Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

Professor Alar Konist: kust kohast me lähitulevikus oma elektri välja võlume?

FOTO: Peeter Lilleväli / Põhjarannik

​Ajal, mil nii Eestis kui ka kogu Euroopas väheneb fossiilsetest kütustest toodetud elektri osakaal, tuleb leida lahendused, kuidas kindlustada tulevikus energeetiline julgeolek. Taastuvenergia osa küll kasvab, kuid tempos, mis ei suuda vajalikku mahtu lähemas tulevikus tagada. Samal ajal suurenevad tarbimine ja kujunenud olukorras elektri import. Muu hulgas ka sellise, mis pole nii-öelda puhas. Neil teemadel arutles riigikogu saalis peetud ettekandes Tallinna tehnikaülikooli energiatehnoloogia instituudi professor ALAR KONIST, kes on ka jätkusuutliku energeetika ja kütuste uurimisrühma juht.

 

Oleme seadnud väga suured ambitsioonid: tahame tulevikus kogu maailma viia põhimõtteliselt süsinikuneutraalseks. Vaatame, kuidas sellega seni on läinud.

Eesmärgini on veel väga pikk maa minna

2020. aastal toodeti 79% maailmas tarbitud primaarenergiast fossiilkütustest. 11 protsenti tuli taastuvatest allikatest: biomass, tuul, hüdro ja muu ning 10 protsenti elektrist tuli tuumajaamadest. See suhe võiks panna meid mõtlema, kui suure ambitsiooni oleme endale seadnud.

Kas on võimalik või realistlik üleöö selliseid eesmärke täita? Ja kui on, siis milline mõju sellega kaasneb? Milline on mõju keskkonnale, aga milline on mõju ka inimeste rahakotile? Kas on õige läheneda loosungitepõhiselt või on õige läheneda ikkagi keskkonnapõhiselt ja inimeste heaolu põhiselt? Ehk kuidas oleks optimaalne saavutada kuldne kesktee?

Kui vaadata, kes maailma energiatarbimist juhib, siis see on Hiina. Eelmisel aastal toodeti üle 50 protsendi maailma söeelektrist Hiinas, kus söetarbimine kasvas. Maailma CO2 heitmed on samuti pidevalt kasvanud ja põhiliselt ikkagi Aasia riikides, eriti Hiinas ja Indias.

Me võiksime käsitleda Euroopa Liitu kui ühte head eeskuju. Euroopa Liidus on CO2 heitmed vähenenud. Kui vaatame vaid seda, on kõik justkui väga hea. Eesti puhul on näiteks 2020. aastaks seatud eesmärgid heitmete vähendamisel täidetud. Nii Eestis kui kogu Euroopas on taastuvenergia osakaal pidevalt suurenenud. Aga Euroopas tarbitud elektrist moodustab see vaid 14 protsenti. See tähendab, et tegelikult on kaunis pikk maa veel minna.

Kliimaeesmärgi saavutamine on võimalik, kui kogu maailm kaasa tuleb

Kuidas te hindate varustuskindluse prisma kaudu, arvestades oma teadmisi, kas see kliimaeesmärk aastaks 2050 on reaalne? (Jüri Jaanson, Reformierakond)

Alar Konist: See oleks reaalne siis, kui kogu maailm sellega kaasa tuleks. Euroopa Liidu süsinikdioksiidi heitmed moodustavad umbes 9% maailmas tekkivatest CO2 heitmetest. See on Euroopas väike, kuna meie tootmised on kolinud Euroopa Liidu riikidest välja.

Aga juhul, kui me praegu seame niivõrd suured ambitsioonid, siis see läheb esiteks väga kulukaks. See tekitab konkurentsieelise nendele riikidele, kus nende ambitsioonidega kaasa ei minda. Praegu ei ole Euroopa Liidu seadusandlik pool järele jõudnud kas või selles, et miks me saame energiat kolmandatest riikidest importida. Kui me ei saaks seda importida või sellel oleks mingisugune maks peal, siis tekiks normaalne konkurentsiolukord. Aga niikaua, kuni seda ei ole, on oht pigem selles, et need heitmed lähevad siit Euroopa Liidust välja, aga maailmapilt sellest paremaks ei muutu. Ent tegelikult on eesmärk maailmapilti parandada.

