Võitlus, mis nõudis higi, verd ja pisaraid

Üks suuremaid vastasseise haldusreformi läbiviimisel oli Kiviõli piirkonnas, kus Lüganuse vald keeldus ühinemast Kiviõli ja Sondaga. Muu hulgas oli üheks põhjuseks ka nimevaidlus, kus Lüganuse heitles oma ajaloolise nime säilimise eest. Lõpuks Lüganuse sundühendati, kuid uus omavalitsus sai nimeks siiski Lüganuse. Foto: Peeter Lilleväli

Põhjaranniku arvates on lõppeva aasta olulisim sündmus, mis Ida-Virumaa elu ja inimesi puudutas, haldusreform. See vähendas meie maakonna omavalitsuste arvu ligi kolm korda ning näpistas küljest nina (Aseri) ja varbad (Avinurme, Lohusuu).

Sõna "haldusreform" oli Eestis käibel peaaegu 20 aastat, tähistades peamiselt omavalitsuste arvu vähendamist. Ent poliitikud ei julgenud seda ette võtta, kuni valitsusjuhi kohalt lahkus reformi vastane, Reformierakonna esimees Andrus Ansip.

Kogumus oli olemas

Ida-Virumaal oli tegelikult omavalitsuste liitumise kogemus enne olemas. Aastal 2005 liitusid Jõhvi linn ja vald, neli aastat tagasi Püssi linn, Lüganuse ja Maidla vald.

Kui tagasi mõelda, oli reformi pärast Ida-Virumaal mürglit üllatavalt palju ning sellest ei jäänud puutumata ka suuremad linnad, mis lõpuks kellegagi ei ühinenudki.

Meenutagem kas või maakonnakeskust Jõhvit, kes ise naabritele ühinemisettepaneku tegi, kuid aasta pärast kõneluste alustamist läbirääkimiste laua tagant lahkus. Põhjuseks polnud mingid pragmaatilised argumendid, vaid ühe poliitiku "nägemus", et ühinemine Toila, Kohtla ja Kohtla-Nõmmega poleks Jõhvile kasulik. Volikogu esimehena sai Teet Enok Jõhvis valitseda vaid aasta, kuid suutis selle ajaga nurjata Jõhvi viimaste aastate kõige olulisema sammu uue arengu poole. Jõhvi näide on ilmekas selles mõttes, et näitab, kuidas ühes omavalitsuses võib ka demokraatlikus riigis ühest inimesest sõltuda otsus, mille mõju kestab aastaid.

Ka Kohtla-Järve sooritas katse haldusreformis kaasa rääkida, kui tegi Jõhvile argliku ühinemisettepaneku, saades muidugi korvi.

Paljusid ehmatas suures poliitikas kogenematu ja ootamatu riigihalduse ministri Mihhail Korbi otsus Ida-Virus omatahtsi haldusreformi teha. Valitsus langetas siiski lõpuks otsuse, mis jättis pooleli arutu kaheksa omavalitsuse liitmise plaani, mille kasuks polnud argumente ei ekspertidel ega poliitikutel endil.

Suur oli vaidlus ka Narva-Jõesuu tuleviku üle, kus volikogu läks pooleks: ühed soovisid liitumist Narva, teised Vaivaraga. See sõda ei lõppenud ka siis, kui valitsus ütles, et Narvaga liitumine pole seadusest tulenevalt võimalik, kuna kahel omavalitsusel puudub ühine piir. Kuurortlinnaga liitus ikkagi Vaivara.

Sillamäelgi oli haldusreformist võbelusi: seal kardeti, et nad liidetakse Vaivara ja ehk ka Narva-Jõesuuga. Ehk tekitas enim hirmu see, et pärast liitmist võiks Sillamäe kaotada omavalitsusena linna staatuse ja hakata kandma valla nime. "Maakaks" muutumine ei mahu aga õige sillamäelase hinge.

Ägedaimad lahingud

Kõige kõvem tulistamine pealetungiva haldusreformi tanki pihta käis aga maakonna lääne- ja idaregioonis.

Tuld andis Lüganuse vald, kes ei soovinud ühineda Kiviõli ja Sondaga, nagu valitsus plaanis. Huvitav fakt, aga tõsi on see, et nii Jõhvi kui Lüganuse, kellel mõlemal oli seljataga vabatahtliku liitumise kogemus, lahkusid nüüd läbirääkimiste laua tagant. Lüganuse väitis, et nad pole saanud eelmise vabatahtliku ühinemisega tekkinud haavu veel terveks lakkuda, kui nüüd tuleb juba uus. Ka sealne rahvas oli vastu.

Valitsuse vastu mindi kohtusse, kuid riigikohus lõpetas selle võitluse keskvalitsuse kasuks.

Ka väikese rahvaarvu, kuid suure rahakotiga Illuka võitles viimse veretilgani, kuid rõõmu oli sellest lõpuks vaid advokaatidel, kes ainsana pikast kohtuskäimisest kasu said.

Tänavused kohalikud valimised olid haldusreformi tõttu hoopis teistmoodi, kuna senise 20 Ida-Virumaa omavalitsuse asemel oli nüüd alles vaid 8.

Võib küll tunduda, et valimistega sai haldusreform punkti, kuid nii see ei ole. Nüüd ta tegelikult alles algab. Seda võiks võrrelda jooksuvõistlusega, kus on enne starti tehtud sooja, loositud jooksuradu ja sooritatud valelähteid ning lõpuks on stardipauk kõlanud ja jooksjad rajal. Igaüks peab leidma oma jooksurütmi ja harjuma võistlustingimustega, sest muidu pole edu loota. Mahajääjaid ootab uus haldusreform.