JUHTKIRI ⟩ Kui paragrahv ei lähe tegelikkusega kokku

Jõhvi vallamaja. Foto: Peeter Lilleväli / Põhjarannik

Jõhvi omavalitsuses toimuv on olnud laiema avalikkuse tähelepanu all juba aastaid. Vihane poliitvõitlus on aeg-ajalt ikka ulatunud ka õiguskaitseasutuste kabinettidesse. Tänagi kirjutame juhtumist, kus vene põhikooli direktori Irina Šulgina oponendid volikogus saavutasid koolijuhi trahvimise, kuna politsei seisukohalt oli ta võtnud tööle oma sugulasi seadust rikkudes.

See vaidlus on pooleli, nagu ka juhtum, kus valla majandusnõunikku Aivo Tamme kahtlustatakse vanade keskküttetorude omastamises. Küllap seegi on vallamajasiseste pingete tulemus ning saab näha, kas prokuratuur suudab ametniku süüd tõendada, kui asi peaks üldse kohtuni jõudma.

Kõige selle taustal aga tundub kummaline, kuidas õiguskaitseasutused vaatavad rahumeeli pealt, kui Jõhvi võimukoridorides kestab juba aastaid mõjuvõimuga kauplemine, volikogu liikmete munitsipaaltöökohtadega äraostmine, otsuste tegemine ühe või teise ettevõtja huvides. Jõhvi volikoguga on seotud vähemalt neli ettevõtjat, kes on võimuliitu kuuludes püüdnud olukorda oma huvides kasutada. Ja saanud ka otsest rahalist või kaudset kasu enda volikogu liikme staatusest.

Aga mitte niivõrd neid olukordi pole olnud piinlik jälgida, vaid seda, kuidas õiguskaitseasutused istuvad vaikselt kui kuldid rukkis, suutmata kuidagi sekkuda. Ometi tunduvad need olukorrad avalikkusele nii ilmselgelt ebaõiged. Jah, see on tõsi, et korruptsioonihõnguliste olukordade puhul ongi keeruline leida ja tõendada seoseid, öeldakse, et mõjuvõimuga kauplemise mõiste on liiga laialivalguv. Äkki tuleks siