Euroopa Liidu stardikapital Ida-Virumaa ümbersünniks

Eesti Energia teatas, et plaanib lõpetada põlevkivielektri tootmise aastaks 2030. Foto: Ilja Smirnov / Põhjarannik

Ida-Virumaa otsib võimalusi, kuidas haarata kliimapoliitika ja uue majanduse tõusulaines kinni ajaloolisest võimalusest. Miljardiprogrammi tehakse viimaseid täpsustusi.

Aprilli lõpus sai veebikeskkonnas Ida-Viru visioonipäevadel kokku pool tuhat inimest, eri rollides ja ametites, eesti ja vene keeles kõnelejaid, Ida-Virumaalt, mujalt Eestist ja välismaalt, et arutleda Ida-Virumaa tuleviku üle.

Tegelikult on nad suuremal või vähemal määral ehteestilikult mures. Euroopa Liidu ambitsioonikat kliimapoliitikat kavatsetakse ellu viia õiglaselt nende piirkondade suhtes, kus siiamaani on majanduses oluline roll fossiilkütustel. Euroopa juhid deklareerivad, et kedagi ei jäeta maha, ning on seda lubadust lunastamas suure toetusrahaga.

Miljard maakonnale − palju või vähe?

Ida-Virumaa õiglase ülemineku vääringuks on 340 toetusmiljonit. Koos lisanduva omafinantseerimisega võib rääkida miljardiprogrammist, mis on oma eesmärkidelt, mahult ja ülesehituselt massiivselt suurim regionaalpoliitiline ettevõtmine Eesti Vabariigis. Ametlikes kõnedes peetakse kliimapoliitika võtit Ida-Virumaale ajalooliseks võimaluseks. Mitteametlikult sobiks tunnussõnaks saatuslik. Küsimus ei ole mitte ainult kuulsusrikka põlevkivitööstuse ning tööstustööliste ja nende perede saatuses, vaid ühe Eesti maakonna saatuses.

Antti Roose Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

3 MÕTET

• Massiivseid eurotoetusi ei tohi ära kulutada väikestele ilusatele asjadele.
• Rohepöördeks ja uueks majandusmudeliks on vaja uusi oskusi.
• Muutuste läbiviimine võib jääda tegijate vähesuse taha.

Ida-Virumaa on taas Euroopa ristlustes, pinevates majanduslahingutes. Löögirusikaks on ELi heitkogustega kauplemise süsteem, selle süsinikukvoodi hind. Kaugemas plaanis ähvardavad riiklikud lubadused põlevkivitööstuse vähendamisest ja kliimaneutraalsusest. Kõik tahaksid olla ajaloos võitjate poolel.

Tavalisele inimesele on 340 miljonit, saati üks miljard hoomamatu summa. Kui jagada ELi toetusraha kohalike vahel laiali, siis saaks iga idavirulane 2500 eurot. Nii et kahe kuu palk − seda ei olegi teab mis palju.

Foto: Peeter Lilleväli / Põhjarannik

Õiglase ülemineku fond

Tegevussuunad

• Mitmekesine ja nutikas ettevõtluse areng: mitmekesistada Ida-Viru regiooni majandust ja ümber korraldada tööjõudu, kokku 273 miljonit eurot, 80 protsenti fondi mahust.
• Atraktiivne elukeskkond: lahendab ülemineku sotsiaalseid, keskkonna- ja kogukondlikke teemasid; kokku 67 miljonit eurot, 20 protsenti fondi mahust.

Tulemusindikaatorid tööversioonis

• Luuakse vähemalt 2000 uut töökohta.
• Ida-Viru ettevõtluse investeeringute toetusega kaasatakse vähemalt 285 miljoni euro mahus taotlejate omafinantseeringut.
•  Mitmesuguste ettevõtlusmeetmetega toetatakse 400 ettevõtet.
• Täiendusõppes osaleb 17 000 inimest.

