Koduvisiidi vajalikkus tekitab erimeelsusi

Perearstide seltsi juhatuse liige Anneli Talvik ütles, et sageli ei saa patsient aru, miks teda vastuvõtule kutsutakse, ja see tekitab paksu verd. Foto: SCANPIX

Väikelapse ema oli hämmingus, kui tema kõrges palavikus ja tuulerõugetes tütar kutsuti perearsti vastuvõtule, selle asemel et tohter vaadanuks haige lapse kodus üle. Kas koduvisiit on näidustatud või mitte, on iga perearsti enda otsustada.

6aastane Ilona haigestus tuulerõugetesse pühapäeval, 12. veebruaril. Ema Marika (nimed on muudetud - toim.) helistas järgmisel hommikul perearstikeskusesse, kus pereõde soovitas anda palaviku puhul paratsetamooli, sügelemise vastu allergiavastast rohtu ja määrida punne saialilletinktuuriga. Lisaks kutsus ta Ilona järgmisel päeval arsti vastuvõtule.

"Samal õhtul helistasin perearsti nõuandetelefonile, et täpsustada rohuannuseid, ja kõnele vastanud arst ütles, et on täiesti vastutustundetu sellises seisus last perearstikeskusesse kutsuda. Et ta ei tohiks üldse kodust lahkuda, vältimaks tüsistusi ja teiste nakatamist. Teisipäeval sain perearsti enda telefoni teel kätte. Ma küll otseselt ei nõudnud, et ta koju tuleks, kuid mainisin, et me ei tohiks ise kodust välja tulla. Perearst ütles ikkagi, et tulgu me kohapeale näitama."

Et Marikal pole endal autot, pidi ta arstile minekuks emalt masina laenama, et saada arsti vastuvõtul kinnituse: laps põeb tõepoolest tuulerõugeid. "See polnud esimene kord, kui arst koduvisiidile ei tulnud. Eelmisel aastal olime mõlemad kõrges palavikus ja laps mädases angiinis. Perearst kutsus meid ka siis vastuvõtule," meenutas Marika, kes on otsustanud perearsti vahetada.

Kallis aeg

Marika Jõhvis tegutsev perearst Piret Müürsepp väitis, et pole kellelegi keeldunud koduvisiiti tegemast. Samas sai haigekassa mullu suvel doktor Müürsepa kohta samateemalise kaebuse. "Teiste Ida-Virumaa perearstide kohta ei ole koduvisiitide tegematajätmise pärast kaebusi laekunud," märkis haigekassa avalike suhete juht Evelin Koppel.

Müürsepp kinnitas Põhjarannikule, et vajaduse korral läheb ta patsiendi juurde koju, aga paljud asjad saab telefoni teel aetud. "Näiteks kui lapsel on palavik, siis see pole otseselt näidustus, et arst peab koju minema. Oleneb, mitu päeva on palavik kestnud, kas inimesel on transport jms. Kohapeal saame analüüse võtta, kodus ei saa midagi teha."

Müürsepp lisas, et arsti aeg on väga kallis. "Kui pean tund aega sõitma mööda linna, et vaadata, et täpid on peal, siis samal ajal saaksin vastuvõtul mitu inimest teenindada."

Tema sõnul põetakse tuulerõugeid väga erisuguselt: ühel lapsel on 2-3 täppi, teine on üle kere täpiline ja pole võimalik esimesel päeval otsustada, kui raskelt haigus kulgeb. "See ei kiirenda kuidagi haiguse kulgu, kui esimesel päeval koju lähen. Saan vastuvõtul teha midagi kasulikumat kui kodus sellele lapsele, kellele tulebki anda paratsetamooli ja täppe määrida, nagu sai telefoni teel soovitatud. Seadusest lähtudes peab koduvisiidile minema, aga see ei anna midagi, kui jooksen kõik palavikus lapsed läbi."

Telefoni teel

Eesti perearstide seltsi juhatuse liige Anneli Talvik ütles, et teatud juhtudel on koduvisiidid näidustatud ja seda peab otsustama arst.

