Kersti Kaljulaid: Ida-Virumaa tuleb rohepöördega muuta Läänemere pärliks

FOTO: Presidendi kantselei

President Kersti Kaljulaidi meelest tuleb rohepöörde eesmärgiks seada Ida-Virumaa muutmine Läänemere pärliks.

Presidendi sõnul ei tohi eesmärk piirduda vaid õiglase ülemineku raha võimalikult tõhusa ärakulutamisega. "Eesmärk peab olema palju laiem: kutsuda ellu selline olemuslik muutus, uus areng regioonis, mis teeks piirkonnast Läänemere pärli," ütles ta kolmapäeval alanud Ida-Virumaa õiglase ülemineku visioonipäevade inspiratsioonikõnes. 

Ta lisas, et esimest korda lähiajaloos tundub, et meil on sellise eesmärgi saavutamiseks ka piisavalt raha ja piisavalt kogemusi. "Teame, kuidas kiired, kuigi tervikuna positiivsed majanduse struktuuri muutused võivad lihtsale inimesele haiget teha, võtta temalt töö ja julguse tulevikku vaadata," ütles ta. "Enam ei ole Eesti riik nii abitu, kui ta seda oli Kreenholmi sulgemise ajajärgul. Nüüd saame inimesi aidata, mitte ainult vaadata, et keegi suisa nälga ei jääks." 

President soovitas poliitikutel kaaluda ka väga oluliste volitustega Ida-Viru pöörde projektijuhi või portfellita ministri koha loomist. "Kellel oleks voli üles võtta ja ära teha kõik see, mis on Ida-Viru uueks loomiseks siinsete inimeste jaoks oluline ja kogu Eesti seisukohast kasulik," märkis ta. 

Kaljulaid rõhutas, et rohepööre toimub maailmas sõltumata sellest, kas kliimamuutust usutakse või mitte. "Edaspidi ei taha meie kaubanduspartnerid enam ei fossiilset energiat ega selle toel toodetud tooteid. 60% maailma majandusest on juba kaetud mingisuguse kliimaneutraalsuse lubadusega. Kes teeb näo, et seda kõike on võimalik ignoreerida ilma suurima majandusliku kahjuta, valetab. Valetagu ta häälte nimel või mõttelaiskusest, soovimatusest midagi muuta, pole oluline."

Samas tõdes president, et Ida-Virumaa inimesed vajavad selget pilti, milline on Ida-Virumaa siis, mil põlevkivi enam elektri tootmiseks ei kasutata. "Kuidas teha nii, et saaksime sellest pikemas vaates kasu ja hoida lühikeses vaates tekkivad riskid kontrolli all? Kuidas aidata inimesi, kellele see muutus tähendab olulisi elumuutusi?" küsis ta. 

Ta kutsus üles arutama, mis asendab Ida-Virus põlevkivitööstuse. "Kas see on uuenev energiasektor, näiteks vesinikumajandus? Kas see on säästlike ehitusmaterjalide tootmine senisest põlevkivituhast? Kas see on juba olemasolev Eesti tööstuse migratsioon piirkonda, mida tuleb oskuslikult toetada? Kas see on moodne puidukeemiatööstus? Kahtlemata on see ka Narva-Jõesuu turismipiirkond ja veel palju muud," rääkis Kaljulaid. 

Hariduse puhul tõi ta muu hulgas esile, et Ida-Virumaal tegutsevad kõrgkoolide kolledžid peavad saama senisest suuremat toetust. Ta pidas ka vajalikuks, et riik asendab järgmisel 10-20 aastal põlevkivi ressursimaksude kaotusest tulevad augud Ida-Viru kohalike omavalitsuste eelarves, et ei kannataks kohalik elukeskkond, kultuuri- ja spordielu. 

President Kersti Kaljulaidi kõne Ida-Viru õiglase ülemineku visioonipäevadel

Tere tulemast õiglase ülemineku visioonipäevale. Ja kui mõelda nende kolme sõna peale, siis on see tegelikult päris tabav. Pole küll ilmselt maailma suurima turunduspotentsiaaliga nimi, isegi 24 või 48 pole lõppu pandud, aga tegelikult vähemalt eesti keeles on see isegi ootamatult täpne.

Mõtleme korraks. Visioon − jah, me teeme plaane ja kavasid, aga eeskätt on tänase päeva või vähemalt minu kõne eesmärk maalida sellist pilti, kuhu me tahame välja jõuda. Nii et visioon sobib. Üleminek − jah, me ei räägi pelgalt kuhugi suunas arenemisest, vaid me räägimegi palju mastaapsemast protsessist. Me räägime ühelt mudelilt teisele üleminekust, täielikust muutusest. Nii et ka see klapib.

Ja lõpuks õiglane. Tavatähenduses erapooletu ja selline, mida sa väärid. Aga kui me võtame eesti keele põhisõnavara sõnastiku, siis õiglase tähenduseks on seal kirjutatud ka "kõiki asjaolusid arvestav". Just see on see, miks see termin mulle tegelikult meeldib ja millisena tahaks näha kogu Ida-Virumaa arenguvisiooni, millega meie helgemad pead siin üheskoos järgmised kaks päeva tegelevad. Kõiki asjaolusid arvestav.

Sest Ida-Virumaa inimesed vajavad selget pilti. Nad vajavad, et me joonistaksime, ilmtingimata koos siinsete inimeste endiga, meie silme ette sellise Ida-Virumaa, nagu ta võiks olla aastal 2035, kui saabub vastavalt valitsuse teekaardile see hetk, mil põlevkivi enam elektri tootmiseks ei kasutata.

Me muidugi kõik teame, et vabal turul saab see hetk jõuda meieni veelgi varem, sõltumata täiesti sellest, mida üks või teine Eesti poliitiline jõud arvab heaks koalitsioonileppes või valimiste eel lubada. Need muutused toimuvad, sest oleme osa suuremast turust. Neid ei ole võimalik peatada.

On vaid võimalik pead liiva alla peita ja soovitada seda teistelgi teha või jagada valelikke lubadusi, nagu oleks võimalik minevikust kinni hoida.

Ei ole. Oleme ausad.

Rõhutan: ei ole oluline, kas uskuda kliimamuutust. Ei ole oluline, kas pidada globaalselt astutavaid samme mõistlikeks ja õigeaegseteks. Muutus toimub, sest meid ümbritsevad riigid, meie sihtturud, ja mitte ainult energiasektor, vaid tervikuna, on otsustanud muutuda ja saada kliimaneutraalseks.

Edaspidi ei taha meie kaubanduspartnerid enam ei fossiilset energiat ega selle toel toodetud tooteid. 60% maailma majandusest on juba kaetud mingisuguse kliimaneutraalsuse lubadusega. Kes teeb näo, et seda kõike on võimalik ignoreerida ilma suurima majandusliku kahjuta, valetab. Valetagu ta häälte nimel või mõttelaiskusest, soovimatusest midagi muuta, pole oluline.

Muutus toimub. Niisiis, kuidas teha nii, et saaksime sellest pikemas vaates kasu ja hoida lühikeses vaates tekkivad riskid kontrolli all? Kuidas aidata inimesi, kellele see muutus tähendab olulisi elumuutusi?

Kõigepealt: ambitsioon.

Kogu tänase ja järgnevate mõttetalgute ja riigi plaanide tegemise eesmärk ei tohi piirduda vaid õiglase ülemineku raha võimalikult tõhusa ärakulutamisega. Eesmärk peab olema palju laiem: kutsuda ellu selline olemuslik muutus, uus areng regioonis, mis teeks piirkonnast Läänemere pärli.

Esimest korda lähiajaloos tundub, et meil on selleks ka piisavalt raha. On ka piisavalt kogemusi, sest teame, kuidas kiired, kuigi tervikuna positiivsed majanduse struktuuri muutused võivad lihtsale inimesele haiget teha, võtta temalt töö ja julguse tulevikku vaadata.

Enam ei ole Eesti riik nii abitu, kui ta seda oli Kreenholmi sulgemise ajajärgul. Nüüd saame inimesi aidata, mitte ainult vaadata, et keegi suisa nälga ei jääks.

