Mees, kelle koht on kutsekoolis

Värske Ida-Virumaa kutsehariduskeskuse direktor Hannes Mets loodab, et kollektiiv istub temaga samasse paati. "Paat liigub õigesti, kui kõik aerutavad ühel ajal, ühesuguse tugevusega ja selles suunas, kuhu me minna tahame." Foto: Matti Kämärä

Hannes Mets pidi keskkoolipoisina pidevalt kuulma, et"tema koht on kutsekoolis". Viimased 12 aastat ongi. Sellest nädalast juhib läänevirulane Ida-Virumaa kutsehariduskeskust, kartmata näppu herilasepessa torgata. 

Kohtume teie teise tööpäeva õhtul. Milline on esmamulje Ida-Virumaa kutsehariduskeskusest?

Kool nagu kool ikka. Alles tutvun olukorraga, käin valdkondi läbi, kuulan nende rõõme ja muresid. Siiani pole näinud midagi üllatavat, mis oleks omane ainult Ida-Virumaale.

Facebookis tervitas üks uus kolleeg teid sõnadega "Welcome to Hell!"ehk maakeeli "Tere tulemast põrgusse!"...

Eks see oli rohkem huumoriga öeldud.

Põrgu on vahest tõesti liialdus, aga herilasepesana kihab siin teie eelkäija Margus Ojaotsa ajast küll.

Tean sellest esialgu nii palju, kui olen teie ajalehest lugenud. Selge on see, et siin on väga palju asju teha. Selge on ka see, et kui me neid asju ära ei tee, jääme lihtsalt ajale jalgu. Kõige tähtsam on uute õppekavade valmimine. Kui võrdlen Ida-Virumaa kutsehariduskeskust oma eelmise töökohaga − Rakvere ametikooliga − siis oleme selle poolest täpselt ühe kaugusel.

Mõned asjad on tegemata, mõned asjad teoksil. See nõuab ka inimestelt endilt muutusi, aga muutumine inimeses on ju kõige valusam protsess. Kui sa seda ise ei taha, siis ei jäägi muud valikut: kas teha nii, nagu on vaja, või minna ja teha kusagil mujal nii, nagu tahad.

Eeldan, et õppekavade uuendamise dikteerib elu, mitte ministeeriumi ametnike üliagarus?

Jah. Õhus on palju küsimusi. Näiteks: miks me peame peale suruma seda, et inimene tuleb õppima kutset koos keskharidusega, kui ta tahab ainult kutset omandada? Millised võimalused on neil inimestel, kes on haridustee katki jätnud ja tööle läinud ning tahavad nüüd saada kutsekvalifikatsiooni?

Üks asi, mis on praegu täiesti lahendamata, on paindlikkus. Võtame näiteks teeninduse, majutuse ja toitlustuse. Millal on nendes valdkondades kõige suurem võimalus raha teenida?

Suvel.

Aga mis tavaliselt koolides suvel on?

Puhkus.

No näete − juba on ebakõla sees. Kuidas nüüd kõigile selgeks teha, et meil on vaja selliseid kursusi, kus praktika toimub suvel ja ka praktikajuhendajad on suvel väljas... Selleks peaksime loobuma vanast slogan'ist, et tulge õpetajaks, sest teil on terve suvi puhkus.

Kõige lihtsam on muidugi mitte midagi teha. Nagu üks vana kolleeg ütleb, et küll on hea sellises koolis olla, kus pole ühtegi õpilast ja palgapäeval ei pea ka kooli minema, sest raha kantakse arvele. Aga sellist töökohta ja aega ei tule kunagi. Minu hea tuttav, hotelliomanik Saksamaalt, ütles, et ta ei ole oma tööealises elus ühelgi suvel puhanud, sest siis tuleb raha teenida. Nii peaksid ka õpilased minema praktikale ja õpetajad juhendajaks siis, kui teenitakse.

Kui me muutusi õigel ajal ei tee, on siin varsti inimesed Hiinast ja mujalt. Ettevõtjal on ju tööjõudu vaja, seda enam, kui vaadata, kuidas Ida-Virumaa areneb ja siin tööstusparke rajatakse. Ainus tee on paindlikkus ja suhtumise muutmine.