"On olukordi, kus diagnoosi saab täpsustada kodus. Aga arst, kellel on rohkem teadmisi haiguse tavapärasest kulust, võib ka otsustada, et tuleb võtta vereproov või teha uuring. Sel juhul pole mõtet koju minna. Üldiselt tuulerõugete puhul ei kutsu ma haiget vastuvõtule ega lähe ka koduvisiidile, otsustan pigem palaviku kestuse ja üldseisundi järgi, kas tegemist on tavapäraselt või eriliselt kulgeva haigusega. Seda saab teha telefoni teel."

Antud juhul võis Talviku sõnul olla õigus arstil või patsiendil - kõrvalseisjana on keeruline hinnangut anda. "Küll võin öelda, et sageli ei saa patsient aru, miks teda vastuvõtule kutsutakse, ja see tekitab paksu verd. Tihti näeme, et emad ei usu, et palavikus lapsega võib välja minna. Aga sageli on vaja teha röntgenis uuringud või võtta vereproov ja selleks tuleb haige kohale kutsuda."

Lisaks sellele, et koduvisiidil ei saa paljaste käte ja kuuldetoruga eriti midagi diagnoosida, tekib Talviku hinnangul koduvisiidi puhul küsimus ka tööaja mõistlikus kasutamises.

"Sellepärast olen öelnud, et koduvisiidid on ülirikaste riikide lõbu, sest arst saab ühe koduvisiidi ajal võtta oma keskuses vastu vähemalt neli haiget. Kuna Eesti perearstidel on suur probleem tööajaga ja kõiki soovijaid ei jõua ära teenindada, pole mõtet minna koju, et kinnitada: "Jah, teil on köha, pange sinepiplaastrit!" Aga arsti otsust tuleb patsiendile arusaadavalt selgitada," rõhutas ta hea kommunikatsiooni tähtsust.

Rohkem selgust

Eesti patsientide esindusühingu infojuht Anne Veskimeister kinnitas, et perearstide tahtmatuse peale teha koduvisiite on tulnud üksjagu kaebusi. Rahulolematute seas on nii väikelaste emasid, kes ei taha palavikus last, eriti külmaga, välja viia, aga ka täiskasvanuid, kellel on endal kõrge palavik.

"On olnud ka juhuseid, kus on kästud voodihaige vastuvõtule tuua. Ja kui diabeetikul on atakk ning arst keeldub koju minemast, vaid kutsub patsiendi vastuvõtule, siis meie jaoks on see üle mõistuse nõudmine. On olnud ka ekstreemseid juhtumeid, kus näiteks lapsel oli tekkinud vedelikupuudus, mis lõppes surmaga. Selliste juhtumite taga on ka natukene hoolimatust."

Veskimeister rääkis, et üsna sageli on arusaamatuste taga suhtlemishäired ja mõlemapoolne jonnimine. "Siiski, perearstid on tööjuhendi järgi kohustatud koduvisiite tegema ja osa on haigekassa toel liisinud ka auto, millega seda teha. Samas on jäetud täiesti perearsti otsustada, kui palju ja millistel juhtudel ta koduvisiite teeb."

Patsientide esindusühing on teinud perearstide seltsile ettepaneku reglementeerida, millistel näidustustel peab arst kindlasti koju minema, millistel mitte. "Meile vastati, et sellist reglementi ei saa teha. Hirm süüdistuste ees on väga suur, aga minu arvates oleks suuremat selgust väga vaja."

Veskimeistri sõnul ei saa teha üldistusi, et kõik perearstid viilivad koduvisiitidest. "On nii selliseid perearste, kes eriti ei taha koduvisiite teha, kui ka neid, kes teevad neid rohkemgi kui vaja. Saan aru ka nendest arstidest, kes ütlevad, et pole mõtet minna patsiendil koju kätt hoidma, kui kümme inimest on ukse taga, samas on pool tööajast mõeldud just paberitööks ja koduvisiitideks ning see on töökorralduse küsimus."