Rootslaste käepikendus Narvas

Jaanus Mikk lähtub põhimõttest, et teise kloostrisse ei maksa oma seadustega vehkima minna. See aitab end igal pool hästi tunda. Foto: Matti Kämärä

Vaevalt oskas Jaanus Mikk 20 aastat tagasi rootslase Mats Gabrielssoniga kohtudes aimata, et temast saab kinnisvaraarendaja, hobusekasvataja ja põllumees. Ida-Viruga on Mikk seotud Kreenholmi hiigelarenduse kaudu. Sama põnevad kui mehe tööd on tema hobid.

Narva Gate'i kontor, kus tõmmatakse Kreenholmi arenduse niite, õhkab ajalugu nagu kogu endise manufaktuuri territoorium. 

Jah, see torniga hoone on valminud 1895. aastal ja siin on olnud kunagi värvimistsehh, hiljem Kreenholmi pood ja turundusosakond.

Hiljuti näitas ETV Eesti lugude sarjas filmi "Paberist linn", kus olid peategelaseks kaks suurte ideedega härrasmeest: Fjodor Šantsev, kes ehitab lagunevas raekojas hiigelsuurt mineviku-Narva maketti, ja Mats Gabrielsson, kes tahab tuleviku-Narva uueks Hong Kongiks muuta. Filmis nägi küll kaadreid ainult lammutustöödest...

Jah, põhiaur on läinud lammutamisele, aga oleme ka renoveerinud ja ehitanud uusi tööstushooneid. Filmis lammutati Joala vabriku juurdeehitist. Nõukogudeaegsetel ehitistel ei ole tuleviku jaoks funktsiooni ja kui läheb suureks arenduseks, siis nad ei jää jalgu.

Kui linnavalitsus kehtestas 2012. aastal Kreenholmi piirkonna detailplaneeringu, ütlesite, et arenduse kiirus sõltub turuolukorrast. Kas praegune olukord soosib seda?

Ühest küljest näeme, et kaubandus ja turism on hakanud Narvas arenema. Teisalt mõjutavad Venemaa ja Euroopa Liidu suhted meie arendust kõige otsesemalt, sest see on suuresti mõeldud Peterburi turule ja inimestele.

See on väga huvitav aeg, kus me praegu elame. Pean seda, mida Putin teeb, puhtaks hullumeelsuseks, aga igal lollusel on ükskord lõpp. Mingil hetkel hakkab tal king pigistama ja midagi peab muutuma.

Kas narvalased jagavad teie arvamust?

Olen nendel teemadel vaielnud kirglikult kõik need aastad, mis ma siin olen olnud. Kõik eestlased, kes Narvas elavad, on nagu diplomaadid. Siin olles olen nagu Eesti diplomaat ja Tallinnas Ida-Virumaa diplomaat.

Krimmi kriisil on ka positiivseid jooni, see on nagu äratuskell. Loodan, et Eesti poliitikud saavad sellest aru, et Narva on ka plahvatusohtlik piirkond. Sellega ma ei taha öelda, et siin oleks praegu valdav Eesti-vastaline meelsus − ükski normaalne narvalane ei unista Venemaa alluvusse minekust. Sest mis on trend − linn jookseb noortest tühjaks. Vabatahtlikult ei jookse keegi Venemaa poole, millegipärast joostakse ikka lääne poole.

Narvas teatakse väga hästi, mis riigiga on kõrval tegu. Aga eks siin ole ka sellist kontingenti, kes jookseks kohe Vene lippudega tänavale ja karjuks "Rossija". Spekter on lai, kuid domineerivad siiski rahu- ja demokraatiameelsed inimesed.

Kuidas Narva eluoluga kohanesite?

Olen nii palju maailmas reisinud ja Venemaal olnud, et mind on raske ehmatada. Eks mingisugused stereotüübid olid, aga olen hea kohaneja. Ma ei hakka süüdistama inimesi, kes elavad maailma teises otsas, miks nad ei ela nagu meie. Ma ei hakka imestama selle üle, vaid pigem üritan kaasa minna sellega, mis seal on.

Mul pole tavaliselt probleeme, et inimestega ühist keelt leida ja end mõnusalt tunda. Nagu öeldakse: ära mine teise kloostrisse oma seadustega.

Minu sidemed Narvaga on tegelikult pikemad kui Narva Gate'i ajalugu. Ettevõte loodi 2007. aastal, kui see ostis Kreenholm Valduse ASilt kogu kinnisvara. Mats Gabrielssoni kaudu (üks pankrotistunud Kreenholm Valduse suuromanikest − toim.) on minu sidemed Kreenholmiga juba 1990. aastatest.

