"Mees on mul superluks!"
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Illuka valla hea ema tiitli pälvinud Helen Rajas on loonud abikaasaga kodu, mis on kui illustratsioon õnnelikku lapsepõlve peegeldavas Astrid Lindgreni "Bullerby laste" raamatus.
On ülihooldatud aiad, mille kujundamisel on malli võetud klantspiltidega ajakirjadest, ja on mõnusalt hooldatud aiad, kus lapsed saavad silgata, ilma et peenutsevad pinnavormid nende vabadust piiraks ning pirtsakad taimesordid minestaks.
Nende asemel laiutab Rajaste aias enesestmõistetava õigusega hoopis laste mänguväljak ning aed on sel suviselt soojal päeval kolme tegutsemisalti tüdrukutirtsu nähtamatuid ja nähtavaid jalajälgi täis.
Et sinimustvalge saaks lehvima
Neid tirtse jagub seal aias igale poole. "Nässu, Nässu!" kutsub 5aastane Mirta kassi korrale, kes tatsab üle porgandipeenra. Järgmisel hetkel kiirustab ta, paljad jalad rohu sees välkumas, toa poole, et vaadata, kas Nässu poeg Välk on ikka oma pesas.
Aasta vanem Herta turnib õunapuu otsas ning 2aastane Ronja küpsetab liivakastis ema imemaitsvale rabarberikoogile lisa.
Ma tean, mida teeks Helen, kui ei peaks Põhjaranniku palvel korraks aja maha võtma, ja ma tean, mida teeks pereisa Heigo.
Helen rohiks porgandipeenart, pärast seda hernepeenart ja siis maasikapeenart. Ning kastaks tomateid ja kurke.
Porgandeid võivad selle pere tirtsud päevas ära krõmpsutada terve kilo, sikutades neid välja sealtsamast koduaiapeenrast. Ja millistele lastele ei meeldiks herneid kaunast nosida ning maasikatel hea maitsta lasta?
Kelle tarvis Helen siis veel neid peenraid rohib?!
Heigo − tema niidaks muru, kuklas mõte, et lipumasti vundament tuleb ära valada, et sinimustvalge jaanipäevaks lehvima saaks.
Ja täpselt nii ongi, kui ma oma aialauale unustatud vihikule järele tulen: Helen on näpupidi mullas ning Heigo muruniiduki sadulas!
Kaks nädalat jutti
Nendes peredes, kus isa igal õhtul kodus, on emad varmad kasutama võimalust jätta vajaduse korral lastega pragamine perepea teha. Et kui isa tuleb, siis sa alles saad.
Helenil seda võimalust pole, sest enne kui Heigo punase kabiiniga reka ükskord maja juurde keerab, on kuupäevad kalendris muutunud.
Heigo "tööpäevad" on nimelt kahe nädala pikkused.
"Aga mul ei olegi seda vajadust," on Heleni silmad imestusest suured, et mis nende lastega siis nii väga pragada on. "Mul ei ole üldse halvad lapsed!"
Kui meest pole nii pikalt kodus, tuleb naisel sellevõrra tublim olla. "Mõnikord kukun koos lastega väsimusest juba üheksa paiku õhtul voodisse," märgib Helen, et ei tea õhtustest teleseriaalidest suurt midagi.
Aga kui mees lõpuks saabub, siis... Siis on pikk nimekiri ootel, mis kõik on vaja kodus ära teha? "Täpselt nii ongi," muigab Heigo. "Naljaga pooleks öeldaksegi, et rekamehed − need käivad tööl puhkamas. Kodus oled ju kogu aeg rakkes."
Helen on kindel, et teistsuguse mehega kui Heigo oleks ta piirdunud vaid ühe lapsega. Ja kui oleks elatud veel pealegi linnakorteris."Mees on mul superluks!" ütleb ta, kiites Heigo töökust ja tasakaalukust, aga ka maaelu.
Helen ja Heigo jäid teineteisele silma juba kooliajal, paar sai neist siiski alles 11 aastat tagasi. "Heigo ootas mu ära," ütleb Helen, kellel on esimesest kooselust ka poeg Silver − Audentese spordigümnaasiumi Otepääl lõpetanud noormees, kes on suusatamisega sina peal.
Taas kooli
Koht Illuka külas, kuhu üheskoos kodu rajati, on tegelikult Heleni lapsepõlvekodu, kus ta viielapselises peres üles kasvas.
"Meil polnud mingit trillallaa-trallalla päev läbi mängimist," räägib Helen, kes käis koos õdedega emal abiks karjalaudas. Lisaks vajasid talitamist koduloomad ning pere vanima lapsena tuli tal hoolitseda ka nooremate ninaesise eest, sest lüpsjana üle vabariigi oma plaanitäitmiste ja -ületamistega kuulsaks saanud ema tööpäevad olid pikad.
Emalt sai Helen päranduseks kaks karjalauta. Need plaanib ta tulevikus ehitada ümber põnevaks keskuseks, kus huvilised saaksid erisugustes õpitubades kätt harjutada ning uusi oskusi omandada. Näiteks seda, kuidas küpsetada leiba ning teha torte, mida pruudidki oma pulmalaual näha tahaksid.
"Plaanid on mul suured," ohkab Helen, sest raha nende teostamiseks pole ning laenuorjuse piitsa omal nahal tunda ei taheta.
Kuid ühe plaaniga on ta juba algust teinud ning istunud selle nimel taas koolipinki, et saada koka kutsetunnistus. Sügisest on Rajaste peres seega kolm koolilast: Herta, kes läheb Illuka kooli esimesse klassi, Helen, kes läheb Ida-Viru kutsehariduskeskuses teisele kursusele ja haridusteed jätkata sooviv Silver.
Presidendi kutsel
Emadepäeva paiku oli Rajaste perel tuli takus: pärast vallas hea ema tiitli pälvimist oli Helen poja ja kolme tirtsu ja kaasaga kutsutud pealinna emadepäeva kontsertaktusele.
Kutsujaks oli Eesti Vabariigi president ise.
"Kui ma postkastist selle kutse leidsin, mõtlesin esimese hooga, et keegi teeb nalja," kostab Helen. "Ma olen ju täitsa tavaline ema, nagu iga teine."
Pärast kontserti tehti president Toomas Hendrik Ilvese ja proua Evelin Ilvesega koos pilti ning Helen sai tüdrukute kleitide eest proua Ilvese käest kiita. Pole ka ime, sest tüdrukud nägid riietuse poolest välja nagu presidendiproua väikesed koopiad: kõik nad kandsid heledat kleiti ja selle peale boolerot, Herta pealegi Eveliniga sama värvi.
"Näe, kurg," jääb tüdrukute pilk peatuma aia taga põllul asjataval uhkel linnul.
"Meil on oma siilipere ka," tutvustab Heigo neidki, keda parajasti kohal pole.
Varsti, varsti valmivad metsmaasikad.
Rajaste koduümbrus on nende õisi täis.
Nagu õnnelikku lapsepõlve peegeldavas raamatus.