Jõhvi hästihoitud saladuse läikima lihvija

Otto-Richard Pukk imestab isegi vahel, miks tellitakse just siit Jõhvi tehasest tuhandete kilomeetrite kaugusele suuri metalldetaile. Ent lisab, et tegelikult neid ettevõtteid, kes suudavad neid toota nõutavaid standardeid ja kvaliteeti järgides, väga palju maailmas polegi. Foto: Peeter Lilleväli

Tänvu sügisel Eesti Energia Tehnoloogiatööstuse juhiks saanud Otto Richard Pukk (36) tuli  Rootsist vanavanemate maale ja juhib nüüd Jõhvis üht Eesti suuremat tööstusettevõtet, kes on usaldusväärne partner nii siinsete elektrijaamade ja õlitehaste kui ka Norra naftatööstuse jaoks.

Mis tõi Rootsis sündinud ja õppinud inimese Eestisse alaliselt elama?

Ma tulin  pikemaks ajaks  Eestisse üliõpilasena 2002. aastal tegema magistritööd, mis oli seotud ühe Rootsi firmaga, kel oli Eestis filiaal. Tegin selle töö ära ja läksin Rootsi tagasi. Kuid siis kutsuti mind tagasi ja jäin siia püsivalt  tööle.

Mu vanavanemad põgenesid Eestist sõja ajal. Eks mul oli ka uhkustunne tulla tagasi sellele maale, kus on mu juured.

Teie vanaisa Otto Pukk oli teise ilmasõja eel viimane Eesti riigikogu esimees? 

Täpselt nii. Ma ise olen küll Rootsis sündinud, aga mu poeg ja tütar on sündinud jälle Eestis. Mul on hea meel, et  olen oma suguvõsas ringiga tagasi kodumaale jõudnud.

Kuidas teie poisipõlves kujunenud  ettekujutus elust Eestis ja siinne tegelik elu kokku langesid?

Olin Eestist kuulnud vaid oma vanavanemate käest. Eks nende pilt oli natuke idülliline. Kui sa midagi väga igatsed ja palju aastaid on juba mööda läinud, siis ikka unustad halvemad asjad ära  ja ilusam pool pääseb rohkem esile.

Noorena tegin aktiivselt sporti. Mängisin Rootsi rahvuskoondises kaheksa aastat veepalli, kuni seljavigastuse tõttu pidin lõpetama. Aga tänu spordile sain väga palju reisida ja sealhulgas ka Ida-Euroopas. Mulle ei olnud seetõttu Eestisse tulek nii suur kultuurišokk kui mu vanavanematele.

Kas töökultuuri mõttes on teid midagi väga põhjalikult üllatanud?

Eesmärgid on tööstuses üldjoontes igal pool samasugused, aga eri kultuurides on oma  teed, kuidas nendeni jõuda. Kõik asjad ei käi igal pool nagu Rootsis ja ei peagi käima. Selles pole midagi halba. Pigem teeb asja huvitavamaks.

Töötasite kaks ja pool aastat ka sellises Indias ookeanis asuvas saareriigis nagu Sri Lanka. Mida huvitavat sealsest töökogemusest endaga kaasa tõite? 

Kui tuua võrdlusesse sisse ka Sri Lanka, siis Eesti ja Rootsi vahel erinevusi juskui polekski − me oleme ikka väga lähedased. Sri Lanka väärtused põhinevad suuresti hindu maailmavaatel, paljud inimesed on ka budistid ja kui segada sellesse maailma juurde  veel koloniaalaeg, kus britid tõid sinna Euroopast üle mitmed oma seadused, siis tuleb kokku päris omapärane segu.

Aga see oli mulle väga huvitav  just sellest seisukohast, kuidas saada sealsed inimesed tegema asju soovitud moel ja mõista, mis on nende motivaatorid.

Miks te sinna läksite?

Töötasin sel ajal Rootsi firmas ETAL Group. Ühe ettevõtte ostmisega pärisime ka ühe projekti Sri Lankas. Lihtsustatult võib öelda, et aitasin panna seal ühe elektroonikatööstuse tehase püsti, mis töötab praegugi.

Mida ahvatlevat te  Jõhvis asuva Eesti Energia Tehnoloogiatööstuse puhul nägite?

