Multikulti on surnud, aga alternatiivi ka ei ole

Aleksandr Dusman: "Suuresti oleme kaotanud oma keele, oma usundi - eriti endisel N. Liidu alal - ja kui küsitakse, kes siis on juudid, ütlen ikka, et eelkõige need, kes peavad ennast juudiks." Foto: Matti Kämärä

Eelmise aasta lõpus anti Ida-Viru kultuuripärli tiitel rahvusvähemuste ümarlaua koordinaatorile Aleksandr Dusmanile, kes ise arvab, et pärliga peeti silmas eelkõige kohalikke rahvuskultuure, mis paljude arvates moodustavad olulise osa maakonna rikkusest.

Hiljuti meenus teie kohta selline mälupilt. Istusin 1989. aastal Kohtla-Järve raamatupoes, kus praegu asub lugemissaal, lauakese taga ja registreerisin Eesti Vabariigi kodanikke ja nende järeltulijaid - samuti oli tollal kodanike komiteede otsusega võimalik end kodakondsuse taotlejaks kirja panna. Näiteks Rahvarinde juhid ei rääkinud veel, et Eesti peab saama taas vabaks. Aga teie tulite minu juurde ja registreerisite end kodakondsuse taotlejaks. Miks?

Mul oli selline üpris läbitunnetatud seisukoht, et Eestil on täielik õigus oma iseseisvus taastada. Sain aru, et see, kuidas Rahvarinne püüdis koera saba jupi kaupa lõikuda, ei anna tulemusi. Mul oli positsioon ja leidsin, et pean seda kuidagi väljendama.

Tol hetkel polnud üldse selge, milleni see viib ja kas see annab mingi tulemuse. Veel enam - ma isegi ei uskunud, et sellest midagi tuleb, aga oluline oli midagi ette võtta. Et suurem osa rahvast hakkas midagi tegema, veenis mind, et peab sellega liituma.

Kümme aastat tagasi ilmus Põhjarannikus teiega intervjuu, kus muu seas taunisite Venemaa pearabi Berl Lazari avaldust, kes süüdistas Eestit natsilembuses. Kas teil tuli selle pärast ka pahandusi?

Mõningaid ebamugavusi oli. Suuremad probleemid olid meie pearabil. Šmuel Kot leidis, et nii Lazaril kui temal on õigus oma seisukohale. Mulle on oluline, et kuigi osa juudi kogukonnast ei nõustunud minuga - ja see polnudki väike osa -, mingeid organisatsioonilisi tagajärgi ei järgnenud.

Kõige jäledam asi, mida viimastel aastatel juudi teemal olen Eestis lugenud, oli Keskerakonna ajalehe Kesknädal artikkel, kus Allan Alaküla püüdis enne 2006. aasta presidendivalimisi Ilvest n-ö alla lasta tema väidetava juudi päritolu tõttu.

Mäletan seda ja leian, et säärastel rünnakutel on zooloogiline iseloom, sest inimese üle tuleb otsustada tegude, mitte veregrupi järgi. Vähe sellest, mulle tundub, et enda rahvuslik määratlemine on inimese isiklik asi ja eriti puudutab see juudi rahvust. Ühest küljest on meil Toorast lähtuvad ranged nõuded, mille järgi saab juut olla vaid see, kelle ema on juut, aga teisest küljest teame väga paljusid juute, kes oma religioosselt kuuluvuselt on näiteks õigeusklikud.

Suuresti oleme kaotanud oma keele, oma usundi - eriti endisel N. Liidu alal - ja kui küsitakse, kes siis on juudid, ütlen ikka, et eelkõige need, kes peavad ennast juudiks. See ei ole muidugi kanooniline seisukoht. Ainult härra Ilves ise teab, millised juured tal on ja kui palju see on mõjutanud või ei ole mõjutanud tema arengut.

Aasta lõpus pälvisite Ida-Viru kultuuripärli austava tiitli. Kuidas teile istub seltskond, kelle hulka teid arvati?

See preemia on väga auväärne ja eeskätt just nende tõttu, kes selle on varem pälvinud. Tunnen neist peaaegu kõiki. Kõigile on see antud teenete eest ja mulle oli teade sellest aust esmalt üllatus, sest kõik senised kultuuripärli saajad on olnud kultuuritegelased. Selle poolest eristun sellest ringist, sest kitsamas plaanis ma pole kultuuritegelane - kultuur küll köidab mind ja püüan teha, et elu meie ümber oleks kultuursem. Võtan seda siiski rohkem kui hinnangut ja tunnustust rahvuskultuuridele, mis meie regioonis on.

Üks maakonna pärl ongi "Rahvuskultuuride loomepada", mis mullu toimus kümnendat korda. Kuidas see formaat sündis?

