Male maailmameistriks tulevad vaid omamoodi hullud

Jaan Ehlvest jalutas sel nädalal esimest korda elus maailmakuulsa Eesti maletaja Paul Kerese kodulinnas Narvas. Foto: Ilja Smirnov

Malerahvas kogu maailmas tunneb kaht eesti nime: Paul Keres ja Jaan Ehlvest. Keres sündis Narvas, Ehlvestil võttis siia jõudmine aega peaaegu viis aastakümmet: "Ilmselt ei peetud siin varem suuri turniire," naeratas Ehlvest imestunud küsimuse peale. See puudujääk on aga nüüdseks kõrvaldatud -  esmaspäeval andis Jaan Ehlvest sümboolse stardi Paul Keresele pühendatud Narva maleturniirile. Ühtlasi rääkis ta Põhjarannikule, millise vaevaga tulevad maletiitlid.

Seletage alustuseks üldjoonteski lahti oma kõmuline üleminek Ameerika maleföderatsiooni 2006. aastal.

Põhjusi oli palju - nii males kui väljaspool seda. Asjaolud kujunesid nii, et olin mõnda aega Ühendriikides elanud. Rahvusvahelistele võistlustele kvalifitseerumiseks tuleb osa võtta riigi, tsooni ja mandri tasandi võistlustest, mul oli aga mugavam mängida just seal. Minu ülemineku kohta on kõlanud mitmeid oletusi, kuid nagu mulle näib, oli see peamine põhjus. Pealegi pole maleliidu vahetamine üldse raske ja paljud eksivad, arvates, et ma võtsin USA kodakondsuse.

Kas teie sidet Eestiga mainitakse, kui mängite USAs?

Malemaailm ei olegi nii väga suur - kõik tunnevad kõiki. Ameerikas on palju suurmeistreid endisest Nõukogude Liidust. Malega tegelejad teavad, et Paul Keres on Eestist ja Jaan Ehlvest samuti.

Mida erinevat on Ameerika ja Euroopa males?

Ameerikas mängitakse raha peale. Isegi väga nõrk maletaja võib oma grupis mängides võita suure summa. Euroopas on male pigem sport, mis näeb ette, et turniiridest võtavad osa vaid tugevad maletajad, samas kui Ameerikas, ma kordan, võib mängida ja võita igaüks. Viimane on suurmeistritele kasulik, sest harrastajad võtavad neilt tunde ja on nõus maksma kas või sada dollarit tunnis.

Kumb on ookeani taga populaarsem - kas male või pokker?

Jah, paljud mängivad pokkerit, kuid vahe on selles, et pokkeris võib võita igaüks, aga male on keerulisem mäng. Ameeriklased ütlevad vahel, et õpetage mulle malemängu saladust, et ma kohe võidaks. Nad ei taha uskuda, et see nõuab palju tööd - istuda ei tule tund-kaks, vaid võib-olla aastaid.

Kas Eestis on praegu tegu maleharrastuse postsovetlike jääknähtudega või on peale tulemas uued andunud põlvkonnad?

Toon jälle Ameerikast näite: seal on male tihti laste seas popp, kuid pärast keskkooli lõpetamist jätavad lapsed malemängu katki, sest vaja on haridus omandada ja tulevaseks tööks valmistuda. Malet ei peeta tulusaks ametiks: tuleb vist olla maailma esimese paarikümne seas, et normaalselt raha teenida.

Kui aga vaadata Indiat, siis seal on nii, et kui oled rahvusvaheline meister, siis järelikult on sul hea malekarjäär ja sa võid mängida klubi eest, oma sponsori toel. Kui me liigume nüüd Idast Läände - India, Venemaa, Ukraina, Eesti, Lääne-Euroopa -, siis jõuame tasapisi selleni, et suurmeister peab olema väga tugev, sõna otseses mõttes riigi kolme parima hulgas - vaid siis võib ta end nimetada profimaletajaks.

Noore maletaja või uue põlvkonna koolitamisest kõneldes - juba 15-16aastaselt peaks olema selge, millised on konkreetse sportlase tulevikuväljavaated. Treenin praegu Ottomar Ladvat - ta võitis hiljuti Euroopa meistrivõistlused. Ta on praegu 14aastane, 17aastaselt saab juba kindlalt öelda, mis teda ees ootab. Seitsmeteistkümneselt peab tugev maletaja olema juba suurmeistri tasemel. Kui ta seda ei ole, siis saab ta tulevikus muidugi mängida Eesti malekoondises, kuid maletajana äraelamine läheb väga raskeks. See pole siin Ameerika, kus võib tunde anda.

Kas ka see on Nõukogude malekooli pärand?

Eestis toimivad klubid päris hästi - palju on treenereid, kes tõesti hoolivad malest ja lastest. Meil on see rajatud lapse aitamisele, Ameerikas aga vaadatakse, kuidas raha teenida. Selles mõttes meil Nõukogude kool veel toimib.

Mille järgi saaksid vanemad lapses ära tunda tulevase maleande?

