Missioon muudab teooria reaalsuseks

Kahekordse missioonikogemusega veebel Konstantin Mihhaltšuk tunnistab, et veteranide päeva sinilill tema revääril ei ole sõjaline kohustus, vaid lihtsalt soov ja tahe panustada nende inimeste heaks, kellel pole välismissioonidel läinud nii hästi kui temal. Foto: Matti Kämärä

32aastane veteran Konstantin Mihhaltšuk tunnistab, et missioonil käimine annab sisu ja põhjuse kõigele sellele, mida Eestis teoorias õpitakse, ning just reaalses sõjaolukorras hakkad taipama, et vaatluspostil ei käida niisama istumas, vaid et eksimus ja tähelepanematus võivad kalliks maksma minna. 

Sõna "veteran" kuuldes tulevad esimesena meelde II maailmasõjas käinud. Millega sinul see sõna assotsieerub?

Jääb mulje, nagu ma peaks olema juba vana mees.

On hea, et Eesti on hakanud rääkima oma veteranidest ning inimesed teavad ja märkavad, et ka meil on veteranid. Eestis loetakse veteranideks neid, kes on käinud sõjalistel operatsioonidel või kes on saanud viga teenistuskohustusi täites. Need on inimesed, kes on võidelnud Eesti eest.

Millised on olnud sinu missioonid?

Ma käisin 2005. aastal Iraagis ja 2013. aastal Afganistanis.

Kui kergelt tuli otsus sinna minna?

Kui esimesel missioonil käisin, siis koguti meid kõiki kokku ja öeldi, mis ees seisab. Küsiti, kas me oleme valmis minema ja kes läheb. Üksus oli pikka aega koos töötanud. Öeldi, et kui läheme, siis kõik koos. Mäletan, et kui tagasi tulime ja lennuk maandus, lubasin, et nüüd on kõik ja enam kuhugi ei lähe. Aga aeg läheb mööda. Vaatad vanu fotosid, tekib tahe uuesti minna. Nii ma siis 2013. aastal otsustasingi veel korra minna.

Milline on seal saadud kogemus?

Kogemusi on juurde tulnud palju. Missiooni ei saa võrrelda meie igapäevase tööga siin. Meil on siin roheline sõda, neil kollane. Taktika on teine, aga kogemusi tuli küll. Ka sõdurid kuulavad sind oluliselt paremini ja arvestavad sinuga, teades, et sa oled reaalselt sõjapiirkonnas olnud. Oluliselt lihtsam on neile selgitada, miks me mõningaid asju õpime või miks mingid asjad varustusse kuuluvad, ehkki meil ei pruugi neid õppusel vaja minna.

Kui võrrelda Iraaki ja Afganistani, siis kui sarnased või erinevad nad on?

Taktika poole pealt väga erinevad. Iraagis on oma rahvas, Afganistanis oma. Nad on moslemid, aga räägivad eri keelt ja käituvad erisuguselt. Afganistanis oli veidi keerulisem. Seal olid oma kindlad reeglid.

Kas võõrast sõda pidada on kergem, kui kodus oleks sõdida?

Oma riigis pole sõdinud, aga ilmselt oleks see selles plaanis lihtsam, et tunned maastikku. Missioonile minnes satud hoopis teise maailma ning asjade selgekssaamine seal on oluliselt keerulisem ja võtab aega. Kui maastik pole tuttav, siis on alguses väga raske näiteks kaarte lugeda ja koordinaate leida.

Nüüd loed Afganistani kaarti sama hästi kui Jõhvi ümbruse oma? 

Kui anda mulle sama kaart, mis seal oli, siis kindlasti.

Neil kahel korral ühegi sinu kaasvõitlejaga midagi traagilist ei juhtunud?

Mul on selles osas vedanud, et sama koosseisuga, millega läksime, tulime ka tervelt tagasi. Viga ei saanud keegi. Ainsad vigastused saadi spordisaalis treeningutel.

Sina ei saanud sealgi viga?

Ei. Küll sai vormi parandada - seal on kuum, liikumist on palju. Kaal langes.

Mis sealolemise ajal kõige raskem on?

Minnes on küll selline tunne, et oled kodust kaugel, aga kui oled kuu aega kohapeal olnud, kaob see tunne ära. Saime sisuliselt iga päev koju helistada, kuni helistamisjärjekordi polnud. Post liikus ka. Kui ikka saad kodust suitsuvorsti, mida seal ei tunta, ja hoiad käes lapse kirja, siis tunnedki ennast nagu kodus.

Et kui Soomes elavad eestlased tunnevad puudust kodumaisest sinepist, siis Afganistanis unistavad eestlased suitsuvorstist?

Kas just nii, aga kui jõulude ajal toodi Eesti toitu - kilu ja kartulit -, siis see oli ikka parim. Hoolimata sellest, et seal toideti meid kogu aeg hästi.

Kuidas sa kaitseväkke sattusid?

Kunagi, kui läksin pärast põhikooli lõpetamist kutsekooli, siis ema ütles, et vali endale eriala, mis sulle meeldib. Kui läksin kaitseväkke aega teenima, polnud mul mingit plaani sinna jääda. Mõtlesin politseisse minna. Aga ajateenistuses hakkasin vaatama, et kaitsevägi on hea koht ja see ongi see, mis mulle meeldib. Nii ma siia jäingi. Kõigepealt olin neli aastat Scoutspataljonis, siis 2007. aastal tulin Viru pataljoni ja siin väeosas tunnen ma ennast nagu kodus. Mulle meeldib siin, mulle meeldib eriala, millega ma tegelen, ja esialgu ei pea ma mingit plaani siit ära minna. Praegu olen miinitõrjerühma rühmavanem, vaatame, kuhu karjäär siin edasi viib.

Aastast aastasse räägitakse, et poisid, kes lähevad aega teenima, on füüsiliselt nõrgad. Kui nendega reaalselt töötada, kas siis annab kehv füüsiline vorm tunda?

Kui meie olime noored, mängisime me jalgpalli ja liikusime. Arvuteid polnud, hea, kui kodus telekas oli. Nüüd tulevad noored aega teenima: ilma telefonita ei saa, ilma internetita ei oska. Füüsiline vorm on nõrk, sest inimesed on toas olnud ja mänge mänginud.

Paljud lähevad tervislikel põhjustel ajateenistuse jooksul reservi. Eriti kahju on siis, kui suurem osa teenistusest on läbitud ja siis välja langed.

Kas väljaõpe peab samuti seda suunda arvestama ja seal on muudatusi tehtud?

Väljaõpe ise ei ole muutunud. Küll peab noormeeste füüsilise seisundiga senisest enam arvestama ning palju ja kohe nõuda ei tohi, vastasel juhul ei saa nendega pärast koormavat päeva tööd teha - igalt poolt valutab.

Me oleme siin nagu treenerid, kes füüsilist põhja laovad, ja kui see tehtud, saame täistuuridel edasi minna.

Aga arvestame ajateenijatega igati. Kui ikka metsas on kraav, siis tuleb neile selgeks teha, et kogu rühm läheb koos läbi kraavi, mitte ei hüppa üle ega saa viga. Samamoodi on talvel - kui tee on libe, siis kordame üle, et peab ettevaatlik olema.

Millega sa väljaspool pataljoni tegeled? Teed sporti?

Enam ei tee. Varem käisin ujumas, enam mitte. Pigem on perekondlikud ja kodused toimetamised ning sporti teen tööl, kui võimalus tekib.

Vanus on selline, et ma ei saa öelda, et ma tegelen millegagi. Ma tegelen kõigega. Käin perega väljas, aitan suvilas äia. Kui on vaba aega, siis vaatan telekat.

Välisuudiste plokk, mis räägib mitmesugustest konfliktipiirkondadest ja paneb tavainimese telekapuldi järele küünitama, pakub sulle erilist huvi? Eriti siis, kui teemaks on Afganistan ja Iraak.

Ikka. Kui on tegemist veel kohtadega, kus ma olen ise käinud ja kust ehk piltigi näidatakse, on eriti põnev.

Kui palju peab aega mööda minema, et järgmine missioon ahvatlema hakkaks?

Nende inimeste puhul, kes teevad seda tööd raha pärast, on olukord ilmselt teine ja nemad käivad seal pidevalt. Kui su eesmärk on saada sõjalist kogemust, siis peab paar aastat pausi pidama, et uuesti tahtmine tekiks. Kui vanu pilte vaadata, siis tekib ikka tunne, et võiks minna.

Järgmisena siis Kesk-Aafrika Vabariik?

Ei. Seda ei plaani praegu.

Kui olulised on missioonile mineku puhul need garantiid, mida riik pakub ning millest nüüd veteranide päevaga seoses on palju juttu olnud?

Ma ise ei ole pidanud neid hüvesid, mida pakutakse, kasutama, aga hea on kuulda, et keegi mõtleb sellele, et me oleme seal käinud ja kuidagi kasu toonud. See annab kindluse, et me teeme õiget asja.

Loomulikult nendest garantiidest meile enne minekut räägiti. Sellest, et igal juhul ootab meid koht kaitseväes ka siis, kui keegi meist viga saab. See kümneaastane kompensatsioon, mida pere hukkunu eest saab, ei kompenseeri inimese kaotamist.

Aga kena on kuulda, et koos missioonil käijad lävivad tihedamalt nendega, kes viga said, et neid toetatakse, neid ei unustata, neil käiakse külas.

Kas mõte, et midagi võib juhtuda, koputab kogu missioonil oleku aja kuklas?

Ainult lollid ei karda. Loomulikult kardavad seda kõik. Lihtsalt kui sa oled seal ja sul on parasjagu näiteks mõnel põllul miinidega seoses üks ülesanne täita, siis sa ei mõtle sellele, vaid keskendud sellele, mis teha tuleb. Aga just seal saad aru, et me ei harjuta valvepostidel istumist siin niisama, ehkki kedagi ei tule. Seal tuleb ja eksimus võib maksta väga palju.