Audese legend on tagasitulek analoogallikate juurde

Igor Tjurin: "Aju on analoogühendusega, heli kantakse edasi analooglainena ja aju eristab väga täpselt analoogheli digitaalsest. Meie legend ongi tagasipöördumine analoogtehnika juurde." Foto: Matti Kämärä

Põhjarannik külastas Igor Tjurinit ja tema maailmatasemel kõlareid tootvat firmat Audes Jõhvis, et veidigi aimu saada, mis teeb ühest firmast ja tema toodangust legendi - seda suure algustähega.

Kõigepealt tuleb Audesesse sisenedes läbida eht nõukogudelik turvavärav, kus tõkkepuu nuppu hoiab karm, uuriva pilguga tädike, kes nalja ei mõista.

80aastane Hi-Fi

Paar tundi hiljem tunnistab firma juht Igor Tjurin, et ta nimme hoiab sellist visiitkaarti  - esiteks on see kinnituseks, et firma ajalugu ulatub läbi kauge Nõukogude Liidu, teiseks tuletab inimesest valvur väravas meelde, et Audese eelkäija RET oli N. Liidu kaitseministeeriumi alluvuses nagu kõik raadioelektroonikafirmad selles totalitaarses riigis. Samuti annab vuntsimata tehaseeksterjöör aimu, et ettevõte panustab sisusse, mitte tootmishoone fassaadi. Väliskülalised oskavat seda hinnata!

Tjurin muigab, et Euroopas on juba 15aastase ajalooga ettevõtted soliidsed, aga RET loodi koguni 1935. aastal.  Peagi võib Audes, kes hiljuti RETi kaubamärgi omandas, et esimest korda pärast euro tulekut oma kaupa kodusel turul taas soodsama hinnaga müüa, tähistada seega oma 80. sünnipäeva!

Tjurin meenutab, kuidas ta sõitis N. Liidu ajal peaaegu iga kvartal Leningradi, et RETi edusammudest aru anda. Leningradis oli üleliiduline instituut, kus oli ametis tuhatkond inimest  - nende ülesandeks oli muu seas mõõta ka RETi toodangut.

"Ainus meie ülesanne oli vastata kõigi parameetrite poolest riiklikule standardile GOST. Arvud, arvud, arvud  - ja keegi ei kõnelenud kunagi helist! Alles 1990. aastate keskel avastasime, et audio ei tähenda vaid aparatuuri parameetreid, vaid eelkõige heli," muigab entusiastlik etteõtja.

Mis tähendab kvaliteetkõlaritega muusikat kuulata? Tjurin ütleb, et tema firma lemmikklient on selline, kes tuleb koju, kuulab  Audese/RETi kõlaritega tunnise kontserdi ja pärast seda saab aru, kui hästi ta puhkas, kui hästi laadis oma patareisid, ning tahab homme taas selle tehnikaga muusikat kuulata. Vaat selline on Audese klient!

Tagasi juurte juurde

Ikkagi, rääkigem Audese legendist. "Üks osa meie legendist on see, et siiani panustame palju, et taasluua klassikalist lamptehnikat - helikvaliteedilt pole sellest paremat. Aju on analoogühendusega, heli kantakse edasi analooglainena ja aju eristab väga täpselt analoogheli digitaalsest. Meie legend ongi tagasipöördumine analoogtehnika juurde. Ideaal on vinüülplaate mängiv grammofon, lampidega võimendi ja suured, võimsad kõlarid," seletab Tjurin.

Tegelikult on legendi väärt juba fakt, et Tjurinil on olnud elu jooksul vaid üksainus töökoht  - alates 1982. aastast. Esimesed 9 aastat töötas ta Tallinnas RETis, algul meistrina osakonnas, kus toodeti  vinüülplaadimängijaid Estonia 009. 25. mail 1960 Jaroslavlis sündinud mees elas muide esimesed eluaastad kultuurimaja vastas, kus on tahvel, et seal tegutsesid omal ajal Gustav Ernesaks ja Eri Klas; et seal tehti 1943. aastast Eesti kultuuri. See oligi mehe esimene kokkupuude Eestiga, kuhu ta sai suunamise Leningradi polütehnilisest instituudist, mille lõpetas raadioelektroonika majanduse, organiseerimise ja juhtimise alal.

Kui RET hakkas rajama tehast Peterburi maanteel, et toota elektroonikat Estonia nime all, pandi Tjurin seda tehnoloogiat käivitama.

1980. aastate lõpus kuulutati Gorbatšovi perestroika käigus välja direktorite valimise kampaania. Tjurin osales valimistel ja, oma sõnul õige  kampaania tulemusena, valiti 1989. aastal Jõhvi osakonna direktoriks. See andis võimaluse kiireks tõusuks karjääriredelil.

Jõhvis tehti siis Estonia kõlareid ja trafosid. Toona töötas Jõhvi osakonnas 400 inimese ringis, praegu on töötajaid 70. Aga kõige raskematel aegadel oli firmas ametis 40 inimest. Siiani on Audeses inimesi, kes on pensionile minemas ja nende esimene töökoht oli RET. Järjepidevus kestab.

Põnevad ajad

Kui Eesti sai vabaks, kaotas Audese eelkäija kõik tarbijad idas ja sellest tulenevalt ka raha, sest teist turgu peale NSV Liidu polnud. N. Liidus täideti 60 protsendi ulatuses Nõukogude armee vajadusi, peamine tellija oli kaitseministeerium. Vaid 30 protsenti toodangust oli laiatarbekaup ja 10 protsenti läks teiste tehaste tarbeks.