Millega veel võrrelda? Õiglase ülemineku summa on näiteks vaid poole väiksem teistest üleriigilistest suurprogrammidest, Rohelisemast Eestist, Nutikamast Eestist ja ka Sotsiaalsemast Eestist. Äriliselt, umbes samas suurusjärgus on ühe suurettevõtte, Viru Keemia Grupi aastane müügitulu.

50 miljoni euro mahus suunati Ida-Virumaale regionaaltoetusi lõppeval eurorahastamise perioodil. Kerkis tööstusparke ja turismiobjekte, arendati põlevkivi kompetentsikeskust ning tõugati tagant kümneid väiksemaid ettevõtlus-, arendus- ja koolitusprojekte. Nüüd on summad ainuüksi õiglase ülemineku fondis seitse korda suuremad, pluss teised tõuketoetused, mida jätkuvalt plaanitakse ka Ida-Virumaale.

Keskkonnainvesteeringute keskus (KIK) jagas eelmisel aastal euroraha umbes 100 miljonit. Ida-Viru keskkonnaprojekte viidi ellu ebaõiglaselt väikeses mahus ehk 2,3 miljoni euro eest. Seda oli ligi 20 korda vähem Harjumaast, aga ka näiteks kaks korda vähem Lääne-Virumaast ja Viljandimaast. Seda teadmisel, et põhiosa saastemaksudest laekub Ida-Virumaalt. Midagi suurt keskkonna parandamisel kahe miljoniga korda ei saada.

Ellu kutsutakse põlvkondlikud muutused

Õiglane üleminek on üks kuuest Eesti 2035 arengustrateegia eesmärgist, aga see erineb teistest Eesti eesmärkidest selle poolest, et seda viiakse ellu sihtpiirkonnas, Ida-Virumaal. Arenguvajaduseks on Ida-Viru majanduse ümberkorraldamine eesmärgiga mitmekesistada majandust ja luua kõrge lisandväärtusega töökohti. Teiseks tuleb aidata inimesi ja kogukondi, keda üleminekuprotsess negatiivselt mõjutab. Kindlasti tuleb jätkuvalt tegelda keskkonnaprobleemidega.

Suur plaan ootab asjalikku sisu ja praktilisi tegusid, üle kõige tegijaid. Omaette riskiks on muutuse korraldamine.

Paradoksaalselt saab ehk kõige lihtsam olema seni poolt Eesti süsinikuheitest tekitaval maakonnal liikumine kliimaneutraalsuse poole. Keerulisem on jõuda jõukuses üle Eesti keskmise ning peatada rahvastiku vähenemine ja pöörata rändesaldo positiivseks. Need oleksid põlvkondlikud murrangud.

Riigihalduse minister Jaak Aab luges ette suuri rahasummasid, mis peaksid leevendama ülemineku valusid nii majanduses, tööturul kui ka keskkonnas. Üks miljard kaheksa aasta jooksul panustatakse skeemiga 1 + 2: ühele riigi pandud eurole oodatakse lisaks kaht eurot erakapitalilt. Jätkuvalt hakkavad voolama Ida-Virumaale ka teised tõukefondi toetused ehk suurusjärgus 300-400 miljonit.

Taandatuna inimeste sissetulekutesse ja tõlkides need kosmilised rahasummad inimkeelde, peaks see ministri sõnul tähendama Ida-Virumaa keskmiste sissetulekute kasvu Harjumaa tasemele. Eks see nõuab pingutust kõigilt, töösturitelt heitlikes globaalsetes tarneahelates ning ühiskondliku vastutuse lisandustes, töölistelt elukestval ümberõppel ja noortelt, et leida kodumaakonnas tulevikku.

Riigipea soovib Ida-Viru portfellita ministrit

President Kersti Kaljulaid manas tulevikupilti Ida-Virumaast täielikus, olemuslikus muutuses. See peab olema õiglane, väärikas ja kõiki asjaolusid arvestav. Ta möönis, et mida tahes parteid ei luba, maailmaturg juhib suuresti protsesse ja minevikust ei ole võimalik kinni hoida. Suur muutus teel kliimaneutraalsusele on juba toimumas ja see ei puuduta mitte ainult energiasektorit, vaid ühiskonda tervikuna.

