitoas välja pandud aparaadil on nüüdseks pelgalt nostalgiline tähendus. Foto: Matti Kämärä

Alpinist, reisi-, koopa- ja loodusgiid, fotograaf, looduskaitsja, turisminõunik ja kivivana − 42 aastat tagasi Tartumaalt Ida-Virusse üle tulnud Enn Käiss  tunneb siinseid soid ja jugasid, järvi ja mägesid nagu oma viit sõrme ning tutvustab neid väsimatult teistelegi.

Mis ajast sa enda loodushuvi mäletad?

See on küll mitte enda mälestus, vaid teistelt hiljem kuuldu, et ma olevat kuueaastane olnud, kui võtsin poolteist aastat noorema naabripoisi kaasa ja läksime vaatama, kust kodulähedaste voorte vahel jooksva oja vesi tuleb. Mitu head kilomeetrit kõndisime piki ojakallast läbi võsa ja metsa. Õnneks sõitis üks naabrimees hobuse ja vankriga mööda, korjas meid peale ja viis koju tagasi. Sealt minu matkamine alguse sai; loodust ja metsa ma ei kartnud juba lapsena.

Õppima midagi sellest valdkonnast siiski ei läinud?

Tahtsin kangesti meremeheks saada, juba 14aastaselt läksin kodunt ära Tallinna. Merekooli ei saanud sisse, siis läksin kalandustehnikumi, et radistiks saada. Ühe kursuse olin, siis tulin ema kehva tervise pärast Tartusse tagasi, läksin autoremonditehasesse lukksepaks ja õhtukooli.

Tehases hakkasin sporti tegema, siis tulid rahvamatkad ja mind valiti matkasektsiooni esimeheks. See tähendas, et minu käsutada olid telgid ja seljakotid.

Kas telgid ja seljakotid viisidki alpiklubisse?

Ülikooli alpiklubisse, jah. Koos bussijuhist töökaaslasega, tema naise kaudu me sinna sattusime.

1965. aastal sain esimest korda tuusiku Kaukaasiasse alpilaagrisse − 20 päeva, 14 rubla. Seal õpetati mägironimist ja jää peal liikumist ja... Mulle hakkas see asi meeldima.

Mõne aasta pärast võtsin suvel ennast töölt lahti ja läksingi koos sõbraga Kaukaasiasse. Kauplesime ennast pesuruumi katlakütjaks. Ilma palgata, aga sellise kaubaga, et üks mees kütab kolm-neli päeva katelt, teine käib sel ajal ametlike mägironijatega tippe tegemas ja siis vahetame. Paari aastaga jõudsime nii kaugele, et olime Eesti nooralpinistidest üks kõvemaid paare.

Mitu mäetippu oled vallutanud?

30 - 40, oleneb, kuidas lugeda. Nendega, mis on järguraamatus kirjas, on lihtne, aga tegelikult oli tippe rohkem.

Nõukogude Liidus oli alpinism ilma alpilaagri ja selle atestaadita keelatud. Aga meie, selleks et aklimatiseeruda, sõitsime kahekesi Kaukaasiasse kohale, ronisime mõnda tippu ja olime seal mõne päeva. Kui ilus ilm oli, ei pannud telkigi üles, magasime niisama.  Turismibaasis olijad, kes tulid oma arvestuslikku kõrgust tegema, said meid nähes paraja ehmatuse osaliseks: tulevad üles, õnnitlevad üksteist − ikkagi elu esimene tipp! − ja järsku keegi ütleb: "A tam odin spit", ja siis teine: "A tam eštšjo odin."

Olen Kaukaasias ka mäepäästeteenistuses töötanud, hukkunuid alla tassinud ja isegi ühte helikopterit päästnud.

Tänu mägironimisele olen saanud väga palju väga huvitavaid sõpru ja tuttavaid ning ka juhukontakte. Mind õnnestus välja tirida sellest kastist, kus ma kunagi olin − ilma mingi hariduseta torulukksepp.

Millal sa Ida-Virumaaga esimest korda kokku puutusid?

1967. aastal oli Tartu matkainstruktorite õppematk Kohtla-Järve rajoonis. Hakkasime peale Simunast, tulime üle Punasoo Tudusse välja, risti üle Muraka raba Varessaarde, edasi piki Ratva raba Mäetagusele välja, siis Kalinasse, edasi Konsu järve äärde, üle Puhatu Peipsi äärde ja üle Agusalu soo tagasi, Kauksis lõpetasime. 237 kilomeetrit ja umbes 20 päeva − Eesti kõige vingem rabamatk, kõik need suured rabad risti läbi.

