Vesinik võtab kõigepealt üle bussid ja rongid

Vesiniku transport vajab lisaenergiat, seetõttu peaksid energiaallikas, vesiniku toomine ja kasutamine võimalikult lähestikku asuma. Foto: viru vesinik

Vesinikku tasub kindlasti uurida ja kasutada, aga lähiaastatel see Ida-Virumaad ei aita, ütlevad ettevõtjad.

Euroopa Liidu energiatarbimises on vesiniku osakaal alla kahe protsendi ja see on toodetud põhiliselt fossiilkütustest. 30 aasta pärast peaks vesiniku osa tõusma 13-14 protsendini ja see kõik oleks rohevesinik ehk toodetud taastuvenergiast.

Ida-Virumaast võiks Eestis saada üks vesiniku tootmise ja kasutamise vedureid, usub hiljaaegu asutatud Ida-Virumaa vesinikuklastri liige, OÜ Cumulus Consulting konsultant Mihkel Laan.

Kõigepeal hakkavad vesinikukütusega sõitma bussid. Järgmisena võiks roheline vesinik jõuda rongidesse, siis mere- ja maanteetransporti ning lennundusse. Seejärel võetaks vesinik kasutusele laonduses, logistikas ja tööstuses, näiteks metallurgias. Toimivaid näiteid leidub maailmas nende kõigi kohta.

Taastuvenergiat ei jätku

Bussidega on kõige lihtsam alustada, ütleb Laan. Kui ehitada näiteks Narva äriparki 20hektarine päikesejaam, kus paneelide maht on 20 megavatti, saab sellest rohelisest energiast toota aastas 350−360 tonni vesinikku. Selle kogusega saaks panna liikuma paar-kolmkümmend bussi.

Paar esimest vesinikubussi võiksid tema hinnagul Ida-Virumaal sõitma hakata juba kahe-kolme aasta pärast. Näitamaks, et ühistranspordis saab rohevesinikku kasutada küll.

Ainult et üksnes bussidest, olgu neid liikumas mõni või mõnikümmend, ei piisa. Kohapeal tuleb üles ehitada terve ahel − rohelise energia tootmisest vesiniku tootmise, ladustamise ja tankimiseni.

See kõik peab olema ühes kohas, sest vesinikku transportida on suurte kadude tõttu keeruline ja selleks kulub palju lisaenergiat.

Kui 20hektarisest päikesepargist piisab paarikümne bussi jaoks, siis järgmised plaanid nõuavad väga palju uusi taastuvenergiaallikaid. Nii palju, et esimese päikesepargi jõul toodetav tonn vesinikku päevas kataks vaid ühe protsendi tulevikuvajadusest.

Uued taastuvenergiaallikad tähendavad Ida-Virumaal − aga ka Eestis tervikuna − peamiselt päikeseparke. Tuulikuid ei kerki kuigi agaralt kusagil ja siin kandis piiravad tuuleparkide rajamist ka kaitsekaalutlused.

Vesinik on kallis kaup

Vesiniku, eriti rohevesiniku tootmine on kallis ja selle hind ei ole praegu veel konkurentsivõimeline.

Vesinikuga sõita on kaks-kolm korda kallim kui diislikütusega, toob Laan võrdluseks.

Sellepärast ei ole mõeldav hakata vesinikuahelat ilma toetusteta üles ehitama. Vesinikuklastri esimene plaan päikesepargist vesiniku tootmise ja mõnekümne bussini maksaks suurusjärgus 20−30 miljonit eurot.

Kui ahel rajatud, toimiks see edasi juba ilma toetusteta ning gaasi- ja diislibussi kilomeetrihind ei erineks.

Kuna Euroopa tasandil on just vesinik uueks energiakandjaks valitud, on võimalik seesugustele ettevõtmistele ka toetust saada.

Esimese etapi jaoks võiks tuge saada Ida-Virumaa jaoks mõeldud õiglase ülemineku toetusest, leiab Laan, et seda raha tulekski kasutada suuremate ettevõtmiste jaoks.

Õiglane üleminek pole rohepööre

Ida-Virumaa omavalitsuste liidus õiglast üleminekut koordineeriv Hardi Murula ei pea õigeks vesinikuahelat sellest fondist toetada. Ka Euroopa Komisjon on korduvalt rõhutanud, et rohepöörde peab tegema teise rahaga.

Õiglase ülemineku fond on loodud selleks, et maandada kliimaneutraalsuse poole liikumise kõrvalmõjusid. Meie maakonnas saavad fossiilkütuste tootmise lõppedes pihta paljud töökohad, seega on fondi peamine eesmärk aidata luua uusi töökohti.

Vesinikuahela seotusest õiglase üleminekuga võiks rääkida siis, kui koos selle rajamisega tuleksid siia lähiaastatel ka tuulegeneraatorite või akutehased, vesiniku tootmiseks vajalike elektrolüüserite või vesinikubusside tootjad koos reaalsete töökohtadega.

"Mina ei julgeks täna sellele alla kirjutada, et vesinik päästab Ida-Virumaa," ütleb Murula.

Küll aga on vesinik kahtlemata üks võimalusi, millega edasi töötada, ja kindlasti võiks see olla tulevikukütus.

Suured asjad kiiresti ei sünni

Mihkel Laan möönab, et esimese kolme aastaga tuhandet uut töökohta muidugi ei loo. Nii põhimõttelisi muudatusi ei saagi kiiresti teha. Aga need algatused loovad eelduse järgmise kihi tekkimiseks ja siis otsustavad juba ettevõtjad, kuidas nad edasi toimivad.

Vesinikumajanduse idee ei ole lihtsalt rohepööre, vaid Ida-Virumaale tekib uus majandusharu, kinnitab ta. Tulevikus peab kogu tööstus roheline olema ning majandust ja ettevõtlust selle mõttega ümber korraldades tekivad pikemas vaates ka uued töökohad.

Põlevkivist elektri tootmine lõpetatakse alates aastast 2035, sinna on päris palju aega.

"Põlevkivienergeetikast on viimase 15 aastaga kadunud tuhandeid töökohti, ilma et oleks uus idee kohe kõrval olnud," ei näe ta paanikaks põhjust.

Vesinik ei saa olla üks ja ainus asi, millega Ida-Virumaad päästa, küll aga võiks see tõugata energeetikat ja majandusloogikat ümber kujundama.

Kõigepealt peab aga riik selgelt ütlema, millist lahendust me Eestis tahame, ehk vaja on vesinikustrateegiat.

Põnevad ja kallid ideed

Eesti vesinikutehnoloogia ideekorje tulemusena jõudis nimekirja päris hulk põnevaid projekte.

"150 miljonit, 120 miljonit, Tallinna Sadam plaanib koguni 635miljonilist investeeringut," annab parasjagu vesiniku töörühma koosolekul osalev sihtasutuse Ida-Virumaa Tööstusalade Arendus juhatuse liige Teet Kuusmik mahtudest ettekujutuse.

Sihtasutus ise tegeleb praegu kahe erainvestorite vesinikuprojektiga.

Eesti ettevõtja tahab transpordiahelaid üles ehitada, välisettevõtja plaanib keemiatööstuse jaoks vesinikku (ja võib-olla ka vesiniku baasil kütuseid) toota.

Kuusmik usub, et pikas perspektiivis on vesinikul kindlasti tulevikku, seda enam, et Euroopa Liit seda jõuliselt toetab.

Pirtsakas energiakandja

Elektrolüüsi teel vesiniku tootmist tuntakse juba väga kaua, tuletab VKG tehnikadirektor Meelis Eldermann meelde.

Miks seda siis seni kasutusele pole võetud?

Sest vesiniku tootmine on praeguste tehnoloogiatega liiga kallis.

Pealegi on vesinik energiakandjana väga pirtsakas ja energiamahtuvus on tal ka väike.

Vesiniku kasutuselevõtt tähendab Eldermanni sõnul täiesti uut tehnoloogilist hüpet. Uue tehnoloogia arendamine kuni pooltööstuslike pilootseadmete valmimiseni võtab päris palju aega.

"Euroopa Liit on seadnud eesmärgiks toota aastaks 2025 kuni miljon kuupmeetrit tööstuslikku vesinikku ja aastaks 2030 kümme miljonit kuupmeetrit. Kogu energiatarbimise taustal on see kümme miljonit puhas arendustegevus."

Eldermann lisab veel ühe meenutuse. Aastal 2008 räägiti, et kohe-kohe hakatakse tegema CO2 püügi seadmeid ja vähendatakse nendega oluliselt CO2 heidet atmosfääri. Tänini pole ühtegi majanduslikult tõestatud tehnoloogiat, mis end ka ära tasuks.

Vesinikuga seotud teadmine on aga igal juhul vajalik ning uuringutel ja tegevustel hoitakse VKGs silm peal.

Foto: KIK