Tarbimine kasvab ja import suureneb

Euroopa Liidu CO2 heitmete vähenemisel on tegelikult päris palju põhjusi. Me peame arvestama, et Euroopa Liit on energia netoimportija. Üle poole meie energiavajadusest on kaetud mujal toodetud elektriga. See tähendab, et sel energial on samuti mingisugune keskkonnamõju.

Ja kui vaadata veel seda trendi, siis tegelikult on see viimase dekaadiga vähenenud märkimisväärselt. Ja kui vaadata statistilisi näitajaid aastast 2018 ja võrrelda neid kümme aastat varasemate näitajatega, siis me näeme, et primaarenergia tootmine Euroopas on vähenenud kümne aastaga peaaegu 10 protsenti. See on minu arvates ikkagi ohutegur. Samas pärineb peaaegu kogu imporditud elekter fossiilkütustest.

Ka Eesti energiatarbimine on aasta-aastalt kasvanud. Seda kasvu me ei suuda praegu taastuvenergiaga katta ja me oleme selle kasvu katnud impordiga. Kas see on tegelikult see, mida me soovime saada?

Euroopa Liidu enda elektritootmise võimekus tugineb peaaegu pooles osas kütuste põletamisele. Veerand on tuumaenergia ja vaid ülejäänud veerandit saab käsitleda taastuvenergiana. See võiks panna meid mõtlema, kui palju me ikkagi sõltume fossiilkütustest.

Energiadefitsiit kasvab kõigis Baltimaades

Eestis ei ole ju tegelikult viimasel ajal suuri tuuleparke rajatud. Tuulepargid on igasugustes arengustsenaariumides, aga füüsiliselt ei ole neid valmis ehitatud. Põhiosa praegu Eestis toodetavast taastuvenergiast tuleb puidust. Kui me paneme nüüd ka puidu energeetilise kasutamise kinni, siis väheneb hoobilt tugevasti meie taastuvenergia protsent. See paneb meid veelgi suurema probleemi ette: mismoodi me taastuvenergia tootmise ja tarbimise osakaalu kavatseme saavutada?

Selles kontekstis peaks võtma rahulikult aega ning tegema konkreetsed arenguplaanid ja arengukavad. Energiadefitsiit, kus ise tarbitakse aina rohkem ja toodetakse vähem, on kasvanud kõigis Balti riikides ja samamoodi ka Põhjamaades.

Tihtilugu öeldakse, et tühja sellest defitsiidist, meil on juhtmed, me impordime elektrit näiteks Põhjamaadest. Aga ka seal on juba põhimõtteliselt saavutatud selline nulljoon, kus energiat üle ei jää. Voolikute vedamisel pole suurt mõtet, kui kaev on tühi. Me peaksime ikkagi mõtlema, kust kohast me energia välja võlume.

3 MÕTET

* Primaarenergia tootmine Euroopas on vähenenud kümne aastaga peaaegu 10 protsenti. See on minu arvates ikkagi ohutegur. Samas pärineb peaaegu kogu imporditud elekter fossiilkütustest.

* Eestis ei ole viimasel ajal suuri tuuleparke rajatud. Tuulepargid on igasugustes arengustsenaariumides, aga füüsiliselt ei ole neid valmis ehitatud. Põhiosa praegu Eestis toodetavast taastuvenergiast tuleb puidust.

* Kui elektri varustuskindlus on riigi jaoks oluline ja energia peab olema igal ajal võtta, siis tuleb ka hoolitseda, et ta oleks igal ajal võtta.