Kas uuenenud praktikabaasid on kutsehariduse mainet parandanud?

Arvan, et see on väga positiivselt mõjunud. Kui tööandjate keskliidu juht Tarmo Kriis käis kümme aastat tagasi Rakvere ametikoolis meie autoremonditöökojas, siis ta ütles, et te ei õpeta siin autoremondilukkseppasid, vaid autoremondiseadmete ajalugu. Praegu enam nii rääkida ei saa ja see annab meile tugevuse.

Millal jõuame Eestis selleni, et 60 protsenti õpilastest läheb pärast põhikooli kutsekooli ja 40 protsenti gümnaasiumi nagu Soomes?

Varem oli Eestis kutsekoolidel maine, mis ehmatas ära. Olen Rakveres töötades oma kunagistele klassiõdedele ja -vendadele öelnud, et saatke oma lapsed mulle, meil on nüüd korras. Mulle on vastatud: "Nalja teed, kutsekooli? Mäletad, kuidas sinna saadeti alaealiste asjade komisjoni kaudu?". Pidime kõigepealt selle poole ära pesema.

Kui vaatame, millised riigid arenevad, siis kõige kiirem areng on maades, kus kutsekooli minejate arv pärast põhikooli on 65-75 protsenti. Eks see on usalduse küsimus. Õpilased, nende vanemad ja tööandjad peavad meid usaldama. Edulugu peab juurde tulema ja see võtab aega. Ikka veel on õpetajaid, kes ütlevad 7.-8. klassis, et kui sa õppima ei hakka, pead kutsekooli minema.

Lugesin ühest intervjuust, et te isegi pidite keskkoolis pidevalt kuulma, et "sinu koht on kutsekoolis". 

Mul oli nii palju tegemist kõikide muude asjadega ja eks ma olin selles mõttes õpetajatel jalus. Aga nii palju ikka pingutasin, et jalad olid kogu aeg põhjas ja vesi suhu ei tulnud. Mäletan, kui 11. klassis küsiti, kuhu pärast keskkooli minek on. Ütlesin, et mina lähen kõrgkooli. Kõik naersid, aga eesti keele õpetaja ütles sellise lause: "Ärge naerge midagi, Mets on selline aferist ja võib olla ainus, kes kõrgkooli saab."

See oli esimene kord, kui hakkasin elu üle mõtlema ja nägin, et minusse keegi üldse usub. See mõte, et ma lähen õpetajaks, tekkis aga õpetajate päeval, kui andsin tunde ja mõistsin, et saan sellega hakkama. Kui ma täidan eesmärgi, mille siin 5-6 aastaks võtsin, siis arvan, et hakkan jälle tunde andma.

Eesmärkide elluviimiseks on vaja kollektiivi toetust. Kas teil on plaan, kuidas kahe rivaalitseva ametiühinguga tulemuslikult kooli juhtida ja inimesed oma paati tõmmata? 

Plaan on olemas, aga kõigepealt teen pildi selgeks, kui suur see herilasepesa on ja kas tuleb suitsuga või mürgiga ringi käia. Kui herilasepesa sees on ainult sumin, siis pole hullu midagi − suminat saab ju suunata sinna, kuhu vaja.

Ja nagu kohe ütlesin, ma ei tule siia mineviku saasta üles tõstma. Igas organisatsioonis on aegu, mil tuleb mingid asjad üle vaadata. Kuna ma olen uus inimene, on mul lihtne seda teha. Mul ei ole siin majas ühtegi luukeret ja ma ei tunne kedagi. Igaühel on võimalik tõestada, et ta tahab olla organisatsioonis see inimene, kes arendab kooli ja saab aru, et selleks tuleb ise areneda.

Andke oma alluvatele veel mõni vihje, mis on uuele direktorile meelt mööda.

Arvan, et olen rahulik inimene ja selle pärast küll endast välja ei lähe, kui kellelgi on teistsugune arvamus. Aga kõik saavad ju ühest asjast aru: kui õpilasi ei ole, pole seda maja vaja. Ja kui õpilasi jääb vähemaks, ei ole nii palju õpetajaid vaja.

