:format(webp)/nginx/o/2017/12/20/7424561t1h0fdc.jpg)
/nginx/o/2025/05/09/16832502t1h6169.jpg)
Aprillis Jõhvis toimunud kindral Aleksander Tõnissoni konverentsi lõpetas arutelu, kus ajaloolane Vallo Reimaa, riigikogu liige kindralmajor reservis Meelis Kiili ja Narva Eesti gümnaasiumi ajalooõpetaja Kersti Kivirüüt vahetasid mõtteid selle üle, kuidas mäletada teist maailmasõda.
Millised märksõnad teile teise maailmasõjaga seostuvad?
Meelis Kiili: Põhiline märksõna on ebaõiglus. Eesti seda sõda ei küsinud, aga ometigi pidi seda sõda pidama. See oli meile peale sunnitud ja võttis meilt vabaduse. Mulle süüvis mällu vanaema öeldud lihtne näide kahe okupatsiooni võrdlemisel: ta ütles, et Saksa sõdur ostis, Vene sõdur võttis.
Sõjaväelasena on mul okas sees, et kui Soome otsustas 1939. aastal vastu hakata, siis meie ei hakanud. Meil oli valearvestus. Meie võimalused vastu seista ja kestma jääda ei olnud sugugi väiksemad.
/nginx/o/2025/05/09/16832504t1he956.jpg)
Vallo Reimaa: See on küll meeles, et isal oli surmani hinge peal, et vastu ei hakatud. Ta teenis Eesti armees ja nemad tahtsid võitlema hakata, aga siis tuli Laidonerilt käsk relvad maha panna. Ta ei andestanud Laidonerile surmani seda allaandmist.
Meie kodune nii-öelda teise maailmasõja õppekava oli väga vaoshoitud ja ettevaatlik, sest vanematel oli hirm täiesti olemas, mida ma poisina edasi räägin. Pigem õpetasid mind pööningul olnud raamatud ja ajakirjad. Kaksikmoraal oli selline, et üks oli ohtlik teadmine, mis on mulle lapsepõlvest sisse jäänud, ja teine normatiivne, ehk kuulad ära, oled vait ja viskad kuhugi nurka.
Kersti Kivirüüt: Mul on meeles, et vanaisa nimetas seda punaseks põrguks. Aga teine maailmasõda seostub Eestile eelkõige iseolemise kaotusega.
Okupatsiooniaegne haridussüsteem pingutas kõvasti, et nõukogudeaegne ajalookäsitlus teisest maailmasõjast juurduks ka Eesti inimestes. Ometigi ei võtnud suurem osa eestlastest seda omaks. Miks?
Vallo Reimaa: Kui midagi serveeritakse propagandana, siis see ei hakka külge. Minu põrsapõlve teadmist teisest maailmasõjast kujundas väga suuresti Ida-Virumaaga seotud Valdo Pant [ta tegi ETVs aastatel 1966-1970 teise maailmasõja ajalugu käsitlevat väga populaarset saatesarja "Täna 25 aastat tagasi..."]. Ta oli oma telesaadetes tasakaalukas. Ta ei halvustanud kunagi Saksa poolt, ta analüüsis sisuliselt lahinguid. Ametlik propaganda tegi seda loosungitega ja ilustatult ning kukkuski seetõttu läbi. Sõjaajalugu on tegelikult põnev. Valdo Pant tegi selle intellektuaalselt põnevaks. Miks midagi toimus? See ongi kõige tähtsam.
Selline lähenemine töötab minu kogemuse põhjal ka tänapäeval, kui olen rääkinud teisest maailmasõjast vene inimestega. Tuleb toimunut rahulikult analüüsida. Niipea kui libastuda propagandale, võib tund aega räägitut hetkega kaduda.
Praktika näitab siiski, et ka propaganda töötab ja toimib. Briti ajaloolane Catherine Merridale tõdeb oma menukas raamatus "Ivani sõda. Punaarmee aastatel 1939-1945", et mälestamisest on Venemaal saanud omamoodi tööstusharu. "Paljud kasusaajad mõistavad faktide ja detailide uurimise hukka, kui nad valmistavad ette suurejoonelisi paraade ja pühalikke mälestustseremooniaid. Venemaa valitsus on huvitatud sellest, et säilitada sõjast positiivne pilt, sest võit fašismi üle on jäänud suurimaks saavutuseks, millega tänane Venemaa uhkustada võib."'