Saame aidata viisil, mis toetab inimeste eneseuhkust. Sest iga tööinimese kõige tähtsam teadmine on: tema töö on tähtis. Tema loodu on meie ühiskonnale oluline. Ja meie ühiskonnale on oluline nii juba tehtud töö − mis nüüd muutub, lõpeb − kui ka see pingutus, mille inimene, vajaduse korral riigi toel, teeb muutustega kaasaminekuks, uue alguse leidmiseks.

Kõige tähtsam on hoida inimeste enesetunnet kogu muutumise protsessi jooksul.

Väärikas üleminek Ida-Viru inimeste jaoks saab toetuda lugupidamisele selle eest, mida nad on seni Eesti heaks teinud.

Ja lugupidavale koostööle Ida-Viru uueks loomisel.

Selline peab olema meie ambitsioon.

Teiseks: laiem pilt.

Õiglase ülemineku fond on vaid üks rahastusallikas. See raha koos oma tingimuste ja piirangutega ei tohi olla kogu muutuse dirigent, mille järgi plaane tehakse. Kõigepealt peab olema selge terviklik arenguplaan.

Esmalt majandus.

Mis asendab Ida-Virus põlevkivitööstuse? Kas see on uuenev energiasektor, näiteks vesinikumajandus? Kas see on säästlike ehitusmaterjalide tootmine senisest põlevkivituhast? Kas see on juba olemasolev Eesti tööstuse migratsioon piirkonda, mida tuleb oskuslikult toetada? Kas see on moodne puidukeemiatööstus? Kahtlemata on see ka Narva-Jõesuu turismipiirkond ja veel palju muud.

Me näeme juba Hydrogen Valley jms algatusi.

Seejärel haridus.

Ida-Viru noorte sotsiaalne mobiilsus peab olema samasugune nagu mujal Eestis. See tähendab sujuvat eesti keelt põhikooli lõpuks. See tähendab, et ka Ida-Viru kutseharidust tuleb anda eesti keeles, et noortel tekiks vajalik oskussõnavara. See tähendab TÜ Narva kolledži ja TTÜ Virumaa kolledži piirkondliku panuse eraldi edendamist ja toetamist laiemalt, kui lihtsalt nende ülikoolide oma eelarvest saab. See tähendab sisekaitseakadeemia praktikabaasi edukat rakendamist piirkonna hüvanguks.

Ei tohi unustada inimeste endi panust. Näiteks sünnib juba Jõhvi tehnoloogiakool, on sündinud Kohtla-Järve ja Jõhvi riigigümnaasium ning teeninud kohaliku kogukonna toetuse.

Siis elukeskkond.

Ida-Viru elamufond peab saama korda. Siinsed majaühistud peavad saama küttekulude hinnatõusu suhtes vastupidavaks nagu Tallinnas või Tartus. Kohtla-Järve tühjenenud majade inimesed peavad saama väärika pakkumise asuda renoveeritud pindadele nii, et osa maju saab vajaduse korral ka lammutada.

Seejärel kultuur ja sport.

Paljud kohalikud kultuuri- ja spordirajatised on toetunud omavalitsuste rahakotile, mis põlevkivi ressursitasude tippajal on olnud priskem kui mujal Eestis. See kaob nüüd ära. Kohalikud omavalitsused peavad tundma, et riik asendab järgmisel 10-20 aastal ressursimaksude kaotusest tulevad augud eelarves. Toetust peavad saama spordibaasid Illuka vallas ja Narvas, kultuuriasutused Kohtla-Järvel ja Sillamäel ning Narvas.

Ja nii jõuame ambitsiooni ja suure pildi kirjeldamise juurest konkreetse teekaardini. Alles nüüd hakkame rääkima rahast. Sest ilma ambitsiooni sõnastamata ja laia pildi tajumiseta kohe kulutama tormates saame küll kindlasti piirkonda tuleva raha toel mingi edasimineku, aga pikem kasu igast investeeritud eurost jääb tühiseks.

Raha, niisiis. Ei ole ju ainult õiglase ülemineku raha. Tuleb kombineerida, kogu aeg meie ambitsiooni ja suurt pilti silmas pidades, tervikliku eesmärgi elluviimise heaks nii õiglase ülemineku raha, erainvesteeringuid, riigieelarvet ja muidugi teisi ELi fonde.

Tehnilise või, kui soovite, taktikalise plaani koostamiseks veel mõned märkmed ja soovitused.

