Kodust eemaldatud vägivallatsejatele otsitakse elamispinda

SCANPIX Perevägivalla ohvrid saavad ajutist majutust naiste varjupaikades. Vägivallatsejate kodust eemaldamiseks ja majutamiseks praegu üleriigiline süsteem puudub. Foto: Põhjarannik

Ida prefektuur pöördus Virumaa omavalitsuste poole, et need annaksid ülevaate, kui palju on pakkuda munitsipaalelamispinda või ajutist elukohta sotsiaalasutustes, mis aitaks lahendada lähisuhtevägivalla juhtumeid.

Eelmisel aastal registreeriti Ida prefektuuris 592 lähisuhtevägivalla kuriteoteadet.

"Kohalikele omavalitsustele saadetud kirja eesmärk on välja selgitada, kas meie piirkonnas on võimalus rakendada Pärnus läbiviidavat pilootprojekti," selgitas Ida prefektuuri pressiesindaja Kerttu Krall.

Kergem kontrollida

Pärnus katsetatakse nimelt praktikat, mille puhul ei pea vägivalla puhul põgenema kodust ohver, vaid politsei viib minema vägivallatseja ja talle kehtestatakse lähenemiskeeld.

Ida prefekt Tarvo Kruup selgitas omavalitsustele saadetud pöördumises, et lähisuhtevägivalla all kannatajal on õigus taotleda vägivallatseja suhtes lähenemiskeeldu. Kuna see protsess võtab aega, võib aga vägivald jätkuda ja võtta raskema pöörde. Üheks alternatiiviks oleks vägivallatseja eraldamine kannatanust ning ta ajutisele munitsipaalelamispinnale või sotsiaalasutusse paigutamine.

Kruup tähendas, et kohtute väljastatud lähenemiskeeld ja politsei antud viibimiskeeld lõpetavad küll õigusrikkumiste toimepanemise, kuid samas tekitavad kohe uue probleemi. "Kuhu läheb inimene, kellel on elukohas viibimine keelatud? Suureks abiks oleks sel juhul munitsipaalkorterite olemasolu omavalitsustes, et tagada ka vägivallatsejale inimväärsed elamistingimused."

Prefekt tõi esile, et sotsiaalkorterisse või -ruumidesse paigutatud õigusrikkuja üle on nii omavalitsuse sotsiaaltöötajal kui ka politseil kergem teha järelevalvet ning mõjutada teda seadusekuulekusele. "Selline kohalike omavalitsuste ja politsei koostöö suurendab turvatunnet elanikkonna seas ning on abiks lähisuhtevägivalla vähendamisel."

Soov edasi liikuda

Lähisuhtevägivallas kannatanutele pakub maakonnas nõustamist ja vajaduse korral ajutist majutust Ida-Virumaa naiste tugikeskus-vajupaik. Eelmisel aastal tegeldi rohkem kui saja perevägivalla ohvriga. Turvalist majutust vajas sealjuures kuus naist ja viis last. Keskuse rohkem kui kümneaastane kogemus näitab, et vajadus peavarju järele ulatub ühest ööst poole aastani, mis on turvakorteris viibimise maksimaalne lubatud aeg.

"Naised, kes on otsustanud suhte lõpetada, vajavad sageli enne uue püsiva elukoha leidmist ajutiselt kohta, kus pikaajalisest vägivallast puhata ja kus vägivaldne partner ei saaks neid vaimselt ega füüsiliselt rünnata. Tihti ei ole nad füüsilise rünnaku järel politseisse pöördunud ega soovi seda tagantjärele teha ka varjupaigas olles. Nad lihtsalt tahavad oma eluga edasi minna ja vajavad uue elu praktiliseks korraldamiseks aega ja tuge," selgitas tugikeskuse-varjupaiga juhataja Lilli Andrejev.

Näiteks satuvad varjupaika naised, kes on jõudnud otsusele vägivallatsejaga kooselu lõpetada ja ühisest kodust välja kolida, kuid kellel puudub raha korteri rentimiseks vajalikuks ühekordseks sissemaksuks. Elamispind kuulub kas mehele või on seni elatud üürikorteris. Varjupaigas elades koguvad nad raha, et oleks võimalik uut elu alustada.

Varjupaiga elanike seas on olnud ka naisi, kes on otsustanud vägivallatsejaga kooselu lõpetada ja kellel on vaja turvalist elukohta lahutuse ja varajagamise ajaks. "Naine võib samal ajal olla ise ühise kodu omanik, kuid juriidilised protseduurid võtavad aega ja tal ei ole piisavalt raha ajutise korteri rentimiseks," märkis Andrejev.

Tugikeskusesse-varjupaika pöörduvad ka naised, kes taotlevad või on taotlenud lähenemiskeeldu ja ootavad selle kehtima hakkamist. Samuti kannatanud, kes soovivad ajutiseltki rahu saada, näiteks mehe järjekordse joomahoo ajal. Või eakad emad, keda sõltlastest või psüühikahäirega lapsed on aastate viisi terroriseerinud.

Andrejevi hinnangul vajadus naiste varjupaikade järele ei kao, aga lähisuhtevägivalda oleks võimalik vähendada. Üheks võimaluseks oleks temagi hinnangul vägivallatseja kodust eemaldamine. "Kui politsei hakkaks füüsilise rünnakuga seotud väljakutse puhul rutiinselt vägivallatsejat kodust eemaldama, oleks sellel kindlasti osale vägivaldsetele meestele oluline mõju. Vahetu reageerimine annaks vägivallatsejale mõjuva signaali, et riik võtab probleemi tõsiselt."

Andrejev lisas, et selline lähenemine vähendaks kindlasti füüsilise vägivalla kasutamist, kuid samal ajal võiks muude tugimeetmete puudumisel samavõrra suurendada vaimse ja majandusliku vägivalla osakaalu. See tähendaks, et ohvrite olukord tervikuna ei paraneks. Seetõttu tuleks koos vägivallatseja kodust eemaldamisega käivitada tõhusad programmid vägivallatsejatele, mis viiksid püsivate muutusteni, märkis ta, pidades silmas nii vägivaldse käitumise vähendamisele suunatud programme kui ka alkoholi- ja narkoravi, kui mängus on sõltuvus.

Samuti tuleks Andrejevi sõnul tagada viibimis- või lähenemiskeelu reaalne täitmine. "Hilisem karistus keelu rikkumise eest ei taga ohvritele tegelikku kaitset. Ohvritele oleks kõige turvalisem elektroonilise valve kasutamine, kus politsei saaks automaatselt signaali, kui vägivallatseja ohvrile läheneb, ja reageeriks sellele."