Peamine, et lapsele meeldiks malega tegelda. Algul on see lihtsalt mäng, mingil hetkel aga muutub male talle raskeks tööks. Sel hetkel paljud lihtsalt loobuvad. Niipalju kui mina mäletan, mul endal kahtlusi ei olnud ja mu esimene treener Tõnu Truus rääkis hiljem, et ta arvas küll, et minust võib asja saada.

Kuidas ka ei läheks, aga male kingib palju rõõmu. Leian, et iga laps, kes malemängu selgeks õpib ja sellega natuke tegeleb, saab sellest kasu. Olgu või üks aasta, kuid kakskümmend aastat hiljem võib ta ise turniirile tulla või mängu jälgida. Sel juhul kuulub male kultuuri valdkonda.

Kuidas suhtute arvutimalesse?

Inimene unustab vahel, et arvuti ei mõtle - tal on algoritm, valem. Noored maletajad kilkavad vahel ettevalmistuse ajal: näe, kalake ekraanil ütles käigu ette! Aga tõelise partii ajal ei mängi sa arvutiga ja pead otsuseid tegema iseseisvalt. Kui laps arvutiga mängib, siis võib ta sellest muidugi mõningast kasu saada, näiteks jätab meelde erisuguseid variante, treenib mälu, kuid kõike ei suuda ta niikuinii ära õppida. Males tuleb aru saada ja mõista, arvutit võib aga kasutada abimehena.

Arvuti taga ei näe maletaja isegi kellegi silmi. Kas vastaste tumm suhtlus malelaua taga on oluline?

Sel teemal kirjutasin kunagi Tartu ülikooli diplomitöö. Psühholoogilisele tegurile juhtis kõige esimesena tähelepanu Emanuel Lasker. Ta oli hea psühholoog ja kasutas ära vastase nõrkusi. Tollal kehtis kaks tõde: esiteks - mängitakse puust malenditega - ja teiseks - mängitakse vastasega.

Malemäng on siiski kahevõitlus, seda peab kindlasti arvestama. Ühest küljest peab maletaja olema džentelmen ja vastasest lugu pidama. Iga õpetaja ja treener õpetab lapsele malelaua taga käitumist. See on samuti kasulik.

Samas on see ka võitlus iseendaga. Kui oled hästi ettevalmistunud, heas füüsilises vormis, siis on ka malepartiis vähem probleeme. Kuid see on ideaal - alati leidub vastane, kes on paremini valmistunud. Vahel öeldakse, et oh kui kergesti ma võitsin! Kuid selles peitubki male paradoks - sa võitsid vaid seetõttu, et vastane eksis ja kaotas.

Maletajaid vaadates võib öelda, et kõik nad on heas füüsilises vormis, mis sest, et mäng käib istudes. Kas nad harrastavad võimlemist või muid spordialasid?

Mina mängin tennist, Ottomar samuti. Male puhul tervikuna on sellele küsimusele raske vastata, sest tippu tõusnutel oli tõesti hea füüsiline ettevalmistus - see on iseenesestmõistetav -, ent me ei näe maletajaid, kes ei jõua tippu. Maailma kuue parima seas olijad tegelevad kindlasti ligi kuus tundi päevas malega, ent sellise koormuse talumiseks peabki olema hea füüsiline vorm.

Suurtest maletajatest jääb vahel mulje, nagu oleks nad pärit muust maailmast...

Seda esineb tõesti. Kuid mina arvan, et maletaja peab oskama ka autot juhtida ja majapidamisega toime tulla. Väga paljud suurmehed on öelnud: male on mu elu, kuid mu elu ei ole üksnes male.

Mõnel geniaalsel maletajal, kes on kogu oma elu pühendanud malele, tekkisid mingil hetkel konfliktid, nagu näiteks Fischeril. Igapäevaelus ei olnud nad kuigi praktilised. Võtame näiteks Anatoli Karpovi - ta ei pühendunud täielikult malele ja jättis mingi osa elust ka endale, seepärast ongi ta nii praktiline. Spasski on samasugune.

Minu viga oli küllap selles, et ma ei pühendanud end malele täielikult. Et saada maailmameistriks, pead olema imelik, mingil eluhetkel või -perioodil isegi pisut hull.

Inimene võib malet mõista ja tunda, kuid sportlase iseloomuta tippu ei tõuse. Maletaja elu on raske. Mõned tegurid, näiteks pere, segavad palju ning millestki tuleb loobuda.

Teie malekarjääris oli hetki, mil paistis selgesti, et liigute maailmameistri tiitli poole.

Minu karjäär algas paralleelselt Kasparovi omaga. Tunnen teda 13aastasest peale, ta on must pool aastat noorem. Kui näed enda kõrval niisugust maletajat, hakkad kõhklema ja aru saama, et temast paremaks saada on väga raske. Jäin temast alati maha. Sportlik iseloom on mul alati olnud ja ma ihkasin võitu, kuid alateadvuses toimuvat inimene ise ei teadvusta.