Kõik Eesti sõjaväeosad on NATO baasid

Riho Terras: "Maast madalast õpetame kodudes ja koolides, et see, et riigiks oleme saanud ja sellena ka praegusel hetkel edukalt püsime, ei ole iseenesestmõistetav. Teist nii väikese rahvaarvuga riiki nii keerulises geopoliitilises punktis ei ole." Foto: Matti Kämärä

Eelmise aasta detsembrist juhib meie kaitseväge Ida-Virumaal sirgunud Riho Terras, kes ütleb, et sai kodumaakonnast kaasa eestluse ja eesti keele tähtsuse tunnetamise.

Olete öelnud, et juba igal kursandil peaks olema kaitseväe juhataja kepike paunas...

Pole mõtet sõjakooli astuda, kui ei taha tippu jõuda. Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused on niivõrd hea kool, Bologna kriteeriumitele vastav, ja seal õppimine on auasi. Seal õppimine on neile, kel on majanduslikult raske, hea valik, sest õppetöö ajal makstakse suhteliselt korralikku tasu ja ööbimine ning riided on tasuta.

Milliseid kvaliteete eeldab kaitseväes juhtival kohal olemine?

Ohvitseriks olemine eeldab erudeeritust, laia silmaringi, paindlikkust, head närvikava, rahulikku meelt - millest sageli puudu jääb -, süsteemsust. Muidugi ausust ja ustavust. Kõlavad epiteedid, aga need asjad hoiavad meid koos.

Kui vaadata teie teenistuskäiku, tundub, et vaatad taasiseseisvunud Eesti kaitseväe ajalugu, ja kahtlemata tulevad kõik ametid, mis selles karjääris sisalduvad, kasuks teenimisele kaitseväe juhataja ametis. Milline senistest ametipostidest on enim eneseületust ja pingutust nõudnud?

Kõige esimene - Kalevi pataljoni kompaniiülem staabiülema ülesannetes. Hakata kahekuulise reservohvitseri väljaõppe järel juhtima pataljoni, kus lõpuks oli peaaegu 500 ajateenijat, oli meeletu, hullumeelne ülesanne. Kõike sai põlve otsas õpitud, n-ö learning-by-doing - see oli kindlasti kõige raskem.

Enne seda olite "pärisori" - kolm aastat ajateenistust Nõukogude mereväes. On ikka suur vahe meie ajateenistuse ja selle vahel, mis oli N. Liidus.

Seal on suur vahe. Kui lahkusin ajateenistusest, ei mõelnud naasta. Ei teadnud täpselt, mis reformid on siin toimunud ja et Eesti Vabariik on taastulemas. Ju läksin kaitseväkke isamaalisest idealismist. Sel ajal ei peetud seda kohaks, kus ennast mõistlikult teostada - vähemalt ühiskond ei pidanud. Ema oli väga kurb, kui ülikoolis kaugõppesse üle läksin. Ka abikaasa vaatas sellele skeptiliselt.

Olete olnud nii tegevkaitseväelase kui bürokraadi rollis. Eesti kaitsesfääris on olnud varem hõõrumist kahe nimetatud sfääri vahel. Mis sellest rivaalitsemisest on saanud?

Põhimõtteliselt ei tahaks ametnikku nimetada bürokraadiks. Vahel on mõni ohvitser oma olemuselt suurem bürokraat ja mõni ametnik väga avatud. Aeg kaitseministeeriumis õpetas palju selle kohta, kuidas riik toimib. Mainitud vastuolu on jäänud aastatega oluliselt vähemaks. Ja väike konkurents ning pinge tulevad alati asjale kasuks, et on kaks erisugust vaadet.

Pärast kaitseministeeriumis töötamist tean, et kõik ministeeriumi ametnikud tahavad ka tegelikult teha kõik riigikaitse heaks. Neil on lihtsalt sellele oma vaade.

Eesti on eeskujulik NATO riik, sest me ainult ei luba, vaid ka panustame 2 protsenti SKTst kaitsekuludele. Mõni ütleb, et see raha on visatud tuulde. Mida kostate sellistele tarkadele?

Elu- ja majakindlustuspoliis on samuti hetkeni, kui seda päriselt tarvis on, mahavisatud raha. Elu on näidanud, et Eesti riigis pole turvalisus kunagi nii tagatud, et meid ei ähvardaks ohud.