Tehnoloogiatööstus on nagu üks hästihoitud suur saladus. Paljud ei tea, et  tegu on ühe Eesti suurema tööstusettevõttega. Ta tegutseb väga paljudel aladel: on metalliseadmete ja konstruktsioonide tootmine, ehitus, hooldustegevus.

Mind tõmbaski siia see, et tegu on suurte võimalustega ettevõttega. Mida rohkem ma hakkasin uurima, seda põnevamaks läks. See, mis siin tehakse, nõuab kõrget tehnoloogilist taset. Olgu need  Eesti Energia elektrijaamadele või õlitehastele tehtavad tööd või  koostöö  Aker Solutionsiga [20 riigis tegutsev Norra nafta- ja gaasitööstuse seadmete ja süsteemide tootja ja hooldaja, kus on 17 000 töötajat].

Kuivõrd keeruline on olnud teil välisturgudel jalga ukse vahele saada ja saada näiteks sellesama  Aker Solutionsi partneriks?

Akeri ja ka teiste meie välisklientide juurde igaüks ei saa. Nad eeldavad väga kõrget tootekvaliteeti, aga ka seda, et tööd tehakse väga nõudlike  standardite põhiselt. Kogu tootmisprotsess peab olema sertifitseeritud.

Sellisele tasemele igaüks välja ei roni. Üks asi on saada paks sertifikaatide pakk kokku. Teine aga  pidev arendustöö, sest kui klient nõuab midagi uut, siis peab suutma kiiresti neid soove arvestada.

Miks Norra naftatööstus laseb suured metallkonstruktsioonid siin Jõhvis valmis teha? Need tuleb ju siit ära vedada, sellega kaasnevad transpordikulud. Miks nad neid ise kusagil mere kaldal nafta leiukohtade läheduses ei tee?

Selliste suurte projektide puhul, nagu on Norra naftatööstuses, ei saa keegi üksinda hakkama. Teistega tuleb koostööd teha ning selles pikas ketis tuleb leida parimad ja usaldusväärseimad  partnerid.

Selliseid ettevõtteid, kes suudavad toota väga rangete nõuete ja kvaliteediga toodangut, ei ole maailmas väga palju. Ma isegi vahel imestan, kuidas on see võimalik, et saadame Tšiilisse mõne gaasikäigu − see on suurte mõõtmetega konstruktsioon, millest suurem osa on õhk. Aga see tuleb sellest, et seal usaldatakse meie kvaliteeti.

Oleme üks osa suurest ahelast, kus tarnitakse nafta pumpamise süsteeme. Üks päev hilinemist või üks kvaliteedi probleem võib minna väga kalliks. Nad ei saa riskida ja tellida kas või ühe detaili sellest suurest süsteemist ebakindlalt partnerilt.

Kui tihti teil selliseid infarktieelseid seisundeid ette tuleb, kus selgub, et mis tahes teist olenevatel või mitteolenevatel põhjustel teie toode ei jõua õigeks ajaks kohale?

Rahulikke tööpäevi pole meil kunagi. Meil on alati kõrge tempo peal. Aga ma arvan, et sellised olukorrad on üks osa tööst, sellega tuleb arvestada ja püüda teha, et neid võimalikult harva ette tuleks. Lõppkokkuvõttes me lahendame neid infarktieelseid seisundeid oma klientide heaks, kel on samuti kogu protsess väga pingelises ja täpses graafikus kinni.

Ent kvaliteedi kõrval on üks oluline tegur kindlasti hind. Üks põhjusi, miks  näiteks Norra kontsern ostab allahankega detaile mujalt, on ilmselt ka see, et Norra keevitaja tahab märksa suuremat palka kui Jõhvi keevitaja?

Kindlasti loeb see ka. Aga sääraste klientide puhul ei ole hind alati kõige määravam faktor, põhiline rõhk on ikka kvaliteedil ja teistel parameetritel.

Kuivõrd teie konkurentsivõime nõrgeneks, kui ametiühing nõuaks igal aastal näiteks 10protsendilist palgatõusu?

Meil on ametiühinguga hea koostöö ja pidev dialoog. Neil on arusaamine, et ettevõte peab oleme efektiivne ja kasumlik ning mis on parajasti võimalik ja mis mitte.