Külastan tihti mitmesuguseid rahvuskultuuride festivale ja näen, et peaaegu igas rahvusrühmas, mis maakonnas tegutsevad, on oma pärlid. Me mõtlesime esmalt, kuidas seda üksteisele näidata - mina käin seal juba töö tõttu, mind kutsutakse, aga paljud ei leia neid üles. Kümme aastat tagasi oli Jõhvi linnavalitsuses initsiatiiv koguda meid kõiki kokku, et me üksteisele eri traditsioone näitaksime ja ka külalistele tutvustaksime.

Esmalt oli tegu vabaõhuüritusega, siis sai toimumispaigaks kontserdimaja. Seejärel hakkasime festivali laiendama eri käsitööliikide tutvustamisega, mis evivad kindlat rahvuslikku eripära. Pärast seda leidsime, et koos festivaliga peaks tingimata toimuma ka konverents, mis on pühendatud parajasti prioriteetsele teemale - kas siis Eesti või Euroopa Liidu plaanis. Viimaks leidsime, et peaks ka eri saatkondi kaasama, ja esimese proovisammu tegi Poola saatkond, järgmisel korral on ukrainlastel võimalus.

Lõpuks oli meile oluline, et loomepada hakati ühildama Eesti rahvuste päevaga, mis on ametlikult tunnustatud päev, ja selle kaudu hakkas kultuuriministeerium aktiivsemalt kaasosalema festivali korraldamises.

On kaks vastandlikku seisukohta. Ühe järgi on ühiskond seda edukam, mida homogeensem ta on, aga just meie maakonnas räägitakse sageli, et erinevus rikastab, et eri rahvuskildude rohkus annab midagi juurde.

Eestis on siiani tegelikult separaatne ühiskond: üks etnilistest eestlastest ja teine peamiselt vene päritolu inimestest koosnev kogukond. Kellelegi on selline must-valge pilt mugav. Nii on ajalooliselt kujunenud ja küsimus on proportsioonis. Kui Eestis elaks mitte-eestlasi sama väike protsent kui enne sõda, oleks võib-olla võimalik kõnelda monokultuursest ühiskonnast. Küsimus on, kas me tahame, et ühiskond on kahte lehte või eelistame värvilisemat pilti. Mõnele meeldib mustvalge kinofilm või foto, teisele värviline. Isegi teaduslikus plaanis pole ühtset seisukohta, kas on reaalne rajada multikultuurset ühiskonda. See olevat justkui läbi kukkunud Suurbritannias, Saksamaal, aga need, kes seda väidavad, ei oska samas midagi asemele pakkuda.

Mõnikord tundub, et see, et meil on kaks eri ühiskonda, polegi nii paha. Seda enam, et etniliselt vene ühiskond on justkui iseenesest piisav: on oma press, oma kool, oma kunst, Venemaa on lähedal jne. Aga ikkagi olen veendunud, et multikultuurilisus heas mõttes on õigem. Selle taustal meeldib mulle väga integratsiooniprogrammi uus nimi - ehkki juba sõna "integratsioon" võib kõlada sõimusõnana -, kui see pole pelgalt lõimumise sõnakõlks, vaid sellele järgenevad ka teod: üksteise huvide, traditsioonide, eri kultuuride ja keelte  tundmaõppimine. Mulle tundub, et väikesed rahvusgrupid - nagu juudid, ingerisoomlased, rootslased - toimivad ses vallas edukamalt. Puht psühholoogilistel põhjustel on venelastel kui suure rahva esindajatel väga raske end määratleda kui vähemus. Peame seda kivi veeretama - ehkki see võib tunduda Sisyphose tööna.

Äsja ütles üks Eesti rikkamaid inimesi Oleg Ossinovski intervjuus, et Keskerakond õhutab teadlikult rahvustevahelist vaenu, et need kogukonnad jääkski eraldi.

Viimased uuringud näitavad, et inimesed, kes mõtlevad rohkem oma laste tulevikule, ja noored ise, on vähem politiseeritud. Pragmaatilistest kaalutlustest lähtudes saadakse aru, et selle maa keele oskus, kus sa elad, on vajalik ja sa oled tänu sellele konkurentsivõimelisem. Usun, et see politiseeritus peab kaduma ja pragmatism võitma.

Kord kurtis mulle meie põhiseaduse autor Jüri Adams, et ta kutsuti Jõhvi rahvuskultuuride konverentsile esinema, aga kuna tal paluti ettekanne esitada vene keeles, ei saanud ta seda kutset vastu võtta, ehkki ta valdab vene keelt, leides, et Eestis on selline asi ebanormaalne.