Enne Mustaladva sood üks kihvt vanapapi rääkis, et oi lapsekesed, ärge siia sohu minge, siit ei ole veel keegi tagasi tulnud. Ütlesime, et ega meie ka tagasi tule, me läheme teisele poole välja. Kaardi järgi ühte kilomeetrit läksime üle tunni! Älveste vööndist läksime läbi niimoodi, et kahel pool olid pikad kahemeetrised lepalatid, millele toetuda. Praegune tuntud akadeemik ja mustade aukude uurija Enn Saar vajus nii laukasse sisse, et kiskusime teda tükk aega välja.

Sellest matkast jäi nii vinge mälestus, et mõni aeg hiljem tulid päriselt siiakanti?

Eks see kindlasti mõjutas ka, siinsed sood ja rabad on siiani ühed mu meelispaigad. Aga peamine põhjus oli märksa proosalisem: Kohtla-Järve oli sel ajal ainuke linn, mis andis noortele spetsialistidele korteri. Mu naisel oli suunamisel mitu valikut, mina olin see, kes soovitas tal Kohtla-Järve kasuks otsustada.

Läksin aastaks Ahtme kaevandusse puurijaks − puhtalt raha pärast, sest Tartus olime väga vaeselt elanud, polnud meil mööblitki. Palk oli kaevanduses kõva: 1974. aastal ei saanud ükski kuu alla viiesaja rubla. Ministri palk oli tollal 380 rubla.

Teine põhjus siia tulla oli toimiv turismiklubi, tahtsin oma hobiga ikka edasi tegelda.

Olid vist esimene, kes hakkas turiste kaevandusse viima.

Mulle tundus kaevandus põnev ja tahtsin seda ka teistele näidata. Kui siis mägironijad mulle külla tulid, kauplesin direktorilt loa nad erandkorras maa alla viia. Hiljem oli selliseid käimisi veel.

Üsna varsti hakkasin kaevandusmuuseumi peale mõtlema. Seda saan küll öelda, et praeguses kaevandusmuuseumis on küüneotsa jagu minu ideid ka sees.

Mägedes käisid ikka edasi?

Ikka. Viimane käik oli 1990ndate alguses, kui üks tudengite seltskond läks Norrasse Jotunheimeni rahvusparki Norra kõrgemaid tippe vallutama. Korraldajad kauplesid mind kaasa minema ja neil silma peal hoidma. Sealt sai alguse üks minu nooruspõlve armastus − hakkasin bussigiidiks.

Nüüd ronin veel ainult siinsete kohalike mägede otsas, käin seal peamiselt pildistamas.

Pärast aastat kaevanduses keskendusid spordile ja turismile.

Olin linna täitevkomitee spordiinstruktor, siis Kalevi linnanõukogu esimees, turismiklubi instruktor ja seejärel tegin oma turismikooperatiivi. Seal olid kõige kuulsamad ettevõtmised matkad Kuriili saartele ja Kamtšatkale, kevadvaheajal lastele kõrbematkad ja maipühade ajal täiskasvanutele Kesk-Aasia koopamatkad.

1990ndate alguses võttis Märt Marits − ta oli siis maavanem − mind poole kohaga turisminõunikuks. Minu peale vaadati sel ajal üsna imelikult − turism Ida-Virumaal? Siin on kuritegevus, saastatus, maffia − ja Käiss räägib turismist?!

Ametiredelil tõusid, hobide mõttes aga laskusid mägedest jupphaaval allapoole.

Mina olen klassikaline näide, kuidas inimene mandub (naerab) − alpinistide seas on "turist" sõimusõna.

Kuna Eestis anti tuusikuid ainult kolme alpilaagrisse, kus ma juba iga kivi tundsin, aga mina tahtsin näha ka muid kohti, läksin mägimatkamisse. Käisin Kamtšatkal, aga tahtsin näha ka vulkaane ja et Kamtšatka ei ole mägimatkarajoon, läksin jalgsimatkamisse, mis on jälle aste madalamal. Siis tulid bussiekskursioonid, mis on alpinismi seisukohalt eriti nõme, ja nüüd olen jõudnud kaevandusmuuseumi ehk minu tase on allpool maapinda.

Millal sa endale Ida-Virumaa joad avastasid?

