:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
/nginx/o/2024/03/04/15927716t1h30b9.jpg)
Tänases Põhjarannikus kirjutame põhjalikumalt Narva koolides toimunud haridus- ja teadusministeeriumi järelevalvest selle üle, kuidas on toimunud selles valdavalt venekeelses linnas üleminek eestikeelsele õppele. Kui haridus- ja teadusminister Kristina Kallas hindab tulemusi paremaks, kui ta kartis, siis tahame loota, et see järelevalve oli kiretu ja objektiivne ning ei silunud nurki ega ilustanud tegelikku pilti.
Olgem ausad, suures osas Narva linna koolides pole eesti keele õpetamist aastaid tõsiselt võetud. Pigem on otsitud ja leitud võimalusi, kuidas täita formaalseid nõudeid, ilma et sisuliselt selle nimel pingutama peaks. Vastasel juhul poleks ju õpilaste eesti keele oskus probleemiks. Kui koolidel puudub motivatsioon, siis on raske seda oodata ka lastelt ja lastevanematelt. Küll on öeldud, et keele õppimist raskendab praktika puudumine ja üldse, milleks õppida eesti keelt linnas, kus seda enamik inimesi ei räägi. Ent loodetavasti saab nii narvalastele kui ka sillamäelastele ja kohtlajärvelastele, maardulastele ja lasnamäelastele lõplikult selgeks, et eesti keele oskus tagab nende lastele teiste Eesti lastega samaväärsed väljavaated.
Üleminek eestikeelsele õppele pole kaugeltki veel toimunud ning kestab selle kümnendi lõpuni, kuni lõpuks kõik klassid üleminekukoolides eesti keeles õppima hakkavad. Ent see, kuidas on stardist minema saadud, on väga oluline selleks, et kogu distants kulgeks edukalt, ning tähtis on ka jälgida, et sellel teekonnal järgiksid kõik kehtestatud reegleid, sest alles finišijoonel näeb kogu reformi edukust.