"Elu on avar ja lahtine − ela, mees, endale!"

Üllar Saaremäe: "Nimetatud otško on tegelikult üleloomulikult pikk aeg. On räägitud ka seda, et iga seitsme aasta tagant oleks tark ametit vahetada, sest selle ajaga on kõik inimese rakud vahetunud. Mina olen selle tsükli läbinud juba kolm korda!" Foto: Matti Kämärä

Nagu unenägu on möödunud Kohtla-Nõmme poisil Üllar Saaremäel maagilised 21 aastat Rakvere teatri peanäitejuhina − üleloomulikult pikk aeg "näidismajandit" juhtida, nagu mees ise ütleb − ja on saabunud aeg uuesti atra seada. 

Sulle kui Kohtla-Järve kandi poisile on selge, mida tähendab otško − 21 aastat järjest olid Rakvere teatri peanäitejuht ja äsja teatasid, et varsti enam pole. Miks nii?

Olen järjekindlalt rääkinud otsustajatele-inimestele − alates teatrinõunikust ja lõpetades kultuuriministriga −, et kui kaua Rakvere teater on selline näidismajand, mis näitab, et saame küll väikese seltskonnaga kõik asjad vingelt tehtud. Hästi, kui on alguse aeg ja tuleb teha ja tõestada, on see loomulik, aga mingisugused viljad peaks nüüd juba kasvama. Kui Rakvere teatris on peanäitejuhiga koos kunstilises kollektiivis 18 näitlejat, siis Ugalas ja Endlas, mis on enam-vähem sama suurusjärku teatrid, on vastavalt 24 ja 26 inimest.

Mingil ajal pakkus see loomingurõõmu − otsida väikestele seltskondadele tükke ja vaid suveprojektidena teha ka suure koosseisuga lugusid. Aga ühel hetkel tõmbab see kummi tühjaks. Sedapuhku oli minu selge nõudmine, et saaks truppi vähemalt 20 näitlejani suurendada. Öeldi, et pole võimalik, ja mida ma enam sellisel juhul tõestan?! Et inimesi juurde võtta, peab teatri eelarvet suurendama − rahaga riigilt, võib-olla mingi osa ka omatulust. Aga seda ei saa teha peanäitejuht, seda peavad tegema need, kel on rahakapi võtmed.

Nii et sina ei pea olema mees, nagu oli ühe meie lemmikbändi Sex Pistols mänedžer Malcolm McLaren?

Laias laastus on seda Indrek Saar või Velvo Väli [aastast 2013 Rakvere teatri direktor − T.K.]. On instants nagu SA nõukogu, kes peab sedalaadi otsuseid toetama, kinnitama ja sellega tegelema. Kui mina loomingulise juhina ütlen, et mul on vaja näitlejaid juurde, peaks olema nende kohustus seda võimaldada, aga kui nad ütlevad, et pole võimalik − järelikult nii ongi.

Oled veel 1. augustini praeguses ametis, aga tagasi võib juba vaadata. Oled juba ammu öelnud, et poleks arvanud, et oled peanäitejuht nii kaua.

Kui omal ajal kandideerisin, arvasin, et olen ses ametis maksimaalselt 5 aastat − ettevaatavalt on see ju väga pikk aeg. Nimetatud otško on tegelikult üleloomulikult pikk aeg. On räägitud ka seda, et iga seitsme aasta tagant oleks tark ametit vahetada, sest selle ajaga on kõik inimese rakud vahetunud. Mina olen selle tsükli läbinud juba kolm korda! See kõlab müstiliselt: 3x7 − numbrimaagias väga lahe.

Mis on kõige ilusam, mille oled Rakverest saanud?

