Hein on tänavu hinnas

Rohukasv on sel aastal nii vilets, et igal heinapallil on loomakasvatajale kulla hind. PEETER LILLEVÄLI Foto: Põhjarannik

Karmi põua tõttu otsivad loomakasvatajad söödalisa teiste põllumeeste maadelt, Eesti heinast huvituvad ka rootslased. 

"Eesti hein läheb Rootsi ja Poola," ütles Ida-Virumaa talupidajate liidu tegevjuht Arvo Aller. "Ma pole kuulnud, et keegi meie maakonna põllumeestest sinna müügiks heina teeks, aga ost-müük käib interneti kaudu ja võib-olla me lihtsalt ei tea sellest."

Alleri sõnul tuntakse piiri taga huvi nii meie heina kui ka silo vastu, rulli eest makstakse kuuldavasti 70 − 100 eurot.

"Söödaprobleem on suur nii meil kui ka mujal, teist niidet ei tulnud praktiliselt üldse," ütles ta.

Rootslaste huvist palju ei teata

Lamba ja Roosi talu peremees Jaak Arm ütles, et lambakasvatajate liidu listist käis küll läbi pakkumine, et rootslased on meie heinast huvitatud, aga lähemalt ta ei uurinud.

"Ühes kohas küll nägin põllu peal poolhaagisega veokit, kuhu koormat peale laaditi, aga kuhu see sealt sõitis, ma ei tea. Gotlandil ja Lõuna-Rootsis on lambakasvatajad küll suures hädas, söödavad vilja, sest muud pole anda."

Arm arvestas kiiresti, et suur veok võtab peale ehk 40 − 50 rulli heina, sõit maksab oma kümme tuhat eurot.

"Võib-olla Rootsi põllumees jaksab selle kinni maksta. Kui Eesti põllumees peaks Rootsist heina tooma − ma ei kujuta ette, et keegi seda suudaks."

Rootsi müüdavast heinast on kuulnud ka OÜ Rajamõisa omanik Sulev Reelo; on näinud ka suuri autosid, millele heinarulle laaditakse, täpsemalt ei tea asjast aga temagi.

OÜ Kasevälja Agro juht Kaido Reinsalu on teemaga natuke rohkem kursis: "Minuga võttis ühendust üks eestirootslane, kes oma hobustele heina tahtis osta. Rääkis, et tal on 15 hobust ja kui siit neile sööta ei saa, lähevad lihakombinaati. Mina olin nõus talle tegema ja müüma, aga mitte vedu korraldama. Siis ta kadus ära ja rohkem pole helistanud. Igaks juhuks arvestan temaga, ehk võtab uuesti ühendust."

Üks Tartumaa mees tundis ka huvi − selleks, et Rootsi vedada. Reinsalul polnud nii suurt kogust anda, kui taheti, ja sinnapaika see jäi.

Hinna kohta ütles Reinsalu, et tema teada on rulli eest kõige rohkem pakutud 21 eurot, Harju- ja Raplamaal müüdavat 17 eurot rull.

Purustamistoetus on kurjast?

Jaak Armil on lammaste talvesööt olemas, seda sai varutud nii oma kui ka naabrimehe maadelt, lisaks Koltsinalt talivilja alla külvatud ristikut.

"Nende maade pealt, kust eelmisel aastal sain sada rulli heina, tuli tänavu ainult 25 rulli," tõi ta võrdluseks.

Arm taunib seda, et riik maksab toetust rohu purustamise eest: "Vähemalt tänavu ei tohiks küll keegi selle eest raha saada, et väärt asja lihtsalt maha laseb. Peremehe asi on oma maa korras hoida, selle eest küll peale ei peaks maksma."

Rohu purustamise eest makstavat toetust taunis ka Sulev Reelo: "Nendelt maadelt, kus tavaliselt purustatakse, ei saa iga kord heina ka − purustatakse ju põlvekõrguselt, aga meie niidame maa lähedalt ja all võib olla kive, mis masinaid lõhuvad."

Reelo leiab, et selliste maade omanikud võiksid need pigem mõnele loomakasvatajale rendile anda − siis saaks need kevadel äestada ja kivid ära korjata. Üheks aastaks seda tööd muidugi ette võtta ei tasuks, leping peaks ikka pikema aja peale olema.

"Praegu on meile küll helistatud ning pakutud, et tulgu ja tehku me hein ära − eelmisel nädalal üks pakkus 40, teine 50 hektarit. See pole nüüd ju hein enam, kuivanud kõrred ainult."

Oma loomadele on Reelol sööt varutud, seda tänu usinale koostööle teiste põllumeestega.

"Põllumajandus on tarkade inimeste ettevõtmine − pead alati oskama arvestada, ette näha ja ümber mängida," tuleks põllumajandusele toetuste maksmine tema hinnangul üldse ära lõpetada. "Siis hakkaks põllumajandus õiges suunas arenema."

Purustamisele alternatiivi pole

Kaido Reinsalu maadelt on tänavu sööta juurde saanud viis omakandi loomakasvatajat.

"Eelmistel aastatel olen rohtu enamasti purustanud, tänavu tegin seda väga vähe, sest heina soovijaid oli palju," rääkis ta. "Maid on mul piisavalt ja rohukasv oli siinsetel soomaadel ka pisut parem kui ranniku kivistel aladel. Oma loomadele sööda varumiseks pidin küll poole rohkem hektareid läbi käima kui tavaliselt."

Tema peab purustamistoetust väga oluliseks: "Niitma peab, muidu kasvaksid need maad ju võssa. See toetus on nii pisike, et rikkaks sellega ei saa."

Lepiku Tiigi talu perenaine Kai Lepik ütles, et nemad loomi ei pea ja niitmiseks pole neil masinaidki. Mõni tükk püsirohumaad aga on ja kui pole soovijaid, kes sealt heina tahaksid teha − tänavu oli −, siis polegi muud varianti kui seal purustada. Sest maa tuleb korras hoida ja kord aastas niita.

"Ma muudaksin need hea meelega haritavaks maaks, aga PRIA ei anna selleks võimalust, sest Eestile on ette antud, kui palju peab meil olema püsirohumaid, mida üles harida ei tohi," rääkis ta. "Meil ei ole neid ka kellelegi rendile anda, sest ümberkaudu ei ole loomapidajaid. Tänavu on selline aasta, kui taheti sealt heina teha, tavaliselt ei taha keegi," rääkis ta.