Kui pole Eesti riiki, ei saa ka õpetajad tööd teha ja ei toimi meie majandus. Kaitsekulusid tuleb võtta kui kindlustuspoliisi osamakset ja selle suuruse määrab rahva usaldus.

Kumma sündmuse järel on meie kaitsejõud end rohkem kohandanud - kas aprillis 2007 või augustis 2008 toimunu järel?

Konkurentsitult augusti 2008 järel. Aprill 2007 oli kriitiline hetk ja sellele reageerisime nii, et kiirendasime oma küberkaitseteemalist võimearendust. Tänavarahutused, nagu Tallinnas 2007. aastal toimusid, toimuvad Berliinis 1. mail igal aastal.

2008. aasta augustisündmused Gruusias aga näitasid, et konventsionaalne sõjaline konflikt ei ole välistatud; et see on täiesti reaalne ka XXI sajandil ja sellest on meil palju õppida.

Olete määratud ametisse viieks aastaks. Mis on suurimad ülesanded, mis te selle aja jooksul peate lahendama?

Esimene ülesanne on tagada, et Eesti riik oleks kaitstud igal ajahetkel, ja kasutada selleks võimalikult nutikaid lahendusi, et meie võimalused vastaksid ressurssidele. Et suudaksime areneda ja tagada selle, et rahvas usaldab meid. 

Ida-Virumaalt pärit meestega käib vahel kaasas teatud karmi kuti imago. On sel katet?

Võtsin siit kaasa eestluse ja eesti keele tähtsuse tunnetamise. Isa lisas sellele väga palju omal vaiksel ja mitte-pealesuruval moel. Eks ka siinsed omaaegsed tänavad kujundasid mu iseloomu.

Elame huvitaval ajal. Paraku ei vaata USA enam nii palju Euroopa poole, kui meile meeldiks, ja Lääne-Euroopa riigid, tundub, saavad vähe aru kaitsevõime suurendamise vajadusest. Kuidas meie peame sellises kontekstis käituma?

USA on oma suunamuutustele vaatamata selgelt öelnud, et Euroopa on nende jaoks oluline. NATO on nende jaoks endiselt kõige tähtsam sõjaline organisatsioon ja sinna kavatsevad nad ka tulevikus samal määral panustada. Euroopas küll vähendatakse vägesid, aga see on nende otsus. 

Meie Euroopa partneritel on märkimisväärsed majanduslikud raskused, mis peaks minu meelest tähelepanu julgeolekule suurendama. Kui majandus on ebastabiilne, tekivad kriisid - sõdadeni välja. Araabia kevad näitas, et Euroopa vahetus läheduses on olulised konfliktid reaalsed.

Õige lahendus on ühiste asjade tegemine. Rääkisin oma Läti kolleegiga sellest, et peame olema võimelised omavahel kokku leppima ja püüdma midagi koos hankida. See on küll raske, aga võimalik! Isegi Läti oma raskes majandusolukorras tõstab järgmisel aastal oma kaitsekulutusi. Ega me alla saa anda. Näitame eeskuju ja püüame võidelda. 

Planeeritava üldmobilisatsiooni korral räägitakse 42 000 mehest. Kui kaua need mehed peavad vastu pidama, kui tekib reaalne sõjaline konflikt?

Täpselt nii kaua, kui vaja on! Seda, kas kaitsta, ei saa küsimuse alla seada. Eesti riiki tuleb kaitsta igal juhul ja igasugustes tingimustes.

Tunne Kelam ja kadunud Ülo Nugis on avaldanud arvamust, et üks NATO baas Eestis tõstaks meie turvalisust.

Tsentraalsetest üksustest kõneldes on meile oluline prioriteet küberkaitse keskuse arendamine, samuti Ämari lennubaas, mis on kujunemas NATO baasi nime väärivaks taristuks. Tegelikult on aga kõik Eesti baasid NATO omad.

Mais toimuv suurõppus "Kevadtorm" peaks Virumaal näitama, et kaitsevägi toimib, ning loodan, et kõik kohalikud inimesed ja omavalitsused toetavad seda. 

Olete osalenud Iraagi kampaanias. Pärast selle algust selgus, et kampaania põhjenduseks toodud argumendid ei vastanud tõele. Kas nimetatud kampaania oli viga?