Kui töötasin Tallinna hipodroomi asedirektorina, oli meil plaanis hakata tootma hobuste tekke Rootsi turule.  Pendeldasin tol ajal Kreenholmi vahet ja jõudsime ka prototüüpideni, aga kahjuks polnud hind, mida Kreenholm suutis pakkuda, konkurentsivõimeline.

Gabrielssoni tunnen 20 aastat. Hipodroomiga sidus ta end 1994. aastal, kui tuli selle päästmiseks üheks osanikuks. Ühel hetkel oli ta seal peaaegu ainuomanik, kui teised lahkusid, sest närv ei pidanud vastu.

Gabrielssoni Eestisse tooja oli Jaan Manitski (Rootsis elanud väliseestlane, poliitik, ettevõtja ja kunstikoguja − toim.), kes kunagi ütles talle, et ta peab tulema päästma Kreenholmi. Hiljem kasutas Gabrielsson seda vastuargumendina, öeldes, et nüüd peab Manitski tulema appi päästma hipodroomi.

Hipodroomi maa-alast on nüüdseks saanud suur arendusprojekt, millega olete samuti seotud. Kas see on võrreldav Kreenholmi omaga?

Tallinnas on meil 254 000 ruutmeetrit, Narvas umbes 300 000 ruutmeetrit. Tallinna arendus on plaanis kiiremini valmis saada, seal käivad juba palju konkreetsemad läbirääkimised. Siin on pikaajalisem projekt, aga me loome midagi palju erilisemat. Muudame protsentuaalselt Narva linna rohkem kui üks arendus Tallinnas − see mõju on palju suurem ja nähtavam.

Elamuehituse ja kaubanduse kõrval on Kreenholmi arenduses väga oluline koht meelelahutusel. Mis saab meelelahutuse lipulaevaks: kasiino, kontserdimaja, kunstigalerii, muuseum, teemapark?

Kõik kokku. See ei saa olla mingi monofunktsionaalne tegevus. Eesmärk on, et siin oleks võimalikult palju teha. Kuna väga paljud inimesed on mängurid, siis miks mitte neile ka närvikõdi pakkuda? Aga me ei räägi kindlasti sellest, et ehitame kogu Varesesaare kasiinosid täis.

Olete õppinud geograafiks. Kinnisvaraäris alustasite seitse aastat tagasi nullist ja olete nüüd kahe Eesti suurema arenduse juures. Kui kiiresti need tarkused omandasite?

Eks see võttis natuke aega, aga juhina on väga tähtis leida õige meeskond. Alati ei peagi ise olema tippspetsialist. Mõningad asjad pead muidugi omandama, aga palju tähtsam on omada õiget meeskonda.

Üle-eelmisel aastal pidin hakkama ka põllumeheks, sest Gabrielsson otsustas, et hobusekasvatuse kõrvale peaks tulema viljakasvatus. Meil on Jõgevamaal umbes 160 hektarit põldu, mida harime.

Mitme hobuse omanik ise olete?

Praegu pole mul õnneks ühtegi hobust. Niigi vastutan peaaegu saja hobuse eest. Pole vaja ise raha raisata, et neid omada. Küll on mu tütrel hobune.

Kas hobused olid enne teie hobi või töö?

Pigem kõigepealt tekkis hobi ja siis sai ka tööks. Nüüd on mõlemat.

Harrastate traavisporti. Missugusel tasemel te võistlete?

Eelmisel aastal olin Eestis sõitjatest viies ja parim harrastaja. Sel aastal ei ole veel võistlenud, sest põhiline aur on läinud mäesuusatamisele.

Viimati sõitsin hobustega kaks nädalat tagasi − kaheksa hobust järjest. Üldiselt võiks ikka kord nädalas sõita, siis püsivad käed soojad. Nagu kirurgil.

Narvas pole võimalik traavlitega sõita. Kas see on üks nišš, mida võiks täita?

Siin ei ole selleks erilist perspektiivi. Kuigi Laagna hotelli omanik tuli kunagi minu juurde ja küsis, mis ma arvan, kui teha siia hipodroom. Ütlesin, et väga tore mõte, aga puhtalt eraalgatusel seda teha ei saa. Ega hipodroomid ei ole väga isemajandavad üksused. Romaanides võib lugeda, et see on kerge raha, aga nii see ei ole.

Eestis pole traavispordi populaarsus võrreldav Skandinaaviamaadega. Miks?

Eestlastel ei ole traditsiooni, ei ole sellist sidet sporthobustega kui teistel rahvastel. Meile oli hobune ajalooliselt ikkagi traktori eest, mitte sportimiseks. Mäletan, mida vanaema ütles, kui keegi lasi hobuse küla vahel galopile − näed, lõhub hobust.

Kuidas teie siis võidusõidu pisiku saite, kui see eestlastel emapiimaga kaasa ei tule?