Heade inseneride puuduse üle kurdavad väga paljud Eesti tööstusettevõtete juhid. Millega teie neid enda juures hoiate, et nad kõik välismaale, kus palk kõrgem, ära ei läheks?

Meil on ka vastupidiseid näiteid. Oleme saanud endale näiteks inseneri Norrast − Tanel Telliskivi, kes läks omal ajal välismaale ja tuli nüüd tagasi. See, kui noored käivad vahepeal kaugemal, on positiivne. Nad näevad, kuidas seal töötatakse, ja panustavad hiljem saadud kogemuse Eestisse.

Nii Eestis kui Euroopas tervikuna on uued põlvkonnad arvuliselt väiksemad kui eelmised ja seetõttu muutub ka oskustööliste leidmine keerukamaks. Meil on programmid paigas, püüame meelitada noori endale, paljud praktikandid on ka jäänud. Meil on näiteid ka Tartust ja Tallinnast tulnud inimestest, kes on jäänud Ida-Virumaale tööle.

Konkurents hea tööjõu pärast muutub aina pingelisemaks. Seetõttu peaks Eestiski vaatama rohkem üle riigipiiride ja miks mitte meelitama siia ka välismaalt rohkem inimesi.

Kas teil on vanade sidemete põhjal silmapiiril mõned oma ala asjatundjad Sri Lankas, keda näeksite hea meelega nüüd siin Jõhvis tööl?

Sri Lankas oli ka huvitavaid inimesi ja nende seas vägagi kompetentseid, paljud neist töötavad rikastes Araabiamaades. Nii et miks mitte Sri Lanka insenere Eestisse tuua? Juhul muidugi, kui neid meie külm ei kohuta.

Septembris käisite Stavangeris meredest ja ookeanidest naftapumpamise seadmete tootjate messil, mida on Norras kombeks nimetada tähtsuselt teiseks sündmuseks pärast olümpiamänge. Millega  seal silma paistsite?

Ma olin sellisel messil esimest korda, see on tõepoolest oma laadi  olümpia. Me käisime seal külastamas eelkõige oma kliente ja kohtusime potentsiaalsete uutega. Meid võetakse igal pool viisakalt vastu, oleme sõbralikud ja otsekohesed inimesed, meiega on lihtne asju ajada.

Kas on üleüldse mõeldav, et üks Eesti firma võiks kunagi ise kasvada nii suureks nagu need, kellele te praegu allhankena  tööd teete?

See raua osa, mida meie teeme, on kogu selles suures süsteemis üks väga väike osa. Me isegi ei pürgi sinnapoole, et nendega konkureerima hakata. Aga ma arvan, et Eesti firmadel ja meil sealhulgas on veel kõvasti kasvupotentsiaali. See ei tähenda, et tuleb ilmtingimata tõusta iga valdkonna tippu. Tubli saavutus on seegi, kui tõestad end tubli koostööpartnerina ja sulle usaldatakse üha rohkem ja keerukamaid ning kallimaid töid.

Valdav enamik Tehnoloogiatööstuse töötajatest on vene keelt kõnelevad inimesed. Kuivõrd keerukas on teil olnud nende keelt ja üldisemat kultuuri tundmata ühise keele leidmine?

Kohe pärast seda intervjuud lähen ma vene keele tundi. Vene keelt ma tööalaselt ei räägi, üksikuid sõnu ja fraase oskan ehk ritta panna. Kuid mul on väga nõudlik õpetaja ja mõne aja pärast olen loodetavasti parem.

Kommunikatsioon ei tähenda aga ainult keelt. Väga palju loeb ka suhtumine ja see, milline inimene sa oled, kuivõrd avatud ja kättesaadav sa oled. Mul on ikka suurem osa ajast kabineti uks lahti. Need inimesed, kellega ma iga päev juhtkonnas suhtlen, räägivad kas eesti või inglise keelt.

Mil moel on teie iseloomu kujundanud aastaid tippspordis olemine, veepall on iseenesest päris karm ja võitluslik ala?

Eks sel alal tuleb harjuda vahel peksa saama ja mõnikord ise ka andma. Kuid spordi tegemine ja eriti meeskonnamängus osalemine on kindlasti mind positiivselt mõjutanud. Ma sain tänu sellele palju maailma näha ning kõvasti sõpru ja tuttavaid.