Põllumehed seilavad juba mõnda aega keskkonnahoiu lainel

Põllumehed kardavad kõige rohkem, et osa taimekaitsevahendeid võidakse ära keelata, ilma et midagi keskkonnasõbralikumat asemele oleks pakkuda. Foto: Peeter Lilleväli / Põhjarannik

Põllumajandust rohepööre küll pea peale ei pööra, ent uutest nõuetest tulenevad saagikaod ja tehnoloogiauuendused eeldavad hüvitusi.

Endine maaeluminister ja kauaaegne Ida-Virumaa taluliidu juht Arvo Aller üteb, et põllumajanduses ei ole roheline pööramine midagi uut: "Põllumehed on juba kümmekond aastat teadlikult oma tegevusi keskkonnahoidlikumaks muutnud, enamik neist rohelisema mõtteviisi ja tegevuse suunas liikunud. Juba varem on loodud keskkonda hoidvaid tegevusi soodustavad toetused: keskkonnasõbraliku majandamise toetus ja mahetoetus."

Ärakeelamine eeldab alternatiive

Rohepööre põllumajanduses tähendab Alleri sõnul täpsemat ja sihitumat taimekaitsevahendite, väetiste ja ka seemnete kasutamist. Nõnda muutub põllumajandus keskkonnahoidlikumaks ja suureneb keskkonna mitmekesisus.

"Muutustest kardetakse kõige rohkem seda, et hakatakse mitmesuguseid materjale, näiteks taimekaitsevahendeid, lihtsalt ära keelama ja turul ei ole analoogset preparaati, millega umbrohtu, taimehaigusi ja putukaid tõrjuda ning sellega taimi säästa. Selline lausaline keelamine ei ole kindlasti otstarbekas, küll aga räägitakse mõningate toimeainete, näiteks glüfosaatide keelamisest. Juba mõnda aega töötatakse välja uusi, keskkonnale ohutumaid taimekaitsevahendeid, esimesi tulemusi on loota juba sel aastal."

Hind on juba piiranud

Kindlasti seostub rohepöördega väetiste kasutamine, täpsemalt väetisekoguste vähendamine ja toiteelementide täpne arvestamine.   

"Eestis on väetised nii kallid, et põllumees juba praegu kalkuleerib väga täpselt oma väetamist; üldjuhul ei panda põllule midagi rohkemat, kui taim ära tarbib. Kui väetiste kasutamise tase oluliselt kukub, siis hakkavad taimed tarbima mullas olevaid toitaineid ja mullad muutuvad vaesemaks. Kahe-kolme aasta pärast on saagikadu juba väga märgatav."

Aller täpsustas, et loomulikult tuleb ka viljavahelduse ja külvikorra võtteid kasutada, aga saagitaset saab hoida ikkagi mineraalväetistega.

Mahetootjad toetuseta toime ei tule

Mahetootjaid teeb murelikuks Euroopa Liidus seatud siht, et aastaks 2030 peaks kogu põllumajandusmaast veerand olema mahepõllumajandusmaa.

Eestis pole mureks selle saavutamine − meil on osakaal juba praegu 23% −, vaid tulevikus konkurentsis püsimine.

"On selge, et kui pakkumine kasvab, siis hinnad lähevad allapoole. Mahevilja hind on juba praegu tavavilja tasemeni kukkunud. Meil läheb kogu teravili eksporti. Oluline on leida lisavõimalusi, kuidas vilja kohapeal väärindada, aga see pole nii lihtne. Nisust saaks näiteks erinevaid proteiine eraldada. Ühest kultuurist saab teha ühte asja, aga kui sellele spetsialiseeruda, mida siis teistega teha?" autleb Aller.

Kui Euroopa Liit tahab mahemaa osakaaluga 25 protsendini jõuda, tuleb tootjatele tagada hinnakompensatsioon.

Ja ka siis ei saa välistada, et mõned mahetootjad otsustavad tavatootmise juurde tagasi pöörduda.

Seda, et uued nõuded ajendaksid põllumajandustootjaid oma tegevust sootuks lõpetama, Aller ei usu.

"Kui keegi lõpetab, siis on tal ikka mingid muud põhjused. Ma ei usu ka seda, et maad kasutamata jääksid: kui keegi tootmise lõpetab, tuleb tema asemele teine."

Reostust vähemaks

Loomakasvatuses on Arvo Alleri sõnul kõige olulisem reostuse vähendamine ehk orgaanilise väetise teema: selle laotamist tuleb hästi planeerida, et ei tekiks punktreostust.

"Eestis on see meil juba aastaid reguleeritud, nüüd mõjutab pigem veekaitsevööndite laienemine," tähendas ta.

Sama teemaga on seotud lihaveiste väljas pidamine: söödaplatsid tuleb teha korraliku kattega, et neid ära ei tallataks ja sealt midagi pinnasesse ei imbuks.

"Elektrikombaine ja -traktoreid praeguste asemele tulemas ei ole; ma arvan, et diisli CO2 jälg ei ole nii märkimisväärne, et seda liigselt tähtsustada. Uued kombainid ja traktorid on ikka väga säästlikud."