Ida-Virumaal on see küsimus tööinimese väärikusest ja eneseuhkusest, lugupidamisest seni tehtu vastu, aga ka avatusest uuele. Kindlasti tähendavad struktuursed muutused seniste töökohtade kadu ning kindlasti tekitab see kõrvalmõjusid, rohkemgi veel nende kartust.

Tööstustöölisi tuleb hoida Ida-Virumaal, et nad ei lahkuks, kuni uus tööstus pole hoogu üles saanud. Oma koha leidmine suurtel turgudel uute toodetega saab tuleneda headest otsustest, mitte ei sünni juhuslikult. Kuivõrd kaalukas osa energiasektorist kuulub riigile, on just siin riikliku otsuse koht. Põlevkivisektorit tulevad asendama vesinikumajandus, ehitusmaterjalide tööstus ja puidukeemia.

Kindlasti aitab Ida-Virumaa ümbersünnile kaasa turism, iseäranis Narva-Jõesuu puhkepiirkond ning teised looduslikult kaunid ja seikluslikult huvitavad paigad.

Hariduslikult peab koolilõpetajatel olema suus eesti keel. Haridust edendavad juba regionaalkolledžid, äsja loodud tehnoloogiakool ja riigigümnaasiumid. Ka elamufond peab saama Ida-Virumaa linnades korda ning selleks tuleb lihtsalt rakendada teistsugust toetusmudelit, mis ei taandaks renoveerimise kasulikkust primitiivselt Tallinna ja Tartuga võrdsele tasuvusajale. Ida-Virumaa terviklik programm peaks lõpetama eelkõige segregatsiooni ja looma tingimused sotsiaalseks mobiilsuseks.

Ilusad väikesed asjad ei tohiks ahvatleda kõrvale suurest plaanist. Poliitikutele mõtlemiseks käis president välja Ida-Viru portfellita ministri idee. Kaljulaidi unistustes saab Ida-Virumaast Läänemere pärl.

Esinduslikud inimesed arvamusplatsil

Oma Ida-Virumaa tulevikuvaadet pakkus täiuslik valim kohalikest ja teataval moel Ida-Virumaaga seotud mittekohalikest eeskõnelejatest: filmirežissöör Ilmar Raag, õigustudengist ÜRO noordelegaat Eva Lennuk, Jõhvi tehnoloogiakooli kaasasutaja Rainer Sternfeld, põlisvirulasest kaubandus-tööstuskoja kohalik juht Margus Ilmjärv, suurmuutust uuriv sotsiaalteadlane Margit Keller, Ida-Virumaa Tööstusalade Arenduse juht Teet Kuusmik, Viru Keemia Grupi tehnikadirektor Meelis Eldermann, Narva ettevõtluse kiirendaja Olga Kurdovskaja, kohaliku töötukassa juht Anneki Teelahk ning energeetikute ametiühingu juht Sander Vaikma.

Noorematel oli idealismi rohkem ja vaade universaalsem, lahtisem. Küpsematel oli mureks demograafiline olukord, jätkuvalt suur väljaränne ja vaesusrisk ning kohalike valmidus, tahe ja ka oskus muutustega kaasa minna, laiemalt võttes uue ja vana igavikuline vastasseis. Mõned olulisemad ja eristuvad seisukohad stenogrammist.

Nii Raag kui ka Sternfeld arvasid, et kümne aastaga Ida-Virumaa kuldaega ei jõua, kuid taristu ja kasvutingimused peaksid selleks ajaks olema loodud.

Ränioru kogemusega Sternfeld on näinud loovusest, tehnoloogiast ja võrgustamisest sündinud hüppelist muutust ja murrangut, samasuguse võimenduse peaks tekitama programmeerimiskool.