Selle taga on väga lihtne matemaatika. Kui on üks õpilane, toob ta 1500 eurot aastas, kui 100, siis 150 000 eurot. Kui 100 õpilast ära kaob, tähendab see meie kooli puhul, et poolteise kuu palk on läinud. Kui kõik on nõus töötama poolteist kuud palgata, võime sellise lahenduse teha. Aga kui tahame, et meie palk tõuseb, peame üle vaatama oma ruumiprogrammi ja võimalused, kuidas saada juurde õpilasi ning müüa rohkem oma tooteid ja teenuseid.

Me oleme ühes paadis ja peame aru saama, et paat liigub õigesti, kui kõik aerutavad ühel ajal, ühesuguse tugevusega ja selles suunas, kuhu me minna tahame. Mitte nii, et keegi ütleb: "Oi, mul jäi käekott maha, aerutame tagasi!" Ma pole siin näinud praegu ühtegi sellist situatsiooni, mida poleks võimalik lahendada. Pole lahendamata probleeme, on ainult saamatud lahendajad.

Lähtun siin töötamisel kolmest põhimõttest. Esimene on Ida-Virumaa kutsehariduskeskuse arendamine, teine on Ida-Virumaa kutsehariduskeskuse arendamine ja kolmas on see, et kui midagi jäi arusaamatuks, vaata punkte üks ja kaks.

Ilmselt tuleb teha ka ebapopulaarseid otsuseid. Inimestel, kes oma asjadega hakkama ei saa, tulebki leida teine eriala. Eks õpetajatele tuleb anda ülesanne vaadata kodus peeglisse ja küsida: "Mida mina olen selleks teinud, et kutsehariduskeskusse tuldaks õppima?" Iga õpetaja on oma kooli visiitkaart. Tahaks, et õpetajad saaksid aru: areng pole mitte ainult see, et ehitame uue maja, ostame uue kohvimasina ja moodustame kaheksa ametiühingut. See ei anna tulemusi.

Mida soovitate praegu kutsekoolis õppida?

Kõiki neid erialasid, mida Eesti ja Euroopa ettevõtjad vajavad. Kahjuks juhtub tihtipeale, et noor lõpetab kooli väga hea spetsialistina, aga kui läheb tööle, siis helistab tööandja ja pahandab: "Kelle sa mulle saatsid? Iga päev hilineb ja siis, kui on kõige kriitilisem aeg, läheb suitsu tegema."

Tähtis pole ainult see, et oskad oma töö hästi valmis teha, vaid pühendumine. Mitte et sa nõuad palka, vaid tööandja tahab ise sulle maksta. Kunagi käisin söömas ühe Rakvere ettevõtjaga ja ta oli heast teenindusest nii võlutud, et ütles: "Näed, käsi läheb iseenesest rahakoti vahele ja annab 100 krooni jootraha." Arve ise oli 230 krooni.

Peatute Jõhvis vähemalt esialgu kutsehariduskeskuse ühiselamus. Selle tingimused kõlbavad ka direktorile?

Jah, see valmis paar aastat tagasi ja ei ütleks selle kohta ühtegi halba sõna.

Kas mingi püsivama pesa ka siiakanti otsite?

Minu püsiv pesa on ikkagi Inju külas Lääne-Virumaal ja arvan, et see 69 kilomeetrit sõitu ei tapa mind, kuni on võimalus ühiselamus peatuda. 

Arvestades, et teil on Facebookis umbes tuhat sõpra ja olete üks Rakvere Lions-klubi asutajatest, võib eeldada, et naudite suhtlemist kohe väga.  

Lions-klubis on jõuk kihvte inimesi, kes tahavad teha heategevust. Olen ka Eesti kutseõppe edendamise ühingu juhatuses. Kui vaadata seda, mida siin teha tuleb, peaks mõneks ajaks muud asjad kõrvale heitma. Tegelikult vaatasin kaamerast, et peaks teiega rääkimise asemel käima tähtsa näoga muruniiduki taga. Muru on nii kasvama hakanud, et kui seda kohe ei tee, tuleb nädalavahetuseks vikat osta.

Või see töö naisele delegeerida.

Midagi pole teha − igaüks on valinud oma risti, mida kanda. Ja muruniitmine on minu rist.