Viru pataljoni aega teenima läinud tüdrukutest pooled loobusid

Maria Abel tunnistab, et korraks käis ka loobumismõte peast läbi − kui ta pidi häire ajal autode all pori sees roomama. "Aga... siis tuled sealt porist välja, pühid end puhtaks ja lähed edasi ning kõik on jälle väga ilus." Foto: Peeter Lilleväli

Reedel andis Viru jalaväepataljonis näkku peksnud rahevihma ja lipumaste kõigutanud marutuule kiuste sõduri truudusvande 157 ajateenijat − teiste seas kaks noort naist, kelle käekäiku Põhjarannik on aasta algusest jälginud.

Viru jalaväepataljoni kaplan Ott Aro meenutas ses rajus oma lühidas, aga täpses kõnes meie eelmise sajandi koledate sündmuste varal märtsikuu heitlikkust.

Visad saavad võidupärja 

Kaplan avaldas ühtlasi lootust, et neil, kes praegu vande andsid, ei teki vajadust vaenlase vastu seista, aga valmistus selleks on olemas. "Allaandjad on need, kes palvetavad, et tuleks mõni haigus, mis päästaks puhkuselt naasmisest," kõlas ka pisukest huumorinooti sisaldanud motivatsioonikõne.

Aro ütles, et puutus äsja vande andnud ajateenijatega sõduri baaskursuse (SBK) ajal pidevalt kokku ning enim levinud probleemid tulenesid sellest, et enne ajateenistust elas inimene oma elu, tegeles oma hobidega, käis oma tööl, aga ajateenistus irrutab kõigest sellest.

"Munder pannakse selga, pikad juuksed aetakse maha, peab käima ühte jalga, sööma ühte toitu ja inimese aeg ei kuulu enam talle, vaid kaitseväele. Inimene ei saagi esimesel ajel rutata Facebooki või Twitterisse. Ja sellest tekivad kohanemisraskused. Praeguse aja noorel on kasarmueluga harjuda veidi raskem, kui see oli kümme aastat tagasi," ütles Põhjarannikule kaplan Aro, kes on kaiteväes teeninud 2004. aastast.

Nooremleitnant Pauliine Nettan, kes on olnud Viru jalaväepataljonis SBK aja, ütles, et aasta alguses aega teenima laekunud viiest noorest naisest andis sõdurivande kaks − kaks on loobunud ja üks on praegu haige. "Hakkama saadi erisuguselt, aga need, kes täna vande andsid, said kindlasti väga hästi hakkama."

Naistel siiski raskem? 

Nettan ise läks vabatahtlikuna teenima 2010. aastal, tegi seda pioneeripataljonis ja oli siis seal samuti esimene naisajateenija. 2011. aastal läks ta sõjakooli, mille lõpetas 2014, ja suundus siis juba ametisse pioneeripataljoni. Kuni juunini on ta Viru pataljonis ja naaseb siis Tapale.

"Peaaegu igas väeosas on nüüdseks mõni naisohvitser, aga lahingutoetusüksustes neid väga palju pole. Mina valisin sõjaväe, sest see tundus põnev ja tavavalikuist erinev. Soost tulenevalt on kindlasti mõni asi olnud raskem ja toore jõu poolest on meesterahvad naistest üle. Aga vastukaaluks on jälle naised milleski paremad − näiteks motivatsioon, töötahe ja võime end kokku võtta. Ütlen ausalt: armees peavad naised end rohkem tõestama. Kahjuks on see nii," ütles Nettan.

Maria Abeli käekäiku on Põhjarannik jälginud 3. jaanuarist, mil esimesed naisajateenijad Viru pataljoni ajaloos väeossa saabusid. Ta ütles, et SBK edukas läbimine annab hea tunde. Pärast mõnepäevast puhkust läheb neiu nooremallohvitseride kursusele ja temast saab drillseersant − uutele ajateenijatele.

Mis oli SBK ajal Mariale kõige raskem? "Motivatsioon oli piisavalt kõrge ja kui oligi mingi hetk raske, on see praeguseks juba ununenud," rääkis ta. Siiski tunnistas neiu veidi hiljem, et korraks käis ka loobumismõte peast läbi, kui ta pidi häire ajal autode all pori sees roomama − "Aga... siis tuled sealt porist välja, pühid end puhtaks ja lähed edasi ning kõik on jälle väga ilus".

Maria sõnul oli uneaegagi piisavalt. "Kui oligi vähem und, oli kogu aeg tegevust ja polnud aega väsida − kuni oled liikumises, sa ei väsi, pole aega rumalaid mõtteid mõelda!" rääkis neiu.

Külge ei löödudki 

Meessoost kaasajateenijad on oma naissoost kolleege Maria sõnul väga hästi vastu võtnud. "Esimesel päeval küsiti, kuidas ma nendega hakkama saan ja kuidas reageerin, kui hakatakse külge lööma. Midagi sellist pole olnud ja mind võetakse kui oma − meie 41pealine rühm oli väga kokkuhoidev. Kui keegi ei jõudnud, aidati teda järele − mõnikord pidid tüdrukud poisse järele aitama."

Maria kandis jaanuaris ka kuu parima sõduri tiitlit. Nimetet tiitel anti testide ja teenistuse üldpildi järgi. Testid olid näiteks seadusandlus-, toimkonna-, relva- ja topograafiaalased.

Mida ütleb Maria teistele tüdrukutele, kes ka võib-olla plaanivad aega teenima minna? "Kui see on nende unistus, tehku see kindlasti teoks. See on väga väärt kogemus ja annab ka hilisemaks tsiviileluks väga palju − alates enda tundmisest ja lõpetades kriisiolukordades parema toimetulekuga," sõnas Maria.

Nooremallohvitseride kursusel on Maria sõnul veidi rohkem vaba aega ja siis saab ta loodetavasti jätkata oma sõduriblogi pidamist aadressil https://contactrep.wordpress.com, kus on seni vaid kaks kannet.

Tänavu 3. jaanuaril tuli Viru jalaväepataljoni ajateenistusse 183 inimest, kellest viis olid naised. Eesti kaitseväes on naissoost ajateenijail aega teenides võimalus SBK ajal ümber mõelda − kui näiteks adutakse, et "see pole ikka see", ja/või ei saada hakkama −, aga noormeestel selline võimalus puudub.