Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2020/06/01/13130655t1hd490.jpg)
/nginx/o/2017/06/15/11998355t1h940d.jpg)
Iga aasta juunis saavad tuule tiibadesse tuhanded noored, kelle valikuist sõltub, millises maailmas tulevikus elame. Põhjarannik kohtus kuue särasilmse elluastujaga, kes torkasid silma oma kaine maailmavaate ja laia silmaringiga. Kivi kotti neile ja õigeid valikuid!
Kohtla-Järve Järve gümnaasiumi lõpetav Ragnar Kauril (19) tutvustab end kui energilist ja spotlikku noort, kes sihib elus kõrgele.
Saame tuttavaks
Emily Zavatski (18) Jõhvi riigigümnaasiumist ütleb, et on aktiivne, sõbralik ja abivalmis. Sama kooli lõpetajale Mileen Arbale (19) meeldib väga mitmekesisus − mida erinevamad asjad elus toimuvad, seda toredam − ja ta on enda sõnul positiivse ellusuhtumisega.
Tatjana Andronova (18) Järve vene gümnaasiumist ütleb, et on üheksa aastat muusikaga tegelnud ning on sõbralik ja abivalmis. Tumedate ja veidi idamaise lõikega silmadega Õnne Tera (19) Järve gümnaasiumist usub, et on väga järjekindel ja püüdlik, ning ta on suisa kolmteist aastat koolis käinud, sest vahepeal oli ta vahetusõpilane Baierimaal.
Korvpallurikasvu ja vibajas Oskar-Daniel Remmelg (19) Järve vene gümnaasiumist arvab end olevat üpris tööka, abivalmi ja aktiivse noormehe.
Ragnar ütleb kooli kohta, mida peagi lõpetama hakkab, et Kohtla-Nõmme koolist Järve gümnaasiumisse tulles tema õppeedukus kohe langes, sest uues koolis oli vaja tunduvalt rohkem töökust.
Wind Of Change
Seal pidi varasemaga võrreldes rohkem õppima ja raskeim oligi 10. klassis, kus tekkisid isegi mõned "koolipoisihinded" − ehkki võimetelt on nelja-viieline. Mida aasta edasi, seda paremaks läks ta õppeedukus. "Järve koolis ongi parim see, et tõesti rõhutakse õppimisele − mitte niisama enda koolist läbivedamisele," arvab Ragnar.
Kohtla-Nõmmel õppis ta klassis, kus oli kokku üheksa õpilast. Järve kooli õppima asudes oli tema klassis kakskümmend kuus õpilast, aasta hiljem seitseteist ja nüüd lõpetab vaid kolmteist noort. Seega pole kerge Järve kooli püsima jääda.
Emily ja Mileen pidid oma gümnaasiumiõppe ajal samuti üle elama muutuse, sest 2015 liideti linna vene gümnaasium eesti omaga − tekkis Jõhvi riigigümnaasium. Uus hoone tundus kohe huvitav ja tore.
"Õppimine tundus alguses uuenduslikum, aga palju oli ka segadust: süsteem kui tervik ei läinud kohe nõnda hästi käima, nagu oleks võinud. Segadust süvendas see, et meie lend läks vana õppekava järgi edasi, aga saame siiski kenasti kooli lõpetatud," räägib Emily. Neiu muigab, et sai ka direktor üle elatud.
Mileen lisab, et muutus oli raske, sest uues koolis pidi individuaalsemalt õppima ja olema ettevõtlikum. "See tuli lõpuks muidugi kasuks, aga eri asju oli liiga palju ja meil lihtsalt ei jagunud aega, et end maksimaalselt arendada. Aga kindlasti tuleb palju edulugusid − näiteks võitsid klassivennad tuleviku talendi tiitli. Seda, mida õpilased ette võtsid, soositi ja see on kindlasti positiivne," ütleb Mileen.
Tanja sõnab, et kõige keerulisemaks läks õpe üleminekul gümnaasiumisse, mil pidi valima suuna ja enamik aineid oli eesti keeles. Neiu arvab, et seetõttu on tema eesti keele oskus nüüd parem ja ta sai selles enesekindlamaks. "Üldiselt kõik meeldib, on mugav. Kõik õpetajad veensid edasiõppimise vajalikkuses − Eestis ja eesti keeles," räägib ta.
Harjutused iseseisvaks eluks
Õnne läks 6aastaselt kooli ja on sellest alates käinud mitmes koolis: enim Järve koolis, vahepeal ka Iisaku gümnaasiumis, kus tuli internaadis elada, ning Saksamaal kahes gümnaasiumis.
"Olen üsna püsimatu, mulle ei meeldi rutiin. Olin kaua Järve koolis õppinud ja arvasin, et mujal on parem. Internaadis kujutasin ette, et olen juba suur tüdruk. Siis mõistsin aga, et vanaema juures kodus on ikkagi kõige parem. Ma ei läinud üksi elades käest ära, ehkki selleks olid soodsad võimalused," muigab Õnne ajakirjaniku katse peale üritada nalja teha.
Et kas ta hakkas omapäi elades suitsetama ja tätoveeris ennast − üks tätoveering tal siiski käe peal on, kuid selle tegi tema Hollandis elav tädi.
"Aga võin kindlalt väita, et Järve kooli tase on väga kõrge. Saksa kooli tase ei saa sellele ligi. Algklassiosas meeldis, et oli palju teatrit, mida gümnasistid tegid, kogukond oli ühtsem − nüüd on seda vähem," võrdleb Õnne enda aega viis aastat vanema venna kooliajaga.
Oskar-Daniel erilisi raskusi kooliajal ei kogenud, sest armastab õppida. "Vahest oli raske üleminek gümnaasiumiossa, sest iseseisva töö osa kasvas. Peaaegu kõik õpetajad on heatahtlikud ja alati valmis toetama," ütleb noormees.
