ERIK GAMZEJEV ⟩ Riigi külaskäigud Ida-Virumaale peaks saama püsivaks kohalolekuks

Ajalehe Põhjarannik peatoimetaja Erik Gamzejev. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Riigi kohaloleku, eestikeelsuse ja -meelsuse, aga ka majanduse tugevdamiseks tuleks Ida-Virumaale tuua juurde riigiasutusi.

Kaheksa aastat tagasi loobus valitsus koalitsioonileppeski kirjas olnud plaanist kolida pealinnast Ida-Virumaale sisekaitseakadeemia. Sellest pikka aega Ida-Virumaa arengule lootust andnud plaanist taganeti lubadusega rajada Narva sisekaitseakadeemia Narva kolledž. Tegelikus elus lahjenes ka kolledži plaan kiiresti vaid kolme alalise töökohaga õppekeskuseks, kus asuvad Tartu ülikooliga kahasse tehtud ühiselamu, viis õppeklassi, lasketiir, ujula ja jõusaal. Uus hoone on ilus ja pälvinud ka arhitektuuriauhinna.

See kõik on iseenesest ju tore. Kuid poliitikutel on aastakümneid kasutuses olnud valveväljend "riigi kohaloleku suurendamine Ida-Virumaal". Seda silmas pidades on sellise õppekeskuse rajamise mõju osutunud kõvasti väiksemaks, võrreldes selle plaaniga, milleks oli sisekaitseakadeemia ületoomine.

Kaitseväe baasi rajamine oleks see kõige arvestatavam samm riigi kohaloleku suurendamisel Narvas Eesti taasiseseisvumise järgsete aastakümnete jooksul.

Nüüd on kaitsevägi andnud teada, et soovib rajada Narva oma baasi, kus hakkaks alaliselt paiknema üle 200 kaitseväelase koos tehnikaga. Kui see sellisel kujul teoks saab, siis oleks see kõige arvestatavam samm riigi kohaloleku suurendamisel Narvas Eesti taasiseseisvumise järgsete aastakümnete jooksul. Narvas tegutseb küll tubli kaitseliidu malevkond, aga õigustatud on küsimus, miks kaitseväel piiriäärses, Eesti suuruselt kolmandas linnas seni oma baasi pole.

Osa narvalasi on avaldanud ka vastuseisu kaitseväe baasi loomisele, leides, et see võib mõjuda idanaabrile provokatiivselt, põhjustab piirilinnas lisariske ning selleks on praegu vale aeg.

See on tüüpiline hoiak igasuguste Eesti riiklust tugevdavate sammude suhtes. Samamoodi kestis üle 30 aasta vale aeg koolides eestikeelsele õppele üleminekuks, punamonumentide eemaldamiseks avalikust ruumist või selleni jõudmiseks, et kohalikel valimistel hääletamine on vaid Eesti kodanike õigus. See on osa väärtuste konfliktist nende Eestis elavate inimeste poolt, kes ei mõista, et põhiseadusest tulenevalt on Eesti riigi mõte eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade.

Samade eesmärkide kindlustamiseks ongi oluline tugevdada Eesti riigi kohalolekut Ida-Virumaal, kus osale elanikest sümpatiseerib rohkem Ukrainas inimesi tappev ja nende kodusid hävitav Vene riik kui see riik, kus nad ise on püsielanikud. Üheks järjekordseks lakmuspaberiks on seegi, kui palju inimesi koguneb sel reedel Narva jõe äärde kaasa elama teiselt kaldalt Venemaa poolt narvalastele suunatud propagandaüritusele.

Praktilises elus tähendab riigi kohaloleku suurendamine eelkõige riigiasutuste olemasolu. Mida rohkem neid on, seda tugevam on Ida-Virumaal ka eestimeelsus ja paremini hoitud põhiseaduslikud eesmärgid. Seda mõistsid väga hästi kohe pärast Eesti iseseisvumise taastamist Ida-Viru maakonnakeskuse Jõhvi juhid. Selle väikse omavalitsuse liidrid on näinud hirmsalt vaeva selle nimel, et Jõhvis oleks ja kasvaks kaitseväelinnak, et siia rajati kontserdimaja ja vangla. Nad on viimasel aastal pidanud tulihingelist võitlust selle nimel, et Jõhvist ei kaoks maakohus.

Tänu riigiasutustele on Jõhvis märksa suurem ka nende elanike osakaal, kes seisavad siin eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise eest. Eesti keelekeskkond on tugevam kui Narvas või Kohtla-Järvel. Ida-Virumaal elavad Eesti pered on andnud ka tugeva panuse lõimumisse, arvestades, et lasteaedades ja koolides on nende lapsed õppinud kõrvuti nende lastega, kes on pärit venekeelsetest peredest.

Narvas, Sillamäel ja Kohtla-Järvel on keeruline lõimumises saavutada soovitud edu, kui eestikeelsete elanike osakaal ei suurene. Suur asi on see, et koolides kasvab eestikeelne õpe ja Ida-Virumaal on tulnud õpetajateks inimesi ka mujalt Eestist. Aga lisaks keeleõppele on oluline saavutada ka vaimset ja emotsionaalset lähedust Eesti ühiskonna ja kultuuriga.

See võib tunduda anekdootlik, aga veel eelmisel aastal oli Kohtla-Järve abilinnapea kultuuri alal inimene, kel polnud aimugi, kes on Gustav Ernesaks, Arvo Pärt või Elmo Nüganen. Või et Narva kooliõpilased ei osanud sel nädalal öelda, kes on Anett Kontaveit, kelle lemmiktoitu neile koolisööklas pakuti.

Erakondadel tasuks tõsiselt kaaluda, milliseid riigiasutusi on mõistlik ja võimalik Ida-Virumaa linnadesse juurde tuua. Kui sisekaitseakadeemia toomine Narva äpardus, võib-olla saaks siis tuua näiteks siseministeeriumi Sillamäele koos politsei- ja piirivalveametiga. Kuigi tähelepanu koondub enamasti Narvale, ei tasu unustada, et enam kui 12 000 elanikuga Sillamäel elab eestlasi vaid mõnisada. Venemaa kodanikke on samas ligikaudu 5000.

Riigiasutuste lisandumine tugevdaks Ida-Virumaal riiklust, aga mõjuks hästi ka kohalikule majandusele ning looks kohalikele inimestele rohkem töökohti ja teenimisvõimalusi. Pealegi on Ida-Virumaa elukeskkond viimastel aastakümnetel oluliselt paranenud. Ka paljud riigiametnikud, kes on käinud siin lühiajaliselt niinimetatud välitöödel, kultuuriüritustel, paraadidel või spaades puhkamas, on tõdenud, et siin on üllatavalt ilus.

Nüüd võikski riigi külaskäigud Ida-Virumaale muutuda rohkem püsivaks kohalolekuks.