Tunnen Jürit hästi, mina teda kutsusingi. Me oleme olnud näiteks kaks korda koos Ukrainas valimistel vaatlejad. Võtsin tema äraütlemist normaalselt, sest ühest küljest on tal õigus. Teisest küljest - ma ka ütlesin seda talle - kui teil on mingid seisukohad, peate neid levitama ka väljapool oma toetajaskonda, just seal, kus need vaated on võõrad või arusaamatud. Teine kord Jüri lubaski tulla, kui tervis lubab ja kutsutakse.

Endine Isamaaliit, kel on oma konservatiivne vaatepunkt keelele, kodakondsusele, rahvusvähemustele, evib sageli väga kaineid mõtteid, aga venekeelne elanikkond lihtsalt ei kuule neist või siis ahmab eelmainitud venekeelsest pressist vaid intrigeerivamaid momente. Üks probleem on, et integratsioon muutub kuumaks teemaks, omandab teravaid nukke, ja nii saab temast poliitikute element, või huvitab liiga vähe eestlasi, kes leiavad, et see pole nende mure. Ja mitte-eestlastel on liiga vähe mitmekülgset infot ja neil formeerub väga karm mulje, et neid pole siia vaja - "kohver, vaksal, Venemaa".

Olete öelnud, et sattusite Eestisse juhuse läbi.

Võib öelda, et mind sunniti Hruštšovi sula järel Moskvast lahkuma. Algas kruvide kinnikeeramine, mis mõjutas eriti juudi rahvusest inimesi. 1969. aastal suunati mind siiski Eestisse, teine variant oleks olnud Donbassi piirkond, kuna lõpetasin Moskva mäeinstituudi. Ma ei teadnud Eestist midagi, aga kui siia jõudsin, meeldis mulle väliselt kõik. Uurisin ka olude kohta ja selgus, et juutidesse ei suhtuta siin halvasti. Nüüd, olles siin elanud üle 40 aasta, leian, et valik oli õige. Juba mõne aasta järel sain aru, et vabaduseastmelt oli Eestis ka N. Liidu kontekstis hoopis teine tase.

Millised olid esimesed muljed?

Kohtla-Järvel mind hämmastas esmalt, kui vaikne on tänavail. Lõunas, olen Krimmi juurtega, inimesed käratsevad pisiasjade pärast, siin oli aga kõik sordiini all. Ja arhitektuur tundus Kohtla-Järvel kena - siis polnud veel nii palju halva välimusega hooneid. Noored spetsialistid said kohe toa ja veidi hiljem korteri, mis tundus samuti ebaharilik. Tallinna jõudsin esimest korda alles poole aasta pärast.

Kas teie naine on samuti juut?

Ei ole. Lapsed on mingi astmeni juudi kultuuri tõngunud - lastena käisid juutide laagrites. Aga tänapäeva noored on maailmakodanikud. Kui rääkida rahvusidentiteedist, on see väga laialivalguv.

Millal hakkasite judaismi süüvima?

Ma ei saa ka praegu öelda, et oleksin sinna sukeldunud. Kui küsite, mille ümber koondusid juudid varem ja osaliselt ka praegu, siis see on holokausti teema. Oli antisemitismi teema, mille ümber inimesed lõimusid ja mille vastu seisid. Enne holokausti oli hoopis teine teema. Ka N. Liidus oli juudi külasid, kus peeti kõigist traditsioonidest kinni, ja muidugi ühendas religioon.

Selles on probleem, et inimesi, kelle ema pole juut, ei peeta juudi seadusest halacha'st lähtudes juutideks. Aga meie kogukonnas on veel palju neid, kes ka kõige rangemate reeglite järgi on puhtad juudid, aga muidugi on neidki, kelle naised, mehed või lapsed ei tarvitse juudid olla. Iisraeli naasmiseks piisab sellest, et sinu vanaisa või -ema oli juut. Samas satuvad nad seal uude olukorda - seal hakkavad kehtima rabinaadi seadused ja seal pole sul nii lihtne abielluda või isegi maetud saada, kui su ema pole juut. Vahel räägin, et mu naine on rohkem juut kui mina, sest teab rohkem roogade ja traditsioonide õigeaegse järgimise kohta.

Iisraeli peetakse tema naabrite kontekstis ainsaks demokraatlikuks riigiks, aga eurooplasi hämmastab, millist rolli mängib siiski riigi elus judaism.

Tänapäeval on Iisraelis endas seetõttu suured probleemid. Mul on muu seas head kontaktid sealse poliitilise establishment'iga ja tean, et sealgi on asjad keerulised. Aga arvestades, et Iisrael on üks maa kahest, kus pole konstitutsiooni, võib seal just rabinaat mängida väga olulist rolli - sest see on midagi, mis tsementeerib rahvuse. See käib religiooni ja traditsioonide järgimise kaudu - vahel see omandab mitte kõige meeldivamad vormid.