Joogivee uhiuus "pesumaja"

Siin toimub vee puhastamine liivaga. Foto: Peeter Lilleväli

Selle aasta suvel käiku antud Ahtme veepuhastusjaam rajati vanade ja tänapäeva mõistes primitiivsete puhastusseadmete asemele. Ida-Virumaa sai Euroopa rahaga moodsa veepuhastussüsteemi ja nüüd ei ületa mangaani ja raua sisaldus meie vees lubatud piirnorme.

Läksime Järve Biopuhastusele kuuluvasse jaama uurima, kes ja kuidas seda teeb. Mis toimub jaamas Kurtna-Vasavere veehaardest sinna voolava  veega ja millega ta puhtaks "küüritakse", enne kui see tarbijateni jõuab?

Ehitajad veel askeldavad

Kuigi jaama pidulik avamine keskkonnaministri osavõtul leidis aset juba juulis, ei olnud neljapäeval ehk 1. novembril veel võimalik ehitustööde tõttu ära käia jaama südames - seal, kus asuvad puhastatud joogivee mahutid ja pumpla.

Puhastusjaama ehitanud Merko Ehituse projektijuht Lauri Mõisja ainult paotas ust mahutite ruumi, kust juhitakse vesi Jõhvi ning Kohtla-Järve Ahtme ja Järve linnaossa. "Sinna ei tohi minna, sest põrandal on alles värske EPO-kiht ja see pole kuivanud - me jääme lihtsalt põranda külge kinni ja rikume värske viimistluse," ütles ta, märkides, et jaam ei ole veel tellijale üle antud. Üleandmise tähtaeg on novembris.

Vesi voolab liiva

Läheme kolmandale korrusele - sinna viib 400 mm diameetriga toru. Seda toru mööda jookseb jaama kogu vesi Kurtna-Vasavere veehaarde 14 puuraugust. Ööpäevas jõuab jaama kuni 20 000 kuupmeetrit vett.

Filtreerimise protsess algab viies suures mahutis, kus Järve Biopuhastuse keskkonnaspetsialisti Julia Nestori sõnul küllastatakse vesi hapnikuga ja juhitakse seejärel liivaga täidetud basseinidesse. Need ongi filtrid. Liiv püüab raua ja mangaani kinni.

"See on neljast fraktsioonist koosnev veepuhastusseadmete liiv," ütleb Mõisja. "Toodud on see Taanist ja peab teoreetiliselt 10 aastat vastu. Praktikas võib minna teisiti - kõik sõltub vee kvaliteedist ja tarbimise mahtudest."

Viies filtreerimisbasseinis on igaühes 30 tonni liiva. Iga 48 tunni järel seda pestakse, selleks on basseinides eraldi rennid.

"Filtrid töötavad vee tarbimise järgi: hommiku- ja õhtutundidel, kui tarbimine on suur, on kasutusel kõik, ülejäänud ajal vaid mõned," selgitab Lauri Mõisja.

Inimesi jaamas pole

Peale Lauri Mõisja ja kahe ehitaja ei kohanud me jaamas hingelistki. "Ega rohkem kedagi polegi, kõik on automatiseeritud. Me võime protsesse juhtida Järve Biopuhastuse kontorist Kohtla-Järve vanas linnaosas," ütleb Julia Nestor. "Sealsed operaatorid näevad arvutiekraanidel kõike, mis toimub puhastusjaamas, Kurtna-Vasavere veehaardes ja kuidas sealsed puuraugud toimivad."

"Kõige keerulisem selle jaama ehitamisel oligi automaatika - alates veehaardest ja lõpetades Järve Biopuhastuse kontoris asuva juhtimispuldiga," selgitab Lauri Mõisja. "See on meeletult suur töö. Praegu töötab jaam täie võimsusega."

See tähendab, et Jõhvi ning Kohtla-Järve Ahtme ja Järve linnaosa saavad vett ainult Kurtna-Vasavere veehaardest. Kõik puuraugud, mis siin varem olid, on suletud ning hoitakse erandjuhtumite puhuks reservis.

Kurtna vesi üks Eesti paremaid

Julia Nestor räägib, et Kurtna vesi tuleb samuti puuraukudest, kuid mitte nii sügavatest nagu seda olid Jõhvi ja Kohtla-Järve omad.

"Seal on lihtsalt veehorisont mitte meie piirkonnas tavapärase 270, vaid 40 meetri sügavusel," selgitab Nestor. "Sügavamate horisontide vesi sisaldab palju kloriide ja radionukleiide, seepärast on Kurtna vesi ilmselt üks paremaid Eestis. Niisugust harukordset veehaaret Eestis rohkem ei ole."

Nestor märgib, et näiteks Tallinnas ja Narvas võetakse vett vastavalt Ülemiste järvest ja Narva veehoidlast. Seal on puhastustehnoloogia keerulisem. "Aga meil on vedanud, et meie vesi on maa-alune - see on alati parem kui pinnavesi," kinnitab Nestor.

Milleks nii palju kraane?

Saatjad juhatavad meid laborisse, kus saab läbi viia vee ekspressanalüüsi. Väikeses ruumis torkavad silma rohkearvulised torud ja kraanid ühe kraanikausi kohal.

"Üks kraan on jaama sissetuleva vee jaoks ja viis filtrite jaoks, ülejäänud on juba puhastatud vee jaoks, mis läheb Jõhvisse, Ahtmesse ja Järvele," jutustab Nestor. "Igal ajal saab igast kraanist võtta analüüsimiseks vett."

Vee mikrobioloogiline analüüs võtab aega neli päeva, mangaani ja raua sisalduse määramiseks kulub üks tund. Plaaniliselt teevad kontrolltalitused analüüse kord kvartalis. "Me ise teeme neid märksa sagedamini. Kui jaam alles käivitati, kontrollisime peaaegu iga päev, kuidas filtrid toimivad ja mis kvaliteediga on vesi," ütleb Julia Nestor. "Viimati kontrollisime mõne päeva eest ja kinnitan, et vesi on kvaliteetne."

Julia Nestori sõnul näitavad analüüsid rauasisalduseks alla 100 mikrogrammi liitris (normiks on 200 mikrogrammi ja varem ulatus meie vee rauasisaldus 400 mikrogrammini). "Vesi on hea, ma joon nüüd ainult kraanivett ja tunnen selle maitset," väidab meie saatja.

Kahe linna vee kohal

Suundume katusele, mis asub teise korruse tasandil. Siin on mitu lukustatud luuki. "Seisame vee kohal," ütleb Mõisja. "Meie all on puhastatud vee mahutid."

Küllap on see tõsi, meid ju selle vee ligi ei lastud. Milleks need luugid katusel? Selgub, et nende kaudu pääsevad mahutitesse remonditöötajad. Mõlemat reservuaari puhastatakse üks kuni kaks korda aastas.

Seisnud pisut aega kahe linna vee kohal, lahkume jaamast, lehvitades valvekaamerasse. "Tõhusam kui siin on valve ainult Viru vanglas," ütlevad meie saatjad. "See on strateegiline objekt."