:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
/nginx/o/2025/05/09/16833477t1h532c.jpg)
Kindlasti on Ida-Virumaal üksjagu inimesi, kes 9. mail majadel Eesti lippe lehvimas nähes arvavad, et need on võidupüha tähistamiseks. Neile inimestele ei saa pahaks panna, sest kindlasti pole nad kuulnudki, et Eestis nagu ka ülejäänud Euroopas tähistatakse sel päeval Euroopa päeva ning lipud lehvivad selle pärast.
Suuremale osale Eesti elanikele on 9. mail Venemaa võidupüha tähistamine meie riigis ärritav, lähtudes juba ajaloolistest põhjustest, sest kui idanaaber räägib, kuidas ta Euroopa vabastas, siis pool Euroopa rahvast teab, et tegelikult järgnes natside minemalöömisele, kaasa arvatud Eestis, Nõukogude okupatsioon.
Eesti ühiskonnas aga jätkub selle põhjal väärtuste konflikt, mida pole võimalik lahendada, sest ühed vaatavad sündmustele Nõukogude, teised aga Eesti pilgu läbi. Ja need pildid on kardinaalselt erinevad.
Eesti riik saab siin teha vaid seda, et hoida ära uute nõukogude ilmavaatega inimeste pealekasvu vabas Eestis. Kahjuks seda Eesti taasvabaduse 30 aasta jooksul teha ei mõistetud. Ja nii me nägimegi veel kümmekond aastat tagasi, kuidas suisa koolid ja lasteaiad 9. mail Vene-Nõukogude sümbolite lehvides vedasid lapsi Nõukogude mälestusmärkide juurde, kuidas kohalikud poliitikud säravi silmi seal, Georgi lindid rinnas, rahvast tervitasid. Nägime sedagi, kuidas 2007. aastal venemeelsete poolt üles köetud noored Tallinnas ja Ida-Viru linnades laamendasid, kui pronksmees kesklinnast ära viidi.
Pärast Venemaa Ukraina-vastast agressiooni on ka Eesti riik selle kõige suhtes karmima positsiooni võtnud, alustades agressioonisümboolika ja kogunemiste keelamisest ning lõpetades hariduse täielikult eestikeelseks üleviimisega. See lubab loota, et ka Nõukogude-Vene mõtteviis Eestis enam ei laiene, vaid taandub selle väärtusruumi ees, milles elab suurem osa Eestist.