/nginx/o/2019/01/12/11710170t1h545e.jpg)
/nginx/o/2025/05/09/16831404t1h6836.jpg)
Kunagi − mis seal salata − olin ma tubli nõukogude laps. Sellise rõõsa, roosa ja kaelarätis pioneerina küsisin ma ükskord oma vanaemalt, kas 9. mail 1945 oli ka kõva pidu? Vanaema nähvas talle iseloomuliku otsekohesusega vastuseks: "Mis pidu!? Kartul tuli maha panna!"
Selline vastus muidugi üllatas mind, sest nõukogude inimesele ei saanud ju olla suuremat rõõmu kui sõja võidukas lõpp. Mu vanaema, olgu mainitud, oli partei liige ja sotsialistliku töö eesrindlane.
Ilmselt paistis minu suur üllatus näost välja, sest natuke leebununa seletas ta: "Eks ikka olnud hea meel, et see suur inimeste tapmine otsa sai." Edasi meenutas vanaema, et 9. mai olnud soe päev, kuid puudus oli majas ja põllutöid polnud kuhugi edasi lükata. Kaks isata jäänud väikest last vajasid toitmist. Perepea ehk siis minu vanaisa lasti 1941. aasta suvel Omakaitse poolt maha.
Ilmselt ei olnud mingit pidu ka mu teise vanaema peres. Küllap pandi sealgi kartuleid maha. Ka see pere oli kaotanud isa − ta lasti samuti maha 1941. aasta suvel, aga punaterrori käigus. Maha jäid neli väikest last. Pereema haigestus raske töö tagajärjel ja suri 1951. aastal paar kuud enne oma 40. sünnipäeva.
Minu vanaonu Jaan oli aga 80 aastat tagasi rongis ja sõitis rindele. Suure pere ainsa toitjana oli tal õnnestunud viilida 1941. aasta Nõukogude ja 1944. aasta Saksa mobilisatsioonist. Kui Nõukogude väed jälle Eestisse jõudsid, leidis ta, et enam sõjaväeteenistusest kõrvale jääda ei saa − see oleks olnud perekonnale liiga ohtlik. 1940.-1941. aasta repressioonid olid kõigil meeles. Niimoodi ta siis Eesti laskurkorpusesse sattuski.
1945. aasta mai alguses pandi eesti mehed rongi peale ja sõit läks lahinguvälja poole. Õnneks jõuti vaid Eesti-Läti piirini, siis sai sõda otsa. Onu Jaan meenutas, et rõõmsa uudise peale lasti kogu kaasas olnud lahingukraam läbi püssitorude taevasse.
Aga Jaan ei jätnud ka mainimata üht noorele mehele olulist detaili: kohe järgmisest päevast oli lend-lease´i lihakonservide asemel söögiks lahja kapsasupp. Ameerika liha pandi ilmselt järgmiseks sõjaks hoiule.
Tahaks nüüd oma perekonna lood kuidagi viisakalt kokku võtta, aga seda on praeguses poliitilises ja sõjalises olukorras väga raske teha. Ilma et ei saaks kaela süüdistuse venemeelsuses. Või hoopis natsismis. Või mõlemas korraga.
Aga ma arvan, et selliseid lugusid peaks mäletama iga pere ja neid ka järgnevatele põlvkondadele edasi rääkima. Nii et võtke palun pärast kartulite mahapanekut või Euroopa päeva kontserdilt tulekut tunnike aega ja rääkige omakeskis, mis teie vanavanematega suure sõja päevil juhtus.
Oma perekonna tegelikku lugu on tähtis mäletada, sest on palju poliitilisi jõudusid, kes püüavad meile selgeks teha, et just ühes või siis hoopis teises mundris sõdinud vanaisad olid need kõige õigemad mehed. Ühes teatud riigis on "õigest mundrist" lausa kultus tehtud. Jättes mugavalt märkamata, et sajad tuhanded kaasmaalased võitlesid hoopis teisel pool rinnet.
Tegelikult ei tohiks me II maailmasõja sündmusi vaadelda skaalal "pool miljonit siia-sinna." Või "maakaardil kohtusid sinine ja punane nool". Need nooled olid meie esivanemad ning igal neist oli oma elu ja lugu. Nagu meil on oma elu ja lugu.
Teisalt muidugi ei tasu seda peaaegu sajanditagust maailma meie päevisse tassida. Me elame hoopis teistes oludes, teiste seaduste ja väärtushinnangute järgi. Sellal kasutusel olnud mõisted nagu "punane" või "valge," aga kas või näiteks eestlaste põline saksaviha on praegusel ajal mõistetamatud. Ja las need toona tähtsad asjad sinna minevikku jäädagi. On siis tänapäeval mõtet hinnata inimest selle järgi, millise püssi üks või teine totalitaarne riik ta esiisale pihku pistis?
Ajalugu on lugu, millest peab õppima. Õppima eelkõige seda, mis läks valesti, et tulevikus samu veriseid vigu mitte teha. Ent ajalugu ei tohiks olla põhjus, miks uusi sõdu alustada või tänaval teise inimese prille lõhkuda.
Kui lood võidukast minevikust on ainuke asi, millest rind uhkusest tõuseb, on asi üsna nadi. Kui mitte öelda traagiline.