T, 6.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Abilinnapea usub Sompa tulevikku ja tahab Ahtmesse kaubandus- ja meelelahutuskeskust

Niina Voropajeva
Abilinnapea usub Sompa tulevikku ja tahab Ahtmesse kaubandus- ja meelelahutuskeskust
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Vladimir Tužilkinil on põhimõte: parem teha vähem ja hästi, kui palju kasutut.
Vladimir Tužilkinil on põhimõte: parem teha vähem ja hästi, kui palju kasutut. Foto: Matti Kämärä

Treenerina on Vladimir Tužilkin koolitanud Eesti meistreid võistlustantsus, Koolinoorte loomemaja direktorina saavutanud Hollandi fondist pretsedenditu rahasüsti hoone remondi jaoks, Ahtme spordihalli direktorina pani Ahtme spordihalli tööle 17 tundi ööpäevas... Täna on tema ülesanne arendada Kohtla-Järve Ahtme ja Sompa linnaosade igapäevast elu.

Kas on tõsi, et linnapea abi juhendab õhtuti võistlustantsuringi?

On küll. Kui varem treenisin lapsi, siis nüüd juhendan täiskasvanute tantsuringi, et ise vormis püsida ja põhitööle vahelduseks. Tantsimine annab võimsa laengu... Hakkasin tantsimisega tegelema 1978. aastal. Jõudsin mitmete meistrivõistluste finaali. Hiljem jätkasin treenerina. Meie klubi kasvandikud on saavutanud häid tulemusi kohalikel ja rahvusvahelistel võistlustel.

Tähtsaim saavutus oli meie paari võit 2003. aasta Eesti meistrivõistlustel. See oli esimene kord, kui idavirulased saavutasid nii kõrge tulemuse. Seni olid reeglina võitnud kas tartlased või tallinlased.

Kooli ajal tegelesite lisaks võistlustantsule ka fotograafiaga, käisite legendaarse Juhan Lasmani fotostuudios. Kas on tõsi, et teie tehtud pilt jõudis näitusele Ameerikasse ja pälvis seal tunnustust?

Juhan Lasmani fotostuudios käisin neli aastat. 1988. aastal tegin personaalnäituse. Aasta enne seda sai üks fotoseeria saadetud New Yorki, näitusele "Laste silmadega", kus märgiti ära minu foto Lõuna-Eesti vanaemast. Käisin Lõuna-Eestis suviti koos vanematega, seal pildistasin põnevaid süžeesid. Fotosid avaldati muide ka teie lehes ja ma sain isegi honorari: 2,50-3 rubla pildi eest. See oli tollal märkimisväärne raha, kui meenutada, et filmirull maksis 55 kopikat. Ühe honorari eest sai osta 6 rulli.

Üks raskemaid ülesandeid, mida Lasman tavatses noortele piltnikele anda, oli pildistada nädalas täis üks film. Aga seejuures ei pidanud me lihtsalt tänaval kasse-koeri pildistama, vaid tegema süžeefotosid. Ta kasvatas meid põhimõttel "tee kasvõi pool tööd, aga hästi". Sinu eakaaslased mängivad õues, aga sina istud pimikus, nõiud filmi kallal, kadreerid, retušeerid... See kasvatas iseloomu, püsivust, järjekindlust, nagu ka võistlustants.

Klubi tantsijate kuulsuse tipul võtsite hoopis uue suuna - Koolinoorte loomemaja direktori töö. Miks?

2003. aastal kuulutati konkurss loomemaja direktori kohale. Võtsin osa ja võitsin. Lastega tegelemise kogemus oli mul olemas ja huvitav oli alustada midagi uut. Siis tekkis võimalus võtta osa projektidest. Esimese projektina otsustasime teha prügi täis keldrist ruumi tehnikaringide jaoks.

Sellesse koledasse keldrisse tõitegi Hollandi fondi esindaja, kes parasjagu linnas viibis?

Jah, läksime keldrisse ja ma ütlesin: "Me viime sodi välja, puhastame ära ja teie aitate remonti teha". Ta küsis, mitu protsenti projekti maksumusest me tahame saada. Vastasin, et 100 protsenti, seda oli 160 000 krooni. Tema teatas, et fond ei ole kunagi kellelegi täisfinantseeringut andnud.

Mõne aja pärast aga tuli sellest fondist kiri, milles teatati, et meile on eraldatud 160 000 krooni - pretsedenditu juhtum. Koolinoorte loomemajale oli see raha väga tähtis ja vajalik, sest seal ei olnud pikka aega midagi põhjalikumalt remonditud, kuna loomemajal ei olnud sellist raha.

Pisut rohkem kui aasta pärast otsustas linnapea usaldada teie hoolde mõni aeg varem valminud Ahtme spordihalli, seades ülesandeks, et spordihall töötaks täiskoormusel ja teeniks ka raha. Millest alustasite?

Spordihall oli valminud vähem kui kahe aasta eest ja see kujutas endast pigem midagi suure tühja kuuri sarnast, mille seinal ilutses üksainus reklaamplakat: "Soojusenergiaga varustab halli Kohtla-Järve Soojus". Aga see mõjus pigem antireklaamina, sest ruumis oli jube külm.

Katus lasi läbi, tribüünide all oli maapind vajunud ja olid tekkinud praod. Hakkasin kella lööma, kutsusin välja halli ehitanud peatöövõtja, sest ehitusgarantii alles kehtis. See oli 2004. aasta aprillis. Suve jooksul saavutasime, et ehitajad kõrvaldasid kõik puudused. Seejärel hakkasime üles ehitama kultuuri- ja spordibaasi.

2004. aasta lõpul korraldas Viru Keemia Grupp meie hallis põlevkivitöötlemise 80. aastapäeva ürituse. Ilmselt andiski see sündmus tõuke spordihalli edasisele arengule. Vaatasime kadedusega, kuidas keemikud meie hallis oma lava ja toole paigaldasid. Meie võisime sellest ainult unistada... Rääkisimegi oma unistusest Viru Keemia Grupi juhtkonnale. Ja ettevõte tegi meile kingituse - soetas hallile 250 000 krooni maksva lava.

Linn ostis tuhat tooli ja 2140 ruutmeetrit vaipkatet. Oli aeg, mil see vaipkate tõi linna eelarvesse 60 000-100 000 krooni aastas. Rentisime seda üritusteks isegi Tallinna. See tasus end kolme aastaga ära.

Ühel paremaist aastaist tõi spordihalli tegevus linnale sisse ligi 700 000 krooni tulu, samas kui spordiklubidelt küsiti renti vaid 5 krooni tunnis. Majandustõusu harjal tõi üksnes reklaampindade rent spordihallile sisse peaaegu 20 000 krooni kuus.

Ja kui palju Venemaa tähtede kontserte korraldasite koostöös vaguniehitustehasega! Küll käis spordihallis ballett, küll tsirkus. Ettevõtted pidasid siin aastavahetuspidusid. Kuidas Teil õnnestus teha nii, et spordihall töötas 17 tundi ööpäevas?

Kontsertideks valmistati saali ette eelmisel ööl, järgmisel ööl võeti kõik uuesti lahti, et hommikul saaksid sportlased ja teised jälle treenida. Kell 6-8 olime avatud pensionäridele, kell 8-15 koolilastele, kell 15-19 spordiklubidele ja kell 19-23 oli vabakasutus. Ühel päeval nädalas kasutasid halli ettevõtete töötajad. See oli põnev ja kiire aeg.

Praegu on aeg vähemalt sama kiire. Näiteks Sompa: niivõrd mastaapset projekti nagu asula soojavarustuse rekonstrueerimine pole ellu viidud sellest ajast, kui asula rajati. Aga mingil ajal arvati, et sealne elu hääbub.

Ma tahan, et sealne elu paraneks. Täna ehitame neile, kes tahaks seal tulevikus elada. Mul on väga hea meel, et suutsime VKG Soojuse trassi trajektoori Sompasse pöörata. Eriti vahva on see, et see läbib Sompa parki. Loodan, et juba järgmisel aastal näeb see tõesti pargi moodi välja ja seal hakkavad toimuma rahvaüritused, laadad - nagu Iisakul või Avinurmel... Peame vaid oma trumbi välja mõtlema.

