Narva jõkke asustati eile esimesed noored tuurad

"Head õnne!" soovis minister Keit Pentus-Rosimannus oma käega vette lastud tuurahakatisele kaasa. Foto: Peeter Lilleväli

Eesti loodushoiu keskuse kalateadlased tegid eile algust haruldase atlandi tuura asustamisega Narva jõkke, et see kala Läänemere Eesti piirkonda tulevikus tagasi tuua; oktoobri lõpuks lastakse jõkke nelisada aastavanust noorkala.   

"Tuur tuli Läänemerre elama tuhandeid aastaid tagasi," räägib kalateadlane Meelis Tambets Kudrukülas Narva jõe kaldal seistes. "Alguses euroopa tuur, tuhatkond aastat tagasi ka atlandi tuur. Mõnda aega elasid siin mõlemad, siis hakkas kliima jahenema ja euroopa tuur kadus ära, atlandi tuur kui vastupidavam jäi alles. Ajapikku jäi neid aina vähemaks ja viimane püüti teadaolevalt 1996. aastal Muhumaa lähedal."

"Tuurad on keskkonnatundlikud kalad," ütleb keskkonnaameti Viru regiooni vee-elustiku spetsialist Maili Lehtpuu nende kadumise põhjuseks inimmõju: jõgedele ehitatud paisud, eutrofeerumine ja muidugi ka ülepüük, et musta kalamarja saada. "Tuur on siirdekala, kes elab meres, aga kudemas käib jõgedes. Kui kudemiseks sobivad piirkonnad ära kaovad, hakkab ka liik hääbuma."

"Läänemerest on üks uhkemaid kalaliike praegu puudu," väidab Tambets tulevikku suunatud ettevõtmise ajendiks. "Tahame tagasi tuua selle liigi, kelle oleme ise ära hävitanud - me võlgneme selle tuurale."

Poolteist ööpäeva lennukis

Mõtet tuura Läänemerre taasasustamisest heietati juba ammu, pikka aega ei oldud aga kindlad, kas Kanada kalakasvandustes kasvatatav tuur on just seesama liik, kes siinsetes meredes elutses. Nüüdseks on geeniteadlased kinnitanud, et just seesama ta ongi.

"Suheldes kolleegidega teistest riikidest tuli välja, et asustusmaterjali tee Kanadast Euroopasse on juba sisse sõidetud - poolakad ja sakslased tõid sealt merre asustamiseks tuuramaime paar aastat tagasi," räägib Meelis Tambets, et nende riikide esimesed kogemused selle kalaliigi taasasustamisel lubavad edu loota. "Ka leedukad on alustanud ja samasugust plaani peetakse teisteski Läänemere-äärsetes riikides. Nende riikide teadlastest on kavas rahvusvaheline töörühm kokku panna."

Mullu oktoobris pandi Kanadas pool tuhat paari kuu vanust umbes kolme sentimeetrit pikkust ja ühe grammi kaaluvat tuuramaimu spetsiaalsetes vee ja hapnikuga täidetud konteinerites lennukiga Eesti poole teele.

"Lend võttis mitme vahepealse seikluse tõttu tohutult aega - poolteist ööpäeva!" räägib Meelis Tambets, et siinpool tunti juba suurt muret, kuidas kalad sellele vastu peavad. Lennu ajal ei hukkunud küll ükski, ent hilisem stress ning kohanemine siinsetes kalakasvandustes - osa Narvas, osa Põlvamaal Karilatsis - kahandas kalade hulka aastaga viiendiku jagu. Tambetsi hinnangul on see loomulik kadu, millega tuleb paratamatult arvestada.

Kokku nelisada noort tuura

Aastaga on tillukesed maimud päris kenasti kasvanud: üks akvaariumiga kaalule pandud tuur kaalus 232 grammi, tema pikkuseks mõõdeti 41 sentimeetrit.

"Päris parajad, et jõkke lasta - ahven nii suurest enam jagu ei saa," ütleb Meelis Tambets. "Looduslikest vaenlastest ohustavad neid ennekõike suuremad röövkalad, aga ka hülged ja kormoranid."

Kalad võetakse ükshaaval anumast ja lastakse jõkke. Tükk aega püsivad nad üsna paigal või liiguvad areldi kalda läheduses.

"Kalad alati enne mõtisklevad, kui mingi kindla suuna võtavad," märgib Tambets. "Neil siin on see ju pealegi päris esimene kord vabas looduses olla."

Eile lasti jõkke esimesed 35 noorkala, kuu lõpuks jõuavad sinna ka kõik ülejäänud - kokku nelisada. Tambetsi sõnul lastakse neid jõkke portsu kaupa - eri kohtades ja eri ajal, osa ka pimedas.

Tulevikku suunatud ettevõtmine

Eesti loodushoiu keskuse tulevikku suunatud pilootprojekti toetas 23 560 euroga keskkonnainvesteeringute keskus.

"Seda summat pole mõtet kalade arvuga jagada, sest projekt hõlmab ka palju muud, sealhulgas näiteks vette lastud kaladega seotud edasisi uuringuid, koostööd teiste riikide teadlastega ja rahvusvahelistel konverentsidel osalemist, samuti populatsiooni taastamise kava koostamist ja muidki tegevusi."

Et  tuurade käekäigust paremat ülevaadet saada, ootavad projekti eestvedajad kõikidelt kaluritelt koostööd: kui keegi juhtub märgistatud tuura püüdma, tuleks selle märgisel olev number kirja panna ja loodushoiu keskusele teada anda. Kala ise tuleb muidugi vette tagasi lasta. Numbri teataja saab preemiaks kümme eurot.

"See on kaugemasse tulevikku suunatud ettevõtmine - ükskord on tuura ehk juba nii palju, et teda ka püüda saab. See eeldab, et peab juba olema looduslikku järelkasvu," mõtleb Tambets umbes pool sajandit ette.

Keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannuse sõnul on tegemist eelkõige keskkonnaprojektiga, mille majanduslik kasu selgub alles aastakümnete pärast.