Raag panustab Narva asukohaeelistele ja mainepöördele, asudes Ida-Virumaa rabades ja soodes otsima imeväelist Põhja konna.

Ilmjärv ootab stabiilsust ning juba idanema pandud tööstusavanguid päikesepaneelide ja tuulegeneraatorite tootmises ning jäätmekasutuses.

Keller tõstis esikohale "õigluse". Suurmuutuse tulemus peab sobima idavirulastele, samas ei saa kedagi jõuga kaasa lohistada. Ka muutuste läbiviimise oskusteave ja regionaalne arengumudel tuleb teha ekspordiartikliks. Lisaks oleme sisenemas energeetilise õigluse ja igameheenergia ajastusse.

Lennuk väljendas kohalike noorte ootust seoses uue majandusmudeliga, milles on vaja teistsuguseid oskusi. Ida-Virumaa vajab rohkem haridust ja ülikooli, rohkem kultuuri.

Vaikma ei nõustunud, et põlevkivitööstusel pole tulevikku.

Kurdovskaja soovitas panustada uue tööstuse robotiseerimisele ja automatiseerimisele.

Teelahk pidas üleminekute võtmeks tähendusega tööd ning tööstustoetuste julget sihtimist kõrgema lisandväärtusega ettevõtetesse. Vältimatu on pidev oskuste arendamine ja elukestev õpe, ehkki see kõlab kulunult.

Eldermann kummutas väärarusaama Ida-Virumaa monofunktsionaalsest põlevkivisektorist, ootas väljumistingimuste täpsustamist ning nägi põlevkiviinnovatsiooni süsinikusidumises ja peenkeemias.

Kuusmik pani ette oma vahetu kogemuse najal panustada välisinvesteeringutesse, kes tulevad kiiresti nii oma tehnoloogia kui ka turuga ning suudavad kiiresti laieneda.

Ettevaatust, tehnokraatia ja bürokraatia

Järgneva lõigu kantseliit väljendab eurorahastamise subkultuuri. Mingil juhul ei saa fondi kasutamisel teha allahindlust ei õigusriigi ega ka korralduse mõttes. Rehepaplusel on ranged, tingimisi trellitatud piirid. Usinasti on koostööplatvormil kokku kirjutatud terved toimikud piirkondlikke arengukavasid, uuendamist ootab maakonna tulevikuvisioon.

Sõnad, mis sisendaksid usku tulevikku, milles oleks jõudu ja lendu. Kavade elluviimiseks on tekkimas toetusprogrammide süsteem. Parasjagu käib tingimuste ja protsessi disain. Suurimad panused tehakse ettevõtlusinvesteeringutele, mis on omakorda jagatud mitmesse väiksemasse potti.

Arvatagi, tehnokraatlik programmiehitus kätkeb hulgaliselt bürokraatlikke riske. Kõigi euroreeglite pühalikus ülimuslikkuses tuleb entusiastlikel taotlejatel-arendajatel meelekindlalt oma asja ajada ning praktilises pidevate probleemide reaalsuses plaanitu ellu viia. Neile ette au ja kiitus!

Kaugel Ida-Virumaast, Tallinnas, ministeeriumides ja rakendusasutustes on mitu korda lihtsam, sest kell viis kustub kontoris tuli. Tulevikuindikaatoriks on Ida-Viru noorte isiklik otsus, kohatruudus, kas minna või jääda, sellest hakkab sõltuma maakonna tulevik.

Töiselt ambitsioonikaid tegijaid, keda palga ja karjääriga rändspetsialistina Ida-Virumaale ahvatleda, ikka leiab. Kuidas neid kodustada? Nädalavahetuseks minnakse emamaale ning asemele tulevad turistid ja seiklejad. Ja kui rändekvooti jagub − ukrainlased.

Võimalik, et selline saab olema tööstusjärgse ja kliimaneutraalse Ida-Virumaa tulevikumudel. (Postimees, 7. mai)

Foto: KIK