Mingi aja eest Ahtmes laatasid ei toimunud. Nüüd on need iga kuu ja on tekkinud mitu korraldajat, kes juba omavahel konkureerivad.

Mis on abilinnapea töö kõige raskem osa?

Öelda inimesele ära. Inimene tuleb oma probleemiga, aga võimalused teda materiaalselt aidata on piiratud. Püüan pakkuda tuge nõuga, suunata nii, et inimene leiaks oma probleemile ikkagi lahenduse.

Kas käite tihti Ahtme ja Sompa tänavail jalutamas?

Tahaks sagedamini, aga ei õnnestu, suur koormus konkursi- ja sotsiaalkomisjonis takistab. Vahel tuleb lausa autoga kihutada, et Järve linnaosast Ahtmesse jõuda, kas vastuvõtuajaks või tuleb kohtuda inimese või korteriühistuga, et mingeid küsimusi lahendada.

Riigihangete dokumene ettevalmistades olid minu kanda väga mitmed tehnilised detailid. Võtame või Sompa soojatrasside ehituse. Me ei pea ehitama seda, mis on olemas, vaid seda, mida nõuab homne päev.

Täna võib öelda, et Sompa saab eksklusiivse variandi, sest 10,5 kilomeetrit linna sees pole Eestis soojatrassi veel keegi pannud. Siia rajatakse VKG torustik ja keskküte, mille hind ei tohiks erineda teiste linnaosade omast. Seda pole samuti kusagil mujal. Sealjuures jääb reservi täiesti töökorras kohalik katlamaja, mis annab võimaluse reageerida eriolukordadele silmapilkselt. Ka seda pole kusagil mujal.

Sompa Maja on läbi pesnud kõigi kahe-, kolme- ja neljakorruseliste majade keskküttesüsteemid, et parandada soojavarustuse efektiivsust. Eelmistel aastatel nii tõsist tähelepanu majadele, siibritele, kaevudele ega trassidele ei osutatud. Ent rumal oleks ühendada majad uue soojatrassiga ja alles sügisel majade sees süsteeme remontima hakata.

Usun, et Sompasse tulevad noored. Juba tulevad. Ma pole sugugi kindel, et Sompa elamispind on homme sama odav kui täna. Noored tulevad siia, asutavad korteriühistud, teevad majad korda. Korterid on seal ju head, kõrgete lagedega. Täna segab elu Sompas vaid üüratult kallis küte. Kui inimene peab kahetoalise korteri kütte eest maksma 125 eurot kuus, aga pension on 270 eurot, no kuhu see kõlbab.

Aga mis on Ahtme suurim valupunkt?

Veetrasside vahetus. See on hea, aga teisest küljest, kui me praegu ei taasta muruplatse ja asfalti, saame teise Kalevi tänava. Pärast torustiku panekut suhtlen taastamistöid tegevate ehitajatega, alustades küsimusega: "Kas armastate Ahtmet nii nagu mina?". Nad ei saa algul kohe aru, aga siis vastavad: "Jah". Ja mina ütlen seepeale: "Sel juhul - edasi!". Nemad räägivad, et meil olevat enne kehvem olnud. Mina aga vastan: "Aga te ju armastate Ahtmet nii nagu mina ja seepärast peab iga päevaga minema paremaks!"

Ahtmes puudub keskus, kus jalutamas käia. Sobiv koht on olemas, aga kõik tuleb hoolikalt läbi mõelda. Maximaga käivad läbirääkimised, et ehitada Ahtmesse kaubanduskeskus. Minu nägemuse järgi võiks sellel olla lisaks kaubandusele ka kultuuri- ja spordikeskuse funktsioon, kus saaks inimesed puhata, korraldada massiüritusi ja rahvapidusid.

Abilinnapea ehk nagu varem öeldi: Ahtme linnaosavanema toolist on kõik teie eelkäijad tõusnud linnapeaks või aselinnapeaks. Kas see on omamoodi hüppelaud?

Ennekõike tuleb tööd teha. Parem teha vähem ja hästi, kui palju ja kasutut.

Tagasi üles