Kui ma Ida-Virumaale tulin, hakkasin otsima kohti, mida külla tulevatele sõpradele näidata − ja põhjendada, miks ma siin olen, miks ma ikka veel siin olen.

Rahvamatkadel oli turismiklubil alati üks kontrollpunkt Valastel. Toilakad teadsid kõik Aluoja juga, aga ega kaugemal seda tuntud. Tegin turisminõukogu tellimusel ühe uurimuse Ontika pangast ja selle vaatamisväärsustest. Ega sinna sel ajal ei lubatud − piiritsoon ju. Mina tahtsin hakata seal korraldama mägironimise trenne ja võistlusi. Sain eriloa Sakal Karjaoru joa juures 150 meetrit panka ära puhastada − sammal, puujuured, lahtised kivid ära − ja seal toimusid mitu aastat nii Eesti kui ka Balti meistrivõistlused kaljuronimises.

Siis ma hakkasin uurima, kust kohast pangalt alla mere äärde pääseb. Mõõtsin ja pildistasin neid jugasid igal aastaajal, avastasin jugade jäätunud vormid. Paar aastat tagasi avastasin kaks uut juga ka. Kohalikud muidugi teadsid neid, aga ametlikult neid kusagil kirjas ei olnud.

Turismigruppide üle, kes sinu giiditöö kaudu kümnete aastate jooksul Ida-Virumaad hoopis teisest küljest on avastanud, pole sa arvet pidanud, aga millised on need kohad, kuhu sa neid ikka ja jälle viia tahad?

Päite pank kindlasti. Ma tean, kust seal alla pääseb. Seal on ainukene koht, kus rannast panka näeb. Martsal teinekord näeb ka, kui värsked varingud on metsa ära lükanud.

Teine on Kurtna järvistu, seal on palju näitamist väärt kohti. Peipsi rand. Ja muidugi rabad, eriti meeldib mulle Agusalu raba: seal on need kriivad ehk vanad liivaluited, mille harjad on väljas. Seal sa võid minna vööst saadik vees ja siis tuleb selline väike liivane koht, kuhu võid telgi üles panna, ümberringi tüma soo.

Avastusi teen veel praegugi: olin Jaruska katusega sillast küll kuulnud ja piltigi näinud, aga oma silmaga nägin seda alles eelmisel aastal. Nüüd olen sinna juba mitu gruppi viinud.

Sulle on öeldud, et oled oma ideedega ajast ees.

Seda ütles mulle omakülamees, metsaülem Alar Süda − et sellepärast minust tihti aru ei saadagi, et ma teen seda, mis alles aastate pärast teisteni jõuab.

Omal ajal tegelesin poisteklubiga; pedagoogid olid minu peale väga kurjad, et võtsin kahemehi matkale kaasa. Pahandada sain ka siis, kui lastega talvel Peipsi järvel telkides ööbimisega matkale läksin. Lastega matkamine läks alles tükk aega hiljem moodi.

Kaevandusmuuseum pidi ju alguses Kukrusele tulema, mina mõtlesin juba siis Kohtla kaevanduse peale.

Kivihiis tundus alguses paljudele pühaduserüvetusena... Neid asju on ikka mitmeid olnud.

Oled mitukümmend aastat looduskaitse seltsiga seotud olnud. Kas tunned vahel, et hoidlik looduskaitsja ja ekstreemsusi otsiv giid sinus vastamisi põrkuvad?

Sa viitad sellele, mida ma põlevkivikonverentsil ütlesin? Et looduskaitsjana peaksin tundma heameelt Kukruse mäe ümbertõstmise pärast, aga turismiinimesena ei tahaks, et see põnev koht tavaliseks mäeks muutuks?

Ega sellist põrkumist tegelikult eriti ette tule, pigem olen natuke provokaator ja otsin konflikti, mis intrigeeriks.

Ma olen eluaeg natuke kiiksuga olnud; tahan teistest eristuda, teha midagi teistmoodi.

Ma jagan inimesed kaheks: võtjad ja andjad. Ühed on läbi lugenud palju raamatuid, kuulanud palju muusikat −  aga nad võtavad vastu teiste loodut. Teised tahavad ise midagi anda. Minul pole lauluhäält, kunstnikukätt ega muid suuri andeid, aga mul on tahtmine anda, jagada seda, mis minu arvates on kihvt. Giiditöö on selleks hea võimalus: kui mulle mingi koht meeldib, siis ei taha ma seda endale hoida, vaid võimalikult  paljudele näidata.