/nginx/o/2019/01/16/11719780t1hd98e.jpg)
/nginx/o/2018/02/08/11982832t1hf364.jpg)
Teadlased asusid Kurtna järvedele appi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Detsembris alanud uuringuga selgitatakse välja Kurtna järvede veetasemete kõikumise põhjused ja pakutakse lahendusi järvede allesjäämist tagava veetaseme hoidmiseks.
Kurtna järvedes − just nendes, kus vesi alates 2012. aastast ohtlikus tempos alanes − on veetase viimasel kahel aastal mõnevõrra tõusnud.
"Küll mitte veel 2012. aasta tasemele, aga siiski tõusnud," ütles järvedega pikalt ja põhjalikult tegelnud Tallinna ülikooli ökoloogia keskuse vanemteadur Jaanus Terasmaa.
Mis selle tõusu just põhjustas, on keeruline öelda, sest kokku langesid kaks asja. Esiteks olid kaks viimast aastat märksa sademeterohkemad kui eelnenud pigem kuivad aastad, teiseks pumbati neil viimastel aastatel Vasavere veehaardest tunduvalt vähem vett välja kui varem. Miks vähem pumbati, pole teadlased veel jõudnud vee-ettevõttest küsida.
"Mõneti on kahju, et need kaks asja kokku langesid, me ei saa nüüd üht signaali teisest eristada," tõdes Terasmaa. "Muidugi oleks tore, kui saaksime rohkem eri stsenaariume näha."
Veetaseme piirid selgeks
Möödunud aastal eraldas riik Kurtna järvestiku uuringute jätkamiseks keskkonnatoetust.
Esimene toetus anti kaks aastat tagasi, selle eest rajati automaatne seiresüsteem, mis andis teadlaste mitu aastat kestnud omaalgatuslikule mõõdulatiga mõõtmisele arvestatavalt infot juurde.
Nüüdse toetusega selgitavad kahe ülikooli − Tallinna ja Tartu ülikooli teadlased poolteist aastat kestva uuringuga välja, mis põhjustab järvede veetaseme kõikumist, määravad olulisemate järvede ja nende elupaigatüüpide iseloomuliku elustiku säilimiseks vajalikud veetaseme vahemikud ning selgitavad välja võimalused, kuidas neid vahemikke saavutada ja hoida.
"On selge, et vett jäädaksegi sealt võtma, aga tähtis on teada saada, kui palju järvede veetase võiks kõikuda, siis saab veevõtule piirid seada," ütles Terasmaa.
Uuringu esimestes plokkides mõõdetakse, luuakse mudeleid ja prognoositakse. Edasi uuritakse viies enim mõjutatud järves (Martiska, Kuradijärv, Liivjärv, Saarejärv, Valgejärv) elustikku, veekeemiat, järvede enesereostuse ohtu. Vähem uuritakse Ahnejärve, Suurjärve ja Valgejärve.
"Mängime läbi eri stsenaariumid, milliste veetasemete juures järv säilib, seda ka erisuguste veekasutustingimuste puhul: veevõtt, sademed, kaevandused. Automaatseire jätkub, nii et uusi andmeid tuleb pidevalt juurde," rääkis Terasmaa.
Uuringule järgnegu teod
Kurtna järvi on uuritud varemgi, nagu ka nende püsima jäämiseks lahendusi pakutud.
"Alates 1970ndatest, kui sealt vett hakati pumpama, on igal kümnendil tehtud vähemalt üks uuring, vahel ka kaks. Välja on pakutud igasuguseid stsenaariume: pumpamist järvestiku peale hajutada, teha migratsioonialad ja tuua Konsu järvest vett juurde, rajada veetorustik Narva jõest… Ma nii resoluutselt ei ütle, et üldse midagi ei tehtud, aga eks valiti ikka kõige odavamad ja lihtsamad asjad… Midagi sellist, mis aidanud oleks, ei tehtud," tõdes Jaanus Terasmaa.
Küllap lootsid ka varasemate uuringute tegijad, et nende töö tulemusena midagi ette võetakse.
Praegust uuringut alustanud teadlased loodavad samuti.
"Meil tuleb otsustajatega rohkem rääkida − mitte ainult uuring neile üle anda. Ja avalikkuse kaasamisele on vaja panustada, meil on selleks juba mõtteid," on Terasmaa lootusrikas.