Anvar Samost: virtuaalne poliitika, päris raha

Anvar samost, ajakirjanik Foto: ERR

Sõnumeid eelarvekärbete kohta ei võta tõsiselt ka poliitikud ise, kuid eelarvega jagatav raha on endiselt päris raha.

Valitsus arutas aprillis peaaegu kuu aega, milliseks peaksid kujunema Eesti riigi järgmise nelja aasta kulud ja tulud, ning jõudis otsusele eelarvet augustis uuesti arutada. Võiks ju öelda, et tulemus on nõrk, eriti kui arvestada, et kõige valjemalt kuulutas rahandusminister lõpuks 60 miljoni suurust kärbet, riigieelarve kulude kogumaht järgmisel aastal on aga 13,6 miljardit.

Enamgi veel: kui laial avalikkusel võis virtuaalse kärperetoorika kuulamise tulemusel jääda mulje, et eelarvekulud hakkavad vähenema, siis tegelikult on täpselt vastupidi. 2021. aasta 13,4 miljardilt eurolt kerkivad need 2022. aastal 13,6 miljardile, 2023. aastal 14,2 miljardile, 2024. aastal 14,5 miljardile ja 2025. aastal 14,6 miljardile eurole. 60 miljonit ei ole selliste summade taustal isegi mitte naljakoht.

Koroona on raha juurde trükkimisele kahe aastaga kõvasti hoogu juurde andnud ning Eesti on Euroopas sisuliselt üks viimaseid riike, kes laenukoormust märkimisväärselt ei kasvata.

Eelarvekulud on väheste eranditega kasvanud iga praegusaja Eesti valitsuse ajal, isegi neil aastatel, mida tavapäraselt kriisiajaks peetakse. Eesti majandus on viimased 30 aastat kasvanud palju kiiremini omaaegsetest kommunistliku režiimi saatusekaaslastest, aga ka lääneriikidest. Vahe lääneriikidega elatustasemes on pidevalt kahanenud, aga mitte ära kadunud ning see erinevus on tänu kaupade, teenuste ja eelkõige inimeste vabale liikumisele meie kasvu pidevalt vedanud ning kriiside mõju silunud.

Pole seega midagi erilist, et eelarvekulud kasvavad, eeldusel, et kasvavad ka tulud.

Ja tõesti, ka Eesti riigi tulud kasvavad järgmise nelja aasta jooksul: keskmiselt neli protsenti aastas, kokku 17,2 protsenti ehk kahe miljardi euro võrra ja jõuavad 14 miljardi euroni. See muidugi tähendab, et tulud ei ulatu ühelgi aastal kuludeni, Eesti riigieelarve on puudujäägis, tänavu ehk koroonakriisi aastal kuue protsendi ulatuses sisemajanduse koguprodukti mahust, järgneval neljal aastal vahemikus neljast kahe protsendini.

Kas siis ei peaks rohkem kärpima, et eelarve tasakaalus püsiks? Aastaid oleks vastus olnud: jah! Krooniajal meie haruldase valuutakomitee mudeli tõttu, hiljem selleks, et riigi võlga mitte kasvatada ja mahtuda iga aasta lõikes Euroopa Liidu eelarvenõuete sisse. Viimaste aastatega on see üha ilmsemalt järjest vähem nii.

Euroopa Keskpank, mille otsustes eurotsooni liikmena ka Eesti osaleb, ja teised arenenud riikide keskpangad on rohkem kui 10 aastat majanduse käimashoidmiseks raha juurde trükkinud. Triljoneid enam kui kunagi varem ning viimaks ka päris otse valitsuste võla rahastamiseks.

Koroona on sellele kahe aastaga kõvasti hoogu juurde andnud ning Eesti on Euroopas sisuliselt üks viimaseid riike, kes laenukoormust märkimisväärselt ei kasvata. Kõik teised teevad seda, kas kriisiga seotud tegelike kulude katmiseks või siis lihtsalt tasuta raha ärakasutamiseks.

Keegi ei tea, millal, kuidas ja millega ajaloos enneolematu rahatrükk lõpeb. Paljudes varaklassides, viimaste kuude näitel ehitusmaterjalides, on tekkinud kiire hindade tõus, aga tarbijahindade inflatsioon püsib endiselt pigem tagasihoidlik.

Samas ei pea olema selgeltnägija, et ennustada konkurentsivõime paranemist riikidele, kes tasuta rahaga praegu õigeid valikuid teevad. Eesti puhul on küll kogu aeg korratud, et me ei oskaks suurtele lisatuludele head otstarvet leida, aga see pole praegu veel tõsi. Meil on Nõukogude okupatsiooni aegset arenguvajakut alles ikka veel palju, eelkõige teedes ja tänapäeva taristus, ka hariduses, energiasäästus, transpordiühendustes. Sellega oleks rumal oodata, abstraktse struktuurse eelarvetasakaalu tabelirea nimel.

Eelarvestrateegia arutelud valitsuses päädisid siiski olulise paradigmamuutusega.

Aastaid on Eesti rahanduspoliitikat erisugustes koalitsioonides suunanud kahe parempoolse erakonna − Isamaa ja Reformierakonna ustavus tasakaalus eelarvele. Nüüd tunnistas Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder, et muutunud olusid arvestades pole see otstarbekas. Andrus Ansip pole Reformierakonnas isegi auesimees, aga rääkis paljude erakonnakaaslaste nimel, kui ütles usutluses ERRile sisuliselt sama.

Nagu poliitika on üha virtuaalsem Ameerika Ühendriikides, nii on ta ka meil. Poliitikud vaidlevad 60 miljoni säästmise üle, teades, et augustis tuleb uus ja paremate näitajatega majandusprognoos. Järgmise aasta eelarves saab unustada nii diisliaktsiisi tõusu kui ka huvitegevuse seitsme miljoni euro suuruse kokkuhoiu. Ja loomulikult võib mitmesaja miljoni euro ulatuses virtuaalselt maha tõmmatud uute neljarajaliste teede ehitamise eelarvesse planeerida.