Käisin Iraagis, sest EV parlament pidas seda õigeks ja vajalikuks; selle hindamise jätaks poliitikutele. Minu enda arvamus on, et igasugune türann, kes on sadu tuhandeid oma inimesi põhjuseta tapnud, pole väärt seda riiki juhtima. Meie sõdurid täitsid kohust, mis neile pandi, väga hästi ja olid väga tublid.

Kas Iraagis viibimine oli teie senisest elust kõige ohtlikum periood - paik, kus elu oli ohus?

Kindlasti. Peamine oht lähtus kaartulerelvadest. Sattusin sinna ajal, kui oli kõige intensiivsem periood, kus Al Qaeda ja kogu ülejäänud vastasrinne üritas oma viimast lahingut anda. Üks Eesti ohvitser, kellega seal olin, luges ära, et kuue ja poole kuu jooksul, mis ma Bagdadis olin, lasti meie 3x2 kilomeetri suurusele alale pealt 500 erisuguse raketi ja miini.

Olen näinud presidendi nägu matustel, kus saadetakse ära meie poisse, kes on Afganistanis langenud, ja tundub, et ta ei tunne end seal hästi - see on väga valus asi. Kuidas teie selliste asjadega toime tulete?

Iga sõduri, iga meie inimese kaotus on suur tragöödia perele, lähedastele, aga ka Eestile. Nagu iga inimese hukkumine Tartu maanteel on Eesti riigile suur kaotus, sest meid on nii vähe. Need sõdurid langevad sellesama Eesti riigi nimel, Eesti riigi eest ja Eesti riigi poolt sinna saadetuna. Me peame neid austama. 

Kuidas sõdurid tulevad tule all oma loomulike hirmudega toime?

Eks igaühel ole oma meetod. Kõige tähtsam on kontsentreeruda oma ülesandele ning mitte lasta end oma mõtetest ja hirmudest segada.

Kuidas saaksime noorte seas süvendada patriotismi?

Maast madalast õpetame kodudes ja koolides, et see, et riigiks oleme saanud ja sellena ka praegusel hetkel edukalt püsime, ei ole iseenesestmõistetav. Iga päev tuleb sellesse panustada, selle eest võidelda. Teist nii väikese rahvaarvuga riiki nii keerulises geopoliitilises punktis ei ole.

Üks vahend on riigikaitseõpetus koolides. Esmalt peame me ise uskuma, et meie riik on võimalik - kui meie seda usume, usuvad seda ka meie lapsed ja me suudame seda ka koolides seletada. 

Teil on kaks poega. Kui vanad nad on? Kas kumbki neist tahab minna teie jälgedes?

Seda on vara öelda. Noorem, 8aastane, käib ses mõttes minu jälgedes, et tema mõõkade kogu on minu omast oluliselt suurem. Vanem, 18aastane, tegeleb praegu gümnaasiumi lõpetamisega. Ta pole veel otsustanud, mis ta edasi teeb, aga ajateenistuse läbimist pole ta kunagi küsimuse alla seadnud.

Kas teil on aega ka oma hobidele? Kui palju aega teil oma perele jagub?

Ka mu abikaasa on liikuva tööga. Eelmise aasta esimese poole veetis ta diplomaatilises teenistuses Sambias arenguabi koostööd arendades. Aeg, mil saame perega koos olla, on väga oluline. Vabal ajal, kui vähegi võimalik, jalutan püssiga metsas.

Kes hoidis lapsi, kui ema oli Aafrikas? 

Mina hoidsin. Kõige raskem ei olnud laste hoidmine, vaid koduperenaise funktsioonide täitmine. Koristamine ja pesupesemine on ikka suhteliselt aega- ja vaevanõudvad - seda ei adugi, kui naine on kodus. Teinekord tõusin tööl laua tagant püsti ja ütlesin kindral Laaneotsale: "Kahjuks pole praegu aega teiega maailma asju arutada, sest pean lapsele lasteaeda järele minema."

Saab vist öelda, et meie kaitsevõime on teinud 20 aastaga tohutu hüppe?

Just vaatasin 1991. aasta lõpus Eesti Riigiarhiivi poolt tehtud videot Kalevi ja Kuperjanovi pataljonist; varustusest ja relvastusest. Ma tutvustasin seal II maailmasõja aegset seljakotti, mis oli siis kasutusel. Hüpe on meeletu, aga teist samasugust hüpet oleks veel vaja.