Oskar ja Tanja arvavad, et 60:40 süsteem töötab − ehkki räägime vene keeles, et salvestus kiiremini karpi saaks. Oskar arvab, et tunde järgi oli eesti keele osakaal isegi suurem. Tanja lisab, et vaid vene keel ja kirjandus ning matemaatika ja füüsika olid vene keeles. Tanja nõustub, et oleks olnud lihtsam, kui eesti keel oleks lasteaiast selge olnud.
Ragnar tahaks suunduda TTÜsse mäendust ja loodusvarasid edasi õppima. Kooli kõrvalt klaverit ja kunsti õppinud Emily edasised plaanid sõltuvad suuresti lõpueksamite tulemustest, aga temagi kaalub ühe võimalusena TTÜd ja peab silmas arhitektuuri, mida saab õppida ka mujal.
Kuna Mileen sai − enda sõnul tänu õpetaja Maria Derbnevale − üle-eestilisel vene keele olümpiaadil esikoha, on tal roheline tuli nii Tallinna kui Tartu ülikooli. Tanja tahaks arstiks õppida − kas siis TÜs või Tallinna tervishoiukõrgkoolis. Õnne ei tea veel täpselt, kuhu sisse astub − "kandideerin igale poole". Aga eelistus oleks poliitika ja valitsemine, ent see on tasuline õpe, sest õppekeel on inglise keel.
Kui vihjata, et nn laiades massides on "poliitik" sageli ebatsensuurne sõna, pareerib Õnne: "Olen selline naiivne tüdruk, kes tahab maailmas ikkagi midagi head korda saata, seda muuta, minu iidolid ses on Angelina Jolie ja Emma Watson. Eks näis, kuidas see õnnestub." Oskar sihib Tartu ülikooli stomatoloogiat.
Ida-Viru maine
Kuidas on olla Ida-Viru noor − kas see on au- või häbiasi? Ragnar on uhke, et on siin sündinud ja sirgunud, ning polevat nii, et kui oled Ida-Virust, oled "hull kriminaal ja kakleja tüüp" − nagu mõni, kes maakonda ei tunne, võiks arvata. Ragnar ütleb, et pole kordagi millegi kriminaalsega kokku puutunud.
Emily arvab samuti, et Ida-Viru kahtlase maine juured on okupatsiooni- ja "kriminaalsete üheksakümnendate" ajas. "Praegu on maine tunduvalt paranenud ja maakond on nii turismi kui tööstuse valdkonnas tõusuteel. Tegu on huvitava paigaga, mida avastada. Enda kohta ei oska tõesti praegu öelda, kuhu elu viib," arvab neiu.
Mileen räägib, et cool on kohtuda inimesega, kes ei tea, et tema on Ida-Virust, ja saab tõestada, et siin polegi kõik venelased ja nuga ka igal pool ei anta, ning siis õhtakse: "Ma ei teadnudki, et teil võib olla nii vinge!" Neiu arvab, et eelarvamuslik suhtumine maakonda on vähenenud. "Ida-Virus kasvanuna teame siinseid plusse ja miinuseid ning tulevikus oskame parandada seda, mis parandamist vajab," leiab ta.
Tanja on samuti õnnelik oma päritolu üle ja arvab, et tõenäoliselt ta naaseb pärast õpinguid maakonda. "Ma ei armasta suuri kärarikkaid linnu − pigem meeldivad vaiksemad kohad. Kohtla-Järvel on vaikne ja pole liiklusummikuid," räägib ta.
Õnne peab põlise kohtlajärvekana samuti kodulinna üheks turvalisemaks kohaks üldse, aga samas on linn tema meelest liiga inimtühi. "Kurb on näha, et inimesed lahkuvad. Ka mina lahkun, aga tahaks kunagi ikkagi naasta, et midagi siinse kandi heaks teha, näiteks, et noortel oleks rohkem võimalusi. Võib-olla ma ei taha siia alaliselt jääda."
Ka Oskar leiab, et Kohtla-Järve on rahulik − vahest liigagi, sest tänavad on tühjad ja pole isegi kellegagi jalkat taguda. Okar näeb end tulevikus pigem tallinlasena, sest vastupidi kooliõele meeldivad talle suuremad linnad, kus on alati midagi teha.
Globaalne küla
Globaalsemalt arvavad noored, et maailm on üpris ärev ja riikide vahel on pinged. "Sageli on religioon ja diktatuuririigid konfliktide põhjustajaiks," teab Ragnar. Emily tunnistab, et terroriõhkkond on murendanud turvatunnet Euroopas ning külm sõda Venemaa ja lääne vahel on reaalsus.
Mileen arvab, et kahjuks astutakse samade rehade peale, kuhu on astutud varem. "Meie istume liiga palju nutiseadmetes, aga nüüd peavad ka riigid sõdasid kübervallas. Sotsiaalmeedia võib jällegi üksikisiku elu ära rikkuda. Samas on muidugi hea, et interneti kaudu pääseb kõikjale ja saab sõpradega kohe suhelda," räägib ta.
Tanja ei saa aru, kuidas ollakse vaenulikud põgenike suhtes, kes on päriselt hädas: "Peame ikka üksteist aitama!" Õnne on samuti hämmingus rassismist ja vihavaenust religioonide vahel. "Koolides peaks tutvustama eri religioone − ühelegi neist reklaami tegemata. Lõuna-Saksamaa koolis oli asi siiski katoliikluse poole kaldu. Meie koolis antud usundiõpe oli objektiivne," arvab Õnne. Oskar usub, et suur põgeniketulv pärsiks meie majandust, mis niigi pole Euroopa tugevaim.