Kuidas õnnestus siiski ellu jääda ajal, mil paljud teised firmad hankisid metallilõikurid, et nõukogudeaegset tehnikat vanarauaks müües juhatuse liikmetele uhked autod osta?

"1990. aastate alguses ostsid inimesed kõike muud - leiba, piima, võid, aga mitte tehnikat. 1992. aastal polnud pool aastat raha palkade maksmiseks. Inimesed töötasid, sest uskusime. Olin noor ja aktiivne: ladusin autosse kõlarid ja sõitsime linnuvabrikusse, kus vahetasime tehnika kanade vastu. Tagasi tulles jagasin need töötajatele raha asemel. Vahel vahetasime akustikaaparaadid  ka pesupulbri vastu, mille andsime töötajatele palgaks. Nemad omakorda müüsid pulbri poe juures maha ja said vastu pärisraha," meenutab Tjurin aega, mis mõnele lääne inimesele tundub halva muinasjutuna.

Peaaegu 20 aastat tagasi oli Tjurin Riias ja rääkis sealse Radiotehnika juhtidega. "Ütlesin, et oleme koos sarnases olukorras, aga teie veel 100 korda hullemas. Nemad ütlesid, et Igor, ära karda, me uputame Euroopa ja kogu maailma oma kõige odavama akustikaga. Mina väitsin, et hiinlasi pole selles vallas võimalik edestada. Ütlesin, et püüan kõigest väest toota aparatuuri keskklassi jaoks, sest odava poole püüeldes me sureme. Radiotehnikat pole enam, aga meie töötame," muigab ettevõtja.

Esimene turg, kuhu läänes jõuti, oli Soome oma, ja sinna müüdigi oma väärt kraami poolmuidu. Aktiivse töö tulemusena leiti järgmisena kontakte ka Rootsis ja Norras.

Külastasime Audese akustika- ja puidutöötlustsehhi, kus tehakse kõlarite korpuseid. Seal on nüüdisaegne aparatuur, mis võimaldab kõikvõimaliku keerukusega akustiliste süsteemide korpuseid valmistada. Audes teeb korpuseid ka kõige nimekamatele Euroopa brändidele, kes kruvivad nelja kinnitusega sinna külge dünaamika ja müüvad seda oma nime all ja väga suure raha eest.

Ideaalne poleering

Kõige kallim osa ses tsehhis on CNC puidutöötlemismasin. Audeses peab olema kõrgema klassi aparatuur kui kolleegidel mööblitootmisfirmades, sest laua juures ei mängi pool millimeetrit rolli, audiofirmas tehakse aga  konstruktsioone, mis peavad olema isegi liimita hermeetilised. "Õhk ei tohi läbi minna tihkest ühendusest, muidu tekib vile. Teeme absoluutselt hermeetilisi korpuseid - keegi ei räägi, et kapp või tumba peaksid olema hermeetilised. Sestap peab meil sel turul olema parim aparatuur ja meil peab olema kvalifitseeritud tööjõud. Valdavalt ongi meil ametis sellised inimesed, kes on siin töötanud vähemalt kümme aastat," tutvustab Tjurin. Kõlarikorpuseid tehakse MDF-plaadist.

Värvimisosakond  on tõenäoliselt regiooni parim maalriosakond. "Sellist katet, mida kasutame, pole mööblitööstuses vaja - just poleerimise koha pealt. Vastavalt standarditele on klaveri puhul nõnda, et kui sa normaalse valgustusega ei märka poleeril defekti ühe meetri kauguselt, pole see defektne. Aga kui me teeme akustikakopruseid Kaug-Idasse, Hiinasse ja Taiwanisse, vaatavad ostjad meie toodangut väga lähedalt ja ütlevad, et Hiina asju võivad nad kodust osta, aga kui nad maksavad Euroopa toodangu eest hiigelsummasid, peab see olema täiesti perfektne," räägib Audese juht.

Kunagi võis Audes kiidelda, et tänavu manalateed läinud James Gandolfinil olid nende kõlarid. Paraku tema korter New Yorgis 2001. aastal hävis koos kõlaritega, sest asus maailma kaubanduskeskusele liiga lähedal. Paljud staarid kuulavad muusikat Audese kõlaritest, aga nad ei lase oma privaatsuse huvides kodust interjööri pildistada. Võib-olla on järgmine Audese reklaamnägu näiteks Jennifer Lopez? Igatahes Vene riigijuhid rehmavat näiteks käega, kui öeldakse, et Eestiga on suhted kehvad, ja - näitavad oma Audese kõlareid.

Praegu teab Tjurin, et raha on üksnes normaalse äri kõrvalprodukt: kui teed oma tööd hästi, tuleb ka raha. "Kas seda on vähem või rohkem - ma pole nii ihne, et kõike rahas mõõta. Naudin oma tööd - oskan seda, armastan seda ja olen sellega väga rahul. See pole nii, et alustad projekti, teed selle teoks ja müüd seitsme aasta pärast ära, arvutad välja, kui palju said vaheltkasu, ning paned raha järgmisesse projekti. Meil on tehas, mida ma pean arendama ja andma inimestele ka meie koduturul võimaluse," räägib Tjurin.