Üks CO2 heitme vähendamise võimalus on muldade lupjamine, üksiti on lubja kasutamine ka taaskasutus. Seda võiks riik tuleviku rohekeetmena kindlasti toetada.

"Põllumajanduses tuleb kindlasti asju ümber mängida, aga rohepöörde raames väga tugevat mõju põllumajandusele ei ole," ütleb Aller. "Muidugi, kui hakkavad konkreetsed tingimused tulema, siis on vaja kindlasti ressurssi juurde leida, et saagikadusid ja võimalikke tehnoloogiauuendusi kompenseerida."

Agropark on sünnist saati roheline

Auvere elektrijaama juurde kavandatav agropark lisab rohepöördele Ida-Virumaal hoopis uue vaate.

"Üks agropargi ideesid on võtta kasutusele põlevkivisektori rekultiveeritud alad − Narva karjäär − ja seda võimalikult väärtustades ära kasutada. Teine idee on kasutada ära soojusenergia, mis praegu kasutamata jääb, ja kolmas kasutada otse elektri tarbimise võimalusi, et elektrienergiat ei peaks võrku pumpama," selgitas agropargi rajamist eest vedava sihtasutuse Ida-Virumaa Tööstusalade Arendus juhatuse liige Teet Kuusmik.

Peamise tegevusvaldkonnana tahetakse agroparki tuua taimekasvatus, mis vajab väga palju soojus- ja elektrienergiat.

"Oleme kaasanud Hollandi eksperdi, kes aitab meil aru saada, kuidas Hollandis kasvuhooneid rajatakse ja toitu kasvatatakse. Põhiliste sihtgruppidena näeme tomati-, kurgi- ja lillekasvatajaid. Kindlasti on vaja kohapeal kasvatatut vähemalt pakendada, aga miks mitte sellest ka midagi toota."

Agroparki tahetakse meelitada ka näiteks päikeseenergiat tootvaid ettevõtjaid, sest toidutootmise juures on oluline kasutada rohelist energiat. Ja kuna toidu kasvatamisel ja tootmisel jääb kindlasti järele palju jääke − taimevarsi, -lehti ja muud sellist −, siis tahetakse leida ringmajanduse põhimõttel ka selliseid ettevõtteid, kes neid jäätmeid millegi mõistliku jaoks kasutaksid. Näiteks võiks jääkidest toota bioenergiat või lindude-kalade sööta.

"Otsime ringmajanduslahendusi, et kogu protsessi käigus ei jääks järele jäätmeid," toonitas Kuusmik.

CO2 kasutusse

Ida-Virumaal on rohepööre seotud põlevkivisektori tegevusega. Põlevkivist elektri tootmine on väga CO2-mahukas, mis tähendab, et selline tootmine tuleb kas lõpetada või leida võimalused ja tehnoloogiad, et CO2 nii palju atmosfääri ei paisataks.

"Meil on paar partnerit, kes valmistavad ette pilootprojekte," räägib Teet Kuusmik CO2 kasutamise võimalustest. "Esimese piloodiga üritatakse Narvas Balti elektrijaama suitsugaasidest CO2 kätte saada, toota juurde vesinikku ja neist kahest toota sünteetilisi kütuseid. Sellised tehnoloogiad on olemas, aga neid tuleb kohandada põlevkivisektori suitsugaasidele."

Kui see pilootprojekt õnnestub, on võimalik neid tegevusi ka laiendada.

"Kasvuhoonetes on CO2 väga oluline: taimed kasutavad seda fotosünteesiks ja mida rohkem nad seda kätte saavad, seda kiirem on taimede kasv."

Huvi tuntakse juba praegu

Agropark on unikaalne ettevõtmine: esimene nii Eestis kui Baltimaades ja isegi Põhjamaades (vähemalt nii suurt − 1500 hektarit − pole seal kindlasti).

Agropark pakub huvi mitmele ülikoolile, kellega järgmistes etappides kindlasti ka ühel või teisel moel koostööd tahetakse teha. Huvi on juba tundnud ka  taimekasvatajad − seda nii Eestist kui väljaspoolt −, kes hoiavad end arengutega kursis.

Eelmisel aastal andis Narva-Jõesuu linnavolikogu agropargi detailplaneeringule ja keskkonnamõju hindamisele rohelise tule. Nüüd valmistataksegi neid ette.

"Niikaua, kuni ei ole detailplaneeringut kehtestatud, ei ole seda projekti ka päriselt olemas," nentis Teet Kuusmik.  

Agropargi ettevalmistamine võtab tema hinnangul aega kuus-seitse aastat, juba üksi planeeringule kulub vähemalt kaks aastat.

"Üritame planeeringu koostada selliselt, et seal võimalikult palju võimalusi olemas oleks, ka putuka- ja vetikakasvatus näiteks. Konsultantide ülesanne ongi vaadata, kuidas sellised ettevõtted ringmajandusse sobiksid."

Foto: KIK