Hüljeste seisund annab aimu Läänemere tervisest

Meie kahe hülgeliigi elus mängivad külmad talved väga olulist rolli. Foto: MART JÜSSI

Tänavusel  Soome lahe aastal nimetati viigerhüljes aasta loomaks igati põhjendatult, sest need kaks on omavahel tihedalt seotud.

Hüljestele, neile mõneti müstilistele poolveelistele loomadele, on legendides omistatud poolinimlikku päritolu.

Põhja-Atlandi kandist pärit pärimuse järgi elavat meres hülgenahas inimesed, kes öösiti kaldale tulevad, naha seljast heidavad ja siis lõkke ümber tantsivad. Kui sel ajal nahk ära varastada, ei saa  nahata jäänu enam merre tagasi minna ning seesugustest saanud väga head orjad.

Gröönimaal ja Arktikas räägitakse õõvastavat legendi koos tütrega kalale läinud mehest, kes merel  hea saagi otsa sattus ja selleks, et paati rohkem kalu mahuks, tütre merre tõukas. Tütar püüdnud paati tagasi ronida, mispeale isa ta paadist kinni hoidnud sõrmed maha lõikas. Tüdruk polevat uppunud, vaid muutunud vaalaks, ära lõigatud sõrmed saanud aga hüljesteks.

Mõnel pool usutud, et purjelaevalt merre kukkunud inimesed uppumise asemel hüljesteks muutusid, teisal jälle, et hülged tekkisid vaarao Punasesse merre uppunud sõjaväest.

20 miljonit aastat kujunemist

Veerandsada aastat hüljestega tegelnud ökoloog Mart Jüssi teab, et tegelikult sai mereimetajate teke alguse troopilistel aladel, kus soe vesi võimaldas hüljeste ja vaalade eellastel uudse keskkonnaga kohaneda. Miljonite aastate jooksul kujunes erisugustest esivanematest välja mitu eluviisilt ja isegi väliselt sarnast veeloomade rühma, kellel on maismaal sugulasi  nii karude ja saarmaste kui ka veiste, elevantide ja jõehobude seas.

Hülge kujunemine võttis aega kakskümmend miljonit aastat. Läänemerel, mille hüljestest tänavusel Soome lahe aastal tavalisest rohkem räägitakse, on vanust kümme tuhat aastat. Hülged tulid sinna esimeste asukatena.

33st maailmas elutsevast hülgeliigist elab Läänemeres praegu kolm liiki: hallhüljes, viigerhüljes ja randalhüljes. Grööni hülged olid kunagi ka, aga kuna vahepeal oli mere vesi väga mage, siis neile see elupaigaks enam ei sobinud ning nad surid selles piirkonnas välja.

Randalhüljest peetakse Eestis pigem eksikülaliseks, kes on oma arengus soojematesse oludesse tagasi pöördumas. "Randali pojad sünnivad juulis rannaliivale ja nendega on selline huvitav asi, et emaüsas on nad veel arktilistele hüljestele omases valges titekarvas ja vahetavad selle enne sündi kirju kasuka vastu, mis rannamaastikul oluliselt paremat kaitset pakub," teevad need hülgepojad Jüssi jutu järgi emaüsas läbi kogu pika ajaloolise arengu.

Soojad talved on ohuks

Viigerhüljes, üks maailma põhjapoolsemaid loomaliike, vajab eluks vältimatult jääd. Pojadki peidab ta jääle kaevatud lumekoobastesse, kuhu pääseb ligi ainult altpoolt, vettkaudu.

"Viigril on võime ennast jääst puhtalt läbi puurida," kirjeldab Jüssi, kuidas see hüljes jäälaamale altpoolt, kus jää vee mõjul pehmem on, küüntega augu sisse keerutab.

Hallhülgele pole jää peal elamine nii väga oluline, tema saab hakkama ka kuival maal. Poegimispaigana eelistatakse siiski jääd ning jää peal kasvanud pojad on umbes veerandi võrra raskemad kui rannas sündinud, kellel emalt saadud energiavaru on kesisem.

"Silma järgi on viiger- ja hallhülgel suhteliselt raske vahet teha," tunnistab Mart Jüssi, et ehkki esimene neist on väiksem, ümarama pea ja rõngakujuliste laikudega kasukaga ning teine periskoopi meenutava suurema peaga ja täpiline, mõtleb ta hüljest kohates ennekõike enda asukohale: "Kui ma olen Väinemere ääres, siis on see tõenäoliselt viiger, kui tegemist on ava-Läänemerega, siis hallhüljes. Mõnes kohas, kus mõlemat liiki esineb, sellist välistamise meetodit küll kasutada ei saa."

Viigerhülged elavad väiksemates gruppides, tosinkond looma hoiab omaette. Hallhülgeid seevastu võib ühel saarel sadadena loendada, samas merel ollakse umbes 40pealistes gruppides.

Mõlemale liigile on külmad talved väga olulised. Vähene jääkate surub hülged rannikule, kus nad satuvad maismaal elavate kiskjate ohvriks, lumevaestel talvedel kukuvad kokku viigrite pesakoopad ning kotkad ja rebased panevad kaitsetud hülgepojad nahka.

Väärtuslik jahiloom

Inimesed on hüljestega Läänemere kallastel kõrvuti elanud kogu mere ajaloo vältel.

"Karmis talves ei paku loodus inimesele ellujäämiseks just väga palju energiat; hülge liha, rasv ja nahk osutusid asendamatuteks. Just hülged võimaldasid siin tekkida püsiasustusel − nendeta oleksid inimesed pidanud talveks soojematele aladele taanduma ja siin oleks olnud rändrahvas," on need loomad Jüssi sõnul maailma kujundanud rohkem, kui arvata oskame.

15.-16. sajandil kütiti hülgeid juba mitte üksnes endale saagiks, vaid algas tööstuslik püük õli, liha ja naha saamiseks.

"Muide, Läänemere-äärsete hülgeküttide leiutatud on ka soome kelk − see oli nende tööriist. Istmel ei istunud siis muidugi kena neiu, vaid sinna pandi kütitud hüljes ja püügivarustus," näitab Jüssi toda aega kujutavat joonistust.

Hülgepüük arenes kuni teise maailmasõjani ning hakkas siis taanduma. Hiljem tuli aeg, mil loomad liigitati n-ö headeks ja halbadeks ning "halbu" hävitati üsna armutult.

1980. aastal arvati Läänemeres olevat kolm tuhat viigrit. Seda peeti nii väheseks, et viigrid võeti kaitse alla ja sealtmaalt pole neid kütitud. Sellegipoolest loendati neid kümme aastat hiljem vähem kui tuhat ning aastal 2010 juba alla kahesaja.

Hallhüljestega on asi parem, neid teatakse Läänemeres elavat ligemale kolmkümmend tuhat.

Mere tervise indikaator

"Soome laht, see suhteliselt aeglase veevahetusega eraldi mereosa, mille kaldad on väga tihedalt asustatud, on juba mõnda aega oma ökoloogilise seisundi poolest olnud murekoht nii soomlastele, eestlastele kui venelastele," põhjendab Mart Jüssi tänavuse aasta Soome lahe aastaks kuulutamist.

Hülge kui mere tippkiskja arvukuse muutus ajas räägib tema sõnul ka mere elukeskkonna üldisest seisundist. Soome lahe seisund on väga halb ja viigreid ähvardab seal väljasuremine.

"Merest toitu püüdvad pikaealised loomad − hüljes elab keskmiselt 30 aastat − koguvad oma kudedesse toidus leiduvaid tööstusliku päritoluga aineid.  Mõnigi neist on hülge tervisele sedavõrd kahjulik, et põhjustab viljatust või hävitab organismi kaitsevõime. Tihti võivad haiguse tekitada juba emapiimaga poegadele kanduvad mürgid; kui näiteks naftaga määrdunud ema poega imetab ja poeg koos piimaga naftat alla neelab, põhjustab see mürgistust, sooltepõletikku ja muid hädasid," kõneleb Jüssi, et hülgeid uurides uuritakse tegelikult loodust laiemalt.

Uue suunana hakatakse sel aastal uurima Läänemere mürareostust. "Sada aastat tagasi oli meres täiesti vaikne, nüüd pole vaikust enam kusagil: laevad liiguvad, gaasitorud kumisevad... Mereimetajad suhtlevad omavahel vee all ju häältega, kuidas nad niisuguses helide hulgas sellega hakkama saavad? Kuidas nad süüa saavad, kui nad kala üles ei leia? Kas hüljeste käitumine suurte laevateede lähedal muutub?" nimetab Jüssi mõned küsimused, millele asutakse vastuseid otsima.