Nende aastate jooksul on seda olnud küll ja veel. Ühte kindlat asja on väga raske nimetada, eri etappidel on erisugused asjad. Päris alguses hakkasime täie jõuga tegutsema: tegime teatriballe, maja oli valge ja publiku arv kerkis taas. Mõned aastad pärast seda hakkasid tekkima juba lavastused, mida ka tõsised kriitikud hindasid, ning tulid esimesed nominatsioonid ja preemiad. Lõpuni välja − tänavugi oli meilt teatriauhindadele nomineeritud suisa viis inimest.

Raskeid aegu on loomulikult samuti olnud, aga kõigest on üle saadud. Keeruline oli näiteks kaheaastane periood, kui meie maja oli remondis. Meil polnud oma kodu, elasime teatri kõrval asuvas pansionaadis, kuhu rajasime oma kontori. Tegime ka esietendusi, aga need toimusid kultuurimajades. Mäletan, kuidas Roman Baskini lavastatud Neil Simoni "Lollid" esietendus näiteks Haljala kultuurimajas. Sestap sõitsime meeletult palju ringi ja sel keerulisel perioodil tundsin, et vist hakkab jaks otsa lõppema. Siis lõppeski esimene seitseaastak.

Uus hingamine tuli sellega, kui sai avatud arhitekt Raul Vaiksoo käpa all valminud uhke maja. Loomulikult oli mullune kinomaja avamine samuti suur sündmus. Minu ajal sai valmis ehitatud kogu Rakvere Teatrimäe kompleks. Seegi on sümboolne: käegakatsutav on valmis. Ikka elad üle, kui mõni lavastus ei tule selline, nagu tahaks. Päris persekukkumist pole olnud, aga mõnikord on olnud lootused suuremad − näiteks publikumagneti mõttes. Me pole suutnud "Täismängu" rekordit korrata, seda etendati täissaalile 200 korda. Samuti mõned lootused ühe või teise lavastajaga koostööd teha minu ajal siiski ei täitunud.

Mitu lavastust on sinu ajal Rakveres välja tulnud? 

Kuna igal hooajal tuli välja 9-10 uuslavastust, siis 21 aastaga on neid olnud vähemalt 200. Lavastus pole lehekülg, mille keerad − see tähendab kuudepikkust tööperioodi ja enne seda veel ettevalmistusi.

Ilma sinuta selle posti otsas poleks kreisilinnast saanud Eesti pungipealinna − punklaulupeo idee oli ikka kreisi... 

Selle idee sündki oli otseselt teatriga seotud. Mängisime "Vargamäe kuningriiki" ja seal oli meil kaasatud ligi 130 koorilauljat. Esietenduse- või lõpupeol võtsid nad lauluviisid üles ja õpetasin neile ühe Villu Tamme loo selgeks. Hirvo Surva seisis seal kõrval ja − nii see kõik sündis.

Millal avastasid endal juhivõimed? 

Eks need ole mul kogu aeg olnud. Need ilmnesid samm-sammult. See hakkas avanema esimestel teatriaastatel Ugala perioodil, mil sain aru, et olen võimeline ka lavastusi tegema. Eks peanäitejuhi amet olegi põhimõtteliselt suur lavastamine: kuigi ei pruugi alati ise mängida ega tükke teha, on ka hooaja kokkupanek üks suur lavastus. Ma ei arva, et kasvasin selleks, sest noorena ma iial ei mõelnud, et tahan olla teatrijuht. Aga Rakvere teater oli sellises seisus ja mulle tundus, et oskan seda edasi vedada; ja − nagu näha − oskasingi. Ja siis ma tulin Rakveresse. Eks ses oli palju nooruslikku entusiasmi ja rohkelt töö käigus õppimist − rohkemgi, kui oleks tohtinud, aga minu meelest see ongi ainuõige. Katsetuste käigus tekib äratundmine, mis on õige ja mis vale. Kui teaks kohe, et nii ei tehta ja nii tehakse, võib olulisi asju maha magada.

Omal ajal leiti, et iga vinge meesnäitleja peab tegema oma Hamleti rolli, ja seegi on sul tehtud. 