Eks lapsepõlves ikka unistad mingitest asjadest, minul oli unistus õppida ratsutama. Ükskord tekkis see võimalus − sõbrad viisid hobuste juurde. Päris trenni ei läinud, aga 1980aastate lõpus, 1990ndate alguses sattusin sõpradega Otepää lähedale Vidrikele. Suhteliselt algajana läksime kohe ratsamatkale ja sealt kõik alguse saigi.

Algul oli mulle hingelähedasem ratsutamine. Esimest korda võistlesingi hipodroomil ratsa − traavi võib sõita ka hobuse seljas. Alles pärast seda läksin kärusse.

Sellel alal pole nii, et kui neljaselt-viieselt pihta ei hakka, pole hiljem tippu asja.

Ei,  Eesti kõige kiirem sõitja on 65aastane. Täiesti tipptasemel võid sõita pensionini välja.

Ida-Virumaal on ühed tõsisemad hobusekasvatajad hoopis soomlased − perekond Palander Ontika mõisas. Kas olete nende valdustes käinud?

Ma tean Kalle Palanderi hoopis mäesuusatamise liini pidi, sest olen ise 1976. aastast mäesuusataja. Praegugi lonkan, sest kukkusin kolm nädalat tagasi Väike-Munamäel harrastajate võistlusel. Adrenaliin peab aeg-ajalt verest läbi käima ja nii traavisport kui mäesuusatamine pakuvad seda.

Pühapäeval sõidan Põhja-Rootsi suusatama (intervjuu toimus eelmisel kolmapäeval − toim.). Lähen oma tütre taustajõuks (11aastane tütar Amelia Liis Mikk on valitsev Eesti noortemeister slaalomis ja suurslaalomis, tegeleb ka ratsutamisega − toim.). Ka minu elukaaslane ratsutab ja suusatab.

See on tähelepanuväärne, et mõlemad hobid kattuvad kõigil pereliikmetel.

Oma elukaaslast mäletan lapsepõlvest, aga uuesti saime kokku just Vidrike tallis − seal me leidsime teineteist. Saamegi käia kogu perega nii mäesuusatamas kui ratsamatkal.

Olen tuhandeid kilomeetreid läbi ratsutanud. Esimene tõsisem ratsamatk oli, kui käisime elukaaslasega Islandil ja ratsutasime lõunast põhja. Eelmisel aastal käisin heade sõprade Aleksei Lotmani, Kaido Kama ja Tiit Pruuliga Himaalajas. Seal püstitasin hobusega oma kõrgusrekordi 5400 meetrit. Sama seltskonnaga oleme käinud Mongoolias ja Pamiiris.

Kas te vahel laisklete ka? Töö on intensiivne, hobid niisamuti...

Eks ikka jääb aega vedelemiseks ja unistamiseks ka. Mingil hetkel pead end täiesti välja lülitama, eriti hea on seda teha looduses: istud mererannas kivile ja ei mõtle mitte millelegi. Või saunalaval.

Kui Kreenholmi arendus 10-15-20 aasta pärast valmis saab, kas see võiks anda teie perele tõuke päriseks Narva kolida?

Miks mitte, kui siia tekib selline tõmbepunkt. Mu naine on arhitekt − ta on teinud siia ka töid, näiteks Joala t 23 maja rekonstrueerimisprojekt on tema tehtud. See on endine Kreenholmi peapääsla, kus praegu on Rapid Security peakontor.

Seal asub ka Narva esimene erakunstigalerii, kus on Elmar Kitse maalid. See on selline galerii, kuhu on tegelikult võimalik kokkuleppel sisse saada 24 tundi ööpäevas.

Kas kohalikud teavad tulla?

Ega kohalik inimene Eesti kultuurilugu väga ei tea, aga kui tulevad inimesed "päris-Eestist", siis neil jääb suu alati lahti. Ma meelega enne ei ütle, kelle maalid seal ripuvad.

Kas Kits jõudis Narva Manitski kaudu?

Galerii eellugu on selline, et Kreenholm tellis 1956. aastal juubeliks Kitselt panoraami. Aastal 2007 või 2008 helistas mulle Kreenholmist üks inimene ja ütles: "Kuule, Jaanus, meil on õppeklassis üks pildike. Sa kogud vanu asju, mine vaata, kas tahad seda endale!"

Panoraam oli väga armetus seisus. Kunstiakadeemia tudengid ja õppejõud restaureerisid selle ära ja tõime ta Narva tagasi. Kõigepealt rääkisin Manitskiga, kas ta ei tahaks oma maale Narvas deponeerida. Aga Rene Kuulmann (üks Narva-Jõesuu spaahotelli Meresuu omanikke − toim.) jõudis ette. Ütles, et tal on terve garaažitäis Kitse maale. Aga tulge ise vaatama!