/nginx/o/2025/05/09/16832506t1h8531.jpg)
Meelis Kiili: Sellega olen nõus. Aga tuleb arvestada, et Vene ühiskond on väga erinev meie ühiskonnast. Ka nende ajalooline kogemus erineb meie omast. Venemaa oli põhimõtteliselt osaline ka teise maailmasõja puhkemisel. Neil oli Saksamaaga ühine pakt nii Poola, Soome kui teiste riikide ründamiseks.
Propaganda töötab väga lihtsal põhjusel. Kõik inimesed tahavad olla osalised mingis edus. Kui 1950ndatel ja 1960ndatel sai Venemaa näidata edusamme näiteks kosmoses või masinatööstuses, siis praegu ei ole neil jäänud alles midagi muud suurt peale teise maailmasõja. Suhtumine sellesse on muutunud religiooniks.
Väga harva mainitakse liitlaste panust. Kui kogu sõjapidamiseks vajaliku varustuse, toidu, rõivad ja masinad oleks pidanud Venemaa ise tootma, siis poleks nad kunagi saanud sakslastele vastu. Ei mainita ka seda, et sel hetkel, kui Saksamaa ründas Prantsusmaad, oli Venemaa ju Saksamaa liitlane.
Samas on selge, et need kannatused, mida Vene rahvas pidi kannatama, olid päris suured. Aga see ei õigusta ajaloolist ebaõiglust, mis sai osaks teistele okupeeritud rahvastele.
Kersti Kivirüüt: Propaganda mõjub ikka ka. Mul on aastast 1983 või 1984 alles ajaloovihik, kus ma olen püüdlikult Leninit joonistanud ja Punaarmee võidukaid edasiliikumisi. Mul on meeles, kuidas vanaisa näitas oma venna Vabadussõja medalit, kui ma olin kümneaastane. Seal olid sinine ja must värv. Vanaisa ütles: "Kersti, kui siia valge juurde panna, siis on Eesti lipp." Ma ütlesin, et vanaisa, Eesti lipp on ju punane sinise merelainega. Mulle ei räägitud Brežnevi ajal mineviku asjadest, kuna kardeti samuti, et võin kusagil neid jutte edasi rääkida.
Ma praegu näen meie õpilaste puhul, et paljude nende Eesti juured algavad pärast teist maailmasõda. Neil on seetõttu teistsugune perekondlik kogemus ajaloost, mida säilitada. Samas osa neidsamu õpilasi, kes heroiseerivad Punaarmee võidukaid vallutusi, seisab väga patriootlikult küüditamise aastapäeval, sinimustvalge lint rinnal, ja mälestab ohvreid. Kohati toimivadki need vastuolulised narratiivid paralleelselt.
Okupatsiooniajal tegi ju suurem osa ka nii-öelda kohustusliku kava paraadil ja valveseisangutes kaasa. Neid, kes riskisid avalikult režiimile vastu hakata, oli vaid üksikuid. Enamik mängis seda mängu kaasa.
Vallo Reimaa: Väga põnev valdkond on rahvuspsühholoogia ja eneseteadvus. Vene rahva eneseteadvuse kujundamine on läbi sajandite olnud väga põnev protsess. Võid analüüsida ratsionaalselt kõiki asju, aga rahvusliku identiteedi aluseks on õigeusklik maailma päästmise missioon. Selles ettekujutuses teisi rahvaid ei rünnata, vaid päästetakse sõjaga seda rahvast, kes ei saa aru, kuidas neile head tahetakse teha. Ettekäändeks ongi, et kuna on vaja inimesi päästa, siis võtame selle riigi ära. Imperialism on rahvuslik identiteedi tunnus. See on olnud teadlik protsess alates Ivan Kolmandast.
Kui see ära võtta, siis on kõige suurem küsimärk ja ülesanne, kuidas tekitada uut rahvuslikku identiteeti, kus ei ole imperialismi.
Meelis Kiili: Peeter Volkonski on rääkinud, et kui küsitakse, miks venelased ei vabanda selle eest, mis nad meile on teinud, siis ta vastab, et ärge oodakegi seda. Venelastel on kaks põhiküsimust: kes on süüdi ja mida teha? Küsimusele, kes on süüdi, on vastus alati olemas: need on teised, aga meie olemegi vabastajad ja päästjad. Sellest tulenevalt ei saagi nad vabandada, sest nad tulid ju vabastama meid meie endi käest. Kuidas küsida end süüst lahti, kui ma ei ole süüdlane, vaid päästja? See on niivõrd sügavalt nende identiteedis ja mõttemaailmas sees.
Sellega peab arvestama ja põlvkondade kaupa siin elavatele venekeelsetele inimestele ja eriti noortele nende oma identiteeti looma.
