Mälestusretk Vorkutas isa ja vanaisa jälgedes

Liisbet ja Anneli omadega põhjas − samal laiuskraadil kui jõuluvana kodu Rovaniemis. ERAKOGU Foto: Põhjarannik

Luuletaja ja kirjanik Anneli Lamp ning tema maailmarändurist tütar Liisbet sõitsid septembri lõpus rongiga Vorkutasse, et leida sealt oma vangilaagris olnud isa ja vanaisa jälgi. "Olime reisil 12 päeva, isa oli seal 12 aastat. Isa sõitis sinna kaks kuud, meie kaks ööpäeva. Liisbet oli sama vana − 32 − nagu isa, kui ta Vorkutasse viidi," tõmbas Anneli märgilisi paralleele. Muljeid oma mäletamis- ja mälestamisreisist jagasid nad Kella Kuue Kohtumiste Klubis Toila raamatukogus. 

Kui kaua küpses mõte see emotsionaalselt raske rännak ette võtta? 

Anneli: Nii palju jutte algas lapsepõlves sõnadega "Meil põhjas". Ma teadsin, et isa poleks kunagi tahtnud sinna tagasi minna. Nad sülitasid piiril üle õla, et ei peaks tagasi minema.

Aga kuidas meil üldse see mõte tuli? Vaadates Poirot´ filmi "Mõrv Idaekspressis". Mul on ju kolm reisivat tütart ja keegi ütles välja, et tahaks sõita Trans-Siberianil. Ühel hetkel keegi pakkus, et lähme Vorkutasse. Algul mõtlesime, et läheme sel aastal, kui isa saab sada, aga siis me ei jõudnud.

ANNELI LAMP: Teadsime algusest peale, et see saab üks kannatuste reis olema.

Nüüd, kui Liisbet suvel Austraaliast tagasi tuli, tundsin, et tahaks kusagile reisida. Et äkki Liisbet viib mind Ahvenamaale. Aga siis Liisbet ütles uuesti, et lähme Vorkutasse. Hästi kähku otsustasime, et teeme siis vanaisa reisi ära − Eesti 100 ja vanaisa 105.

Liisbet: Järgmisel päeval läksime juba viisasid taotlema.

Anneli: Siis hakkasin isale kirju kirjutama, kuigi ta on juba 14 aastat surnud. Mul oli kahtlusi hästi palju. Just sellepärast, kuidas isa sellesse suhtuks, kuna ta ise seda nii maapõhja kirus. Kirjutasin isale viis kirja, ootasin, et ta annaks mingi märgi, kuidas sellesse suhestuda. Et kui teda viidi vangina ja meie sõidame sinna vabal tahtel, meil on mugav ja me oleme söönud, siis kas see kõlbab?

Kas sa said selle märgi? 

Anneli: Ma ei saanud otsest märki, aga ma tundsin kaitset küll.

Teadsime algusest peale, et see saab üks kannatuste reis olema. Minu ootus oli see, et ma näen kohapeal midagi kirjalikku, näen oma isa nime. Ma ei mõelnud kordagi, miks ma pidin, kuigi mul oli nii paha... Mul on reisimishaigus − saan sõita ainult pikali.

Liisbet: Kõik keelduvad emaga reisimast, sest ta oksendab igas sõiduvahendis. Mina olen ainuke, kes viib ema reisile. Juba reisima minek on emale suur katsumus.

Anneli: Aga platskaartvagunis oli meil tore seltskond. Näiteks Paša − noor hurmur. Kõigepealt tahtis ta meile pudeli viina kinkida, aga ütlesime, et seda me ei taha.

Liisbet: Saime kiiresti sõpradeks.

Anneli: Paša ütles, et tema teab Eestis linna, mis tähendab tõlkes jõhvikat, sest tema tüdruk on sealt pärit. Ja seal linnas on suured punased toolid. Ma ütlesin, et sealt me olemegi.

Ja enne kui ta maha läks, ütles: "Nüüd mul on üks kingitus ja kui te seda vastu ei võta, siis ma solvun." Siis võttis välja pussi. Ütles, et see ei ole külmrelv, ta on tulnud kõikidest metalliotsijatest sellega läbi. Ühesõnaga väike maailm on selle nimi.

Paša ütles ka, et kõrvarõngad ja kett võta ära ning ärge kedagi usaldage. Ja sellest, miks te Vorkutasse lähete, ärge rääkige. Ta oli selline elukunstnik ja teda oli põhjas paljaks röövitud.

Kuidas söekaevanduste linn Vorkuta teid vastu võttis? 

Anneli: Ma tundsin, et ma ei olnud esimest korda Vorkutas. Rakumälu − ma olin isaga koos seal olnud. Ma muidu väga kartsin seda reisi, aga kui kohal olime, siis kadus hirm ja ma tundsin end väga hästi.

Esimesel hommikul ärkasin hotellis kell pool viis, päike lõõskas. Läksin sinna põhjamaa jopega, seal oli 18 kraadi sooja. See oli 24. september. Praeguseks on lumi maas ja see püsib juuni alguseni. Nad ise ütlevad, et Vorkuta on koht, kus on 12 kuud talve ja ülejäänud on suvi.

Täies mahus lugu Anneli Lambi ja tema tütre Liisbeti Vorkuta käigust saab lugeda laupäeva, 27. oktoobri, Põhjaranniku paberlehest.