Esiteks, teemade lahtisidumine. Inimeste sotsiaalseid küsimusi − palgad, kommunaalkulud, tervis, elukeskkond, haridus − tuleb käsitleda eraldi, energiajulgeolekut eraldi, keskkonnateemat eraldi, põlevkivisektoris tegutsevate ettevõtete muresid eraldi. Kõigiga tuleb tegelda ja kõigega tuleb tegelda eraldi, ainult nii on võimalik edasi liikuda.

See eeldab, et poliitikud saavad üle kiusatusest odava populaarsuse nimel mängida inimeste hirmudele ja muredele.

Ei ole nii, et põlevkivienergeetika kadumine tähendab töö lõppu. Ja et sellepärast ei saa seda kaotada.

Ei ole nii, et tööstusjäätmete ümbertöötamine tähendab kohalikust omavalitsusest prügilaomanikule jäätmete ladestamise tulu kadu. Ja sellepärast ei anta ümbertöötamise tehnoloogiale rohelist tuld.

Ei ole nii, et struktuursed muudatused majanduses tähendavad suuremat tööpuudust ja siis me neid muutusi ei tee.

Iga muudatuse kõrvalmõjud tuleb eraldi kokku korjata ja eraldi lahendada võtta, mitte jätta põhilist ja hädavajalikku muutust määramatusse tulevikku, sest me pelgame kõrvalmõjusid nii kangesti, et laseme asjadel isevoolu minna.

Eesti majanduse suur muutus, suur kasv ja oma koha leidmine jõukatel turgudel ei ole tulnud asjade isevoolu minekust. See on tulnud arukatest otsustest majanduskeskkonna kujundamisel, inimeste, ettevõtete ja ka riigi julgusest tunnistada, et midagi ei ole teha, vanamoodi astudes me paremat tulevikku ei näe.

Veel kord rõhutan: selle muudatuse jaoks, mida praegu vajab Ida-Virumaa, on meil erinevalt 1990ndate suurest pöördest või sajandivahetuse tekstiilisektori hajumisest võtta nii raha kui kogemusi.

Napib vastutuse võtjaid. Eestvedajaid. Neid peame leidma poliitikute hulgast, valija peab neid oskama eristada võltside ja tühjade lubaduste andjatest, mis siis, et viimased võivad tunduda nii usutavad. Nad eksivad, kui nad lausa ei valeta.

Aga poliitikutele tahaks soovitada kaaluda ka väga oluliste volitustega Ida-Viru pöörde projektijuhti, minupärast kasvõi portfellita ministrit. Kellel oleks voli üles võtta ja ära teha kõik see, mis on Ida-Viru uueks loomiseks siinsetele inimestele oluline ja kogu Eesti seisukohast kasulik.

Seda kõike tulnuks teha eile, nagu ikka. Aga on juba täna, niisiis viimane aeg. Aga siiski, festina lente, enne ambitsioon, siis lai pilt ja seejärel töövood!

Ja kõige tähtsam, olen nüüd alguses jutuga tagasi. Seda muutust, millest räägime, ei saa kutsuda ellu inimeste jaoks ega nende eest. Inimesed, selle piirkonna ärksamad eestvedajad ja eestkõnelejad, on juba asunud toimetama. Muutuse kasvatamisel saab nende laiadele õlgadele ronida. Vaba Lava Narvas. Narva noorteühendused, nagu VitaTiim. Kultuuri- ja spordientusiastid.

Jõhvi tehnoloogiakool, muide, avas just vastuvõtu ja esimeste päevadega asus sisseastumisülesannete kallal pead murdma üle 300 inimese. Esimesel aastal võetakse vastu 200 õppijat. Lõpetangi täna üleskutsega, et kes tahab panustada nii enda kui Ida-Viru piirkonna arengusse ja teha seda kohe, kandideerige! Kui tunnete, et just teie töökoht on tulevaste muutuste tõttu kahtlase elueaga, kandideerige! Kõik, mida teilt oodatakse, on vanus vähemalt 18 aastat ja põhikoolidiplom, soov õppida programmeerima ning armastus või uudishimu Ida-Viru vastu, veetmaks siin mõnedki kaunid aastad oma elust või kogu elu.

Tagasi üles
Back