Eesti muutus energeetika mõttes "tavaliseks" Euroopa riigiks

Kuni viimaste aastateni eristus Eesti teistest Euroopa Liidu riikidest sellega, et olime energiasõltumatud. Alates aastast 2019 on see olukord muutunud. Oleme jõudmas selles peagi Euroopa Liidu keskmiseks.

Eelmisel aastal importisime 43% elektrienergiast. Vaid 25% elektrienergiast tuli meil taastuvenergiaallikatest või taastuvenergia tootmisest. Meie tarbimine on olnud pidevas kasvutrendis ehk me oleme tarbinud energiat 8,4 teravatt-tundi.

Kui me kuuleme, kui palju megavatte meil päikeseparke kogu aeg juurde ehitatakse või installeeritakse, siis me peame ikkagi huvi tundma, kui palju nad suudavad aasta jooksul meile energiat genereerida. See oli möödunud aastal 0,12 teravatt-tundi. Tuletan meelde, et elektri tarbimine oli Eestis 8,4 teravatt-tundi. Meie päikesejaamad ei kata isegi 0,2 protsenti tarbimisest. See võiks samuti mõtte käima panna.

2020. aastal toodeti põlevkivist elektrit mitu korda vähem kui kaks aastat varem, kuid siiski ligemale 2,5 teravatt-tundi. Aga seda uutes keevkihtplokkides. Aga kui on signaal, et edaspidi ei ole võimalik neid kasutada, siis ei ole mõtet sinna teha investeeringuid.

Varustuskindlus ja energiajulgeolek peavad olema olulised

Turg on alati tore asi ja näiteid võib tuua elust enesest. Võtkem ehitusmaterjalid: meil võib raha olla, võime maksta ka 40% rohkem kui varem, aga praegu on olukord, kus mõnda sorti ehitusmaterjale ei ole ikkagi kusagilt võtta ja lootus on, et ehk septembris tuleb. Elektriga on samasugune olukord. Kui turul tekib defitsiit või puudujääk, sest tarbimine tõuseb ja piisavalt võimsust ei ole võtta, siis ei aita mingid sanktsioonid. Küsimus on, kas me sellist olukorda tegelikult tahame.

Energeetikat peaks riigi seisukohalt vaatame ka sarnaselt teedega. Teid me ehitame, aga nende puhul ei oota riik ju otsest kasumit. Ühiskonna alustalad peaksid toimima teistel põhimõtetel või vähemalt osa sellest peaks olema mingisuguse süsteemiga konkreetsemalt reguleeritud kui ainult turupõhine lähenemine.

Ehk praegune küsimus ongi võib-olla teile lihtne: kas varustuskindlus ja energiajulgeolek on riigile oluline või mitte? Kui ei ole oluline ehk ütleme nii, et kui energia ei pea olema samal ajal kättesaadav, siis me tegelikult seda diskussiooni või arutelu siin ei peakski pidama. Aga kui on ikkagi oluline, et energia peab olema igal ajal võtta, siis tuleb ka selle eest hoolitseda, et ta oleks igal ajal võtta.

Üks asi on varustuskindlus, mis näitab seda, et piisaval hulgal energiat on tarbijatele kättesaadav igal ajal, kui on vaja. Aga energiajulgeoleku dimensioon on palju laiem. Energeetikute vaatevinklist on see energia, mida me suudame toota teistest riikidest sõltumata. See tähendab, et me suudame selle koguse saada, ilma et peaksime importima kütust.

Näide Saksamaalt. Tänavuse aasta 10. nädalal oli kolm päeva, mil tuult üldse ei olnud. Kuidas Saksamaa sel ajal tuuleparkidest loodetud elektri asendas? Peale gaasijaamade ja söejaamade ka tuumajaamadega. Aga tuletan meelde, et Saksamaa paneb ka tuumajaamad kinni.

Sõltuvus Venemaast suureneb

Avalikus debatis jääb vahel mulje, et Euroopas söejaamad enam ei tööta. Tegelikult kasutab Euroopa neid nii elektrivõrgu kvaliteedi hoidmiseks kui ka üldise varustuskindluse tagamiseks. Sel hetkel, kui taastuvenergiaallikad energiat ei tooda, on vaja midagi muud asemele.

Tõsi, kõik söejaamad vananevad ja vajaksid investeeringuid. Aga neid ei tehta, sest Euroopas suletakse söekaevandusi.

Mis oleks siis hea asendus sellele? On gaas. Ka Saksamaa on ütelnud, et asenduskütus, niikaua kui häid lahendusi ei ole välja mõeldud, on gaas. See tähendab, et Euroopa hakkab sõltuma üha enam Venemaast. Eelmisel aastal oli 30% Euroopasse imporditavast õlist pärit Venemaalt. Imporditavast gaasist 40% ja söest 42% oli pärit samuti Venemaalt. Süsi asendub järjest üha enam gaasiga, aga suuremas osas tuleb see ikkagi Venemaalt.

Olen analüüsinud ka tänavu talvel USAs aset leidnud Texase energiakriisi. Sel oli kolm põhjust. Oli valelubadus energiasõltumatusest, energiaturu lühinägelik dereguleerimine ja soovimatus õppida samasugustest juhtumitest minevikus.

Meil on Texase näitel sellest aastast olemas hea kogemus, millest me võiksime õppida ja millest lähtuvalt me võiksime ikkagi oma tulevikustsenaariumi planeerida. Kui meil on öeldud, et viimane kilovatt-tundi energiat jääb tarbimata, sellepärast et energia hind läheb niivõrd kõrgele, siis Texase näide on risti vastupidi. Kui tavapäraselt maksis teravatt-tund 50 dollarit, siis kriisi tipus tõusis hind 9000 dollarini ja ikka oli energiat puudu. 30% elanikkonnast selles piirkonnas oli ikkagi ilma elektrienergiata. See on väga mõtlemapanev, kuidas oleks saanud sellist olukorda vältida, eriti arvestades, et väljas oli 20 miinuskraadi.

Lisaks sõltuvusele elektrist on ohukohaks ka sõltuvus gaasist, sest suur osa elektrist genereeritakse gaasist. Kui Eesti läheb ka Euroopa teed, et me sõltume elektrist ja me sõltume gaasist, siis me suurendame tegelikult energiajulgeoleku riske.

Riske tuleb ise maandada

Kui me vaatame Eesti arengustsenaariume, siis tuleks meil panustada olemasolevate tootmisvõimsuste töökindluse suurendamisse. Narva plokkides on olnud avariiseisakuid mitmete päevade kaupa. Kui me praegu planeerime energiatootmise defitsiiti olukorras, kus ka olemasolevate tootmisseadmete töökindlus ei ole alati tagatud, siis me oleme praegu juba väga suure riski sisse planeerinud.

Üks asi on tõesti need kliimaeesmärgid, mida me tahame täita. Aga me ei tohiks ikkagi unustada seda, et elektri pidev olemasolu on üks väga oluline osa ühiskonna toimimisest. Me ei saa seda jätta juhuse hooleks. Me ei saa energiajulgeolekut ja varustuskindlust alahinnata.

Me peame arvestama ka seda, et me oleme pika ülekandeliini lõpus. Koroonakriis pani ka riigipiirid kinni. Olgugi et oli kokkulepe, et ei pane kinni. Kui nüüd mõelda olukorda, kus ülejäänud Euroopa riigid satuvad ka energiadefitsiiti, kas siis kokkulepped peavad või rahuldatakse kõigepealt oma riigi elanike energiavajadus? On selge see, et rahuldatakse oma riigi energiavajadus ja öeldakse pärast, et vabandame, järgmine kord proovime paremini koostööd teha.

Praegune probleem on, et meie energiatootjatel puudub kindlus investeerida reguleeritavatesse tootmisvõimsustesse. See olukord tulebki lahendada.

Alar Konisti ettekande põhjal riigikogus olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Eesti energiajulgeoleku ja varustuskindluse väljakutsetest" arutelul 1. juunil.

Tagasi üles
Back