Pean tunnistama, et enamik rollidest, mille kohta olen mõelnud, et seda võiks teha või katsetada, on praeguseks tehtud. Üks neist on veel käsil ja tuleb oktoobris välja − see on  Randle Patrick McMurphy osa tükis "Lendas üle käopesa". Lavastaja on Eili Neuhaus ja naispeaosa, õde Ratchedit kehastab Ülle Lichtfeldt. Eili kontseptsioonis on Ratched vanatüdruk, kes pole armastust leidnud.

Hiljuti saatsid ära oma kalli õpetaja Kalju Komissarovi − jällegi ühe etapi lõpp, märgiline sündmus. 

Koma oli varem palunud, et lavastaksin ta ärasaatmise: pidin järjestama, kes kelle järel kõnet peab, ja valima, millised laulud, luuletused ja muusikapalad sinna vahele kõlavad. Ta oli mulle kui vaimne isa: kui ta kooli ja kursusejuhina poleks mind vastu võtnud, ei sammuks ma teatriradadel. Meie suhted olid eri perioodidel erinevad. Kooliajal olin õpilane ja tema õpetaja.

Minu Ugala perioodil, kui ühes teatris töötasime, olid tal keerulised ajad − võttis viina ja tegi muid asju − ja me polnud siis teab mis sõbrad. Aga kui Rakveresse ära tulin ja kutsusin teda siia lavastama − ta käis mitu puhku Rakveres lavastamas −, oli meil väga hea koostöö. Tema lavastatud "Cyrano de Bergeraci" nimiosa eest pälvisin näiteks 2008 parima meesnäitleja auhinna ja pean seda üheks oma paremaks soorituseks.

Kollasest ajakirjandusest lugesin su eelmise kooselu lõpust Kristi Leppikuga ja uuest pruudist.

Me lõpetasime abielu kui institutsiooni, aga head sõbrad, kolleegid, töö- ja mõttekaaslased oleme edasi. Tegemist polnud tüliga lahkuminekuga, pigem saime aru, et me kumbki pole abieluinimesed sellisel kujul.

Aga kuidas oled aastate jooksul sellesama kollakama meedia tähelepanuga hakkama saanud?

Ega ma selle üle eriti õnnelik ei ole. Mingil ajal, kui läksin Rakvere teatri juhiks ja mulle oli kollast meediat vaja, kasutasin seda isegi julmalt enesepromoks ära. Kadunud vend Rünno töötas Kroonikas − see kulus marjaks. On kildkond inimesi, kes vaid sellist meediat tarbivad − neidki võib proovida teatrisse saada.

Mis on järgmine siht, kui eelmainit otško lõpeb?

Praegu võtan väga rahulikult. Seda vaatame, kas ja millisel kujul töösuhe Rakverega jätkub − see sõltub läbirääkimistest. Mulle on mõningaid pakkumisi tehtud ka mujalt, aga ma ei ole veel otsust langetanud. Võib-olla võtan esmalt üldse rahuliku sabatiaasta, vaba aasta, mil ei asugi kuskile rakkesse. Elu on avar ja lahtine: lapsed on mul suured, ühelegi pangale ma võlgu ei ole − ela, mees, endale!

Aga mida sa tahaksid teha? Sul on paljud poisikeste unistused − nagu oma isiklik  punkbänd ja isegi punklaulupidu − juba ammu teostatud... 

Jah, olen saanud teha enamikku, mida olen tahtnud. Üle hulga aja tahaks ühes lahedas filmis mängida, mis oleks samuti põnev väljakutse. Olulised rollid on seni olnud filmides "Minu Leninid" ja "Seenelkäik", aga kokku olen mänginud ligi kümnes filmis. Sulev Keeduse filmis "Mehetapja"/"Süütu"/"Vari", mis peaks sügisel esilinastuma, on ka roll.