/nginx/o/2016/03/29/5207007t1h6d92.png)
/nginx/o/2014/05/13/11993728t1h930a.jpg)
Narva ei jõua palgata riigilipu heiskajat
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kohalikud ametnikud ütlevad, et pole võimalik hoobilt täita ministri soovi rajada piirilinna lipuväljak. Narva on selleks liiga vaene.
Siseminister Hanno Pevkur ütles 2. mail Ida-Virumaa visiidi ajal Narva linnapeale, et sooviks tulevikus piirilinnas näha lipuväljakut. Kohe arutati läbi kolm varianti: Peetri, Raekoja või Stockholmi plats (raekoja taga).
"Isiklikult mina loodan, et linnavalitsus võtab kiiresti otsuse vastu ning 4. juuniks, Eesti lipupäevaks, kui me 130 aastat tagasi oma lipu saime, tehakse Narva lipuväljak. Seal peaksid olema Eesti ja Narva lipp, ning linnavalitsuse äranägemisel Euroopa Liidu või maakonna lipp. Või panna sinna lihtsalt rohkem Eesti lippe," rääkis Pevkur pressikonverentsil.
Linnapea Eduard East ütles samal päeval Põhjarannikule, et Pevkuri ettepanek on ilus ja linnavalitsus arutab seda.
Selle kinnituseks, et tal on tõsi taga, kinkis minister linnale sinimustvalge kangatüki.
Bürokraatia ja ühiskondlik passiivsus
"Lipu soetamine on kõige lihtsam ja odavam," on ühel meelel Narva linnaarhitekt Peeter Tambu ja arhitektuuri- ja linnaplaneerimise ameti juhataja Natalja Šibalova.
"Kas see [ministeri ettepanek] võetakse vastu või mitte, sõltub nendest, kelle käsutuses on linna raha," lisas Tambu.
"On kaks varianti: kas võtta eraldi tehniline töötaja, kes hoiab lippudel silma peal, või sõlmida hankeleping, aga seegi on lisaraha," selgitas Šibalova.
Tambu tõi näite, et Tallinna tänavatel heiskavad ja langetavad lippe kojamehed. Nemad hoiavad pilku peal sellelgi, kas lipp vajab pesu või väljavahetamist. Narvas praegu kehtivad lepingud koristusfirmadega ei näe sedalaadi tööd ette − ja kinnitatud hankeid ei tohi seaduse kohaselt täiendada, kuna tegu ei ole tellimuse mahu suurendamisega, vaid täiesti uue tellimusega.
Võimalus, et mõni linnaelanik või -asutus võtaks enda kanda aukohustuse päikesetõusul lipp heisata ja päikeseloojangul langetada, on linnaarhitekti arvates peaaegu olematu.
"Mulle on see siin Peetri platsil juba aukohustuseks olnud [linnavalitsuse hoone vastas lehvisid omal ajal NSVLi aegses lipuvardas lipud − I.S.], aga peale minu ei tekkinud ühtki vabatahtlikku. Isegi kui meil olid bastionide ümber lõkked [sada lõket süüdati 30. aprillil 2011, et juhtida avalikkuse tähelepanu ajalooliste bastionide kehvale seisukorrale − I.S.], otsisime Narvast 200 inimest ning arvasime, et suures linnas ei tohiks neid olla raske leida, aga leidus vaid 40. Seetõttu on naiivne oodata, et keegi tuleb iga ilmaga kell 7 lippu heiskama − sellist au pole narvalastele vaja."
Vaene linn
Et ministri kingitud lippu ei tuleks üles tõmmata ja alla lasta, vaid see võiks väljakul rippuda kogu aeg ja ööpäev läbi, peab trikoloor olema seaduse järgi pimedal ajal valgustatud. See tähendab kulusid valgustussüsteemi loomiseks ja järgnevaid regulaarseid kulutusi.
"Meil ei põle juba kolm kuud linnavalitsuse kohal liputornis lambid. Ja alles nüüd toimub uute lampide hange, enne seda aga otsisime nende ostuks raha..." märkis Tambu.
Ta rõhutas, et Narva omavalitsusel on tõesti väga vähe raha.
"Rahaline seis on niivõrd vilets, et iga tuhande euro eest käib võitlus, milline osakond selle saab. (...) Meil arhitektuuriosakonnas oli näiteks plotter, mis osteti kunagi miljoni krooni eest, eelmisel aastal neli kuud ilma värvita − linnal ei olnud selle jaoks raha. Ja kui selle aasta alguses saadi värviraha, siis oli plotteri tindipea ära kuivanud − ja pärast otsisime veel neli kuud 700 eurot, et tindipea ära vahetada. (...) Meil pole raha elementaarseteks argikuludeks, ja küllap on ainus asi, millega seni veel probleeme ei ole olnud, paber, pastakatega esineb teinekord juba raskusi," kaebas ametnik.