/nginx/o/2025/05/09/16832507t1hf696.jpg)
Kersti Kivirüüt: Mul õpetajana ei ole päris kohane rääkida identiteedist ja öelda, et ma nüüd hakkan teid ümber kasvatama. Pigem ma lähtun ajaloo õpetamisel ikkagi õppekavast ja mulle meeldib, et seal on üheks aspektiks ka demokraatlikud väärtused ja patriotism. Selle sees on ka inimsusevastaste tegude ja agressiooni hukkamõistmine. Ma saan tuua näiteid ka Venemaalt ja Novgorodi veetše vaimust. Paljud meie noored on Venemaa juurtega, neil on seal sugulased, kellest ju lahti ei öelda. Näiteks kui me avame eelmise sajandi Venemaa ajalugu, siis olen toonud sisse ka Anna Ahmatova pilgu.
Pedagoogi silmis on väärtused teadmised pluss emotsioonid. Teadmisi saame nii-öelda ette sööta, kuid emotsioonidega on keerulisem. Aga ma usun küll, et noored käivad küüditamise mälestuskivi juures siiralt.
Kui teatraalselt või atraktiivselt peaks sõdadest rääkima? Sõja puhul räägitakse ikka rohkem kangelastest ja edust, aga mitte niivõrd kannatustest ja koledustest.
Meelis Kiili: Sõjast peab rääkima nõnda, et ei tohi ära võtta nende arusaama oma rahva kannatustest, aga samas tuleb tuua välja, et selle eest, mida kurja on teistele tehtud, kaasneb ka üldrahvalik vastutus.
Vallo Reimaa: Anna Ahmatova näide on hea. Pedagoogiliselt saab uut teadmist ehitada seostades seda vanaga. Olemasolevast teadmisest ja kultuurilisest teadvusest tuleb üles otsida see, millega luua seost uue teadmisega.
Kersti Kivirüüt: Kui näidata kõige koledamaid asju, siis see võib peletada inimesed eemale. Tasub rohkem rääkida konkreetsete inimeste lugusid. Siis tekib ka huvi nende inimeste saatuse vastu ja saab nende lugude põhjal teha üldistusi. Väga palju sõltub ka õpetaja isiksusest. Kuidas sa suhtled õpilastega ja fakte esitad.
Kui sügav on teie tunnetuse põhjal Eesti ühiskonnas praegu lõhe teise maailmasõja käsitlemisel? Tänavapildis ei ole enam Georgi linte, aga seda eelkõige seepärast, et need on ametlikult keelatud ja nendega lehvitamise eest võib saada trahvi. Aga kas ja kui palju on muutunud meelsus?
Kersti Kivirüüt: See erineb piirkonniti selgelt. Ma olen töötanud ka Lõuna-Eestis väikeses maakoolis. Ja seal ei olnud mingeid vastuolusid. Kogutud sõjaaegsetest mälestustest tuli ikka ja jälle välja see, et Saksa sõdurid jagasid sõjaaja lastele šokolaadi, aga Punaarmee sõdurid lõid jalaga kodude uksed lahti. Küll aga olen ma tunnetanud seda lõhet nii Tartus Puškini koolis õpetades kui ka nüüd Narvas.
Ma arvan, et Georgi lindid on osal inimestel kodus sahtlis, sest on avalikult keelatud. On õpilasi, kes on küsinud, miks on Georgi lindid keelatud, kas Eestis pole siis sõnavabadust. Kui ma räägin õpilastele teisest maailmasõjast, siis räägin, et Leningrad vabastati, aga Eesti okupeeriti. Ma ütlen õpilastele, et saan aru, miks Venemaal on suhtumine sellesse sõtta teistsugune. Aga samas võiks tekkida ka arusaamine, miks Eestis ei ole kohane tähistada seda päeva samamoodi nagu teisel pool Narva jõge. Vähemalt mõistuse tasandil.
Vallo Reimaa: See tähendabki vaatepunkti siinpool piiri. Siis tekib ka tunnetus, et ma olen siinpool piiri ja siitpoolt vaadates on teisel pool ründaja. Nii õpidki vaatama seda, kuidas vabastajast saab ründaja. Kui see argumenteeritud analüüs õpilastega läbi teha, siis tekib murrang. Nad hakkavad tajuma seda piiri, mis on Narva jõel ja Peipsil. Niikaua kui seda piiritaju ei ole, on väga raske murda hoiakuid. See on oluline väga hea mõtteharjutus.
Meelis Kiili: Niikaua kui me hindame Venemaa tegevusi ainult enda põhimõtete järgi, paneme igal juhul puusse. Me peame samamoodi oskama asetada ennast nende maailma, siis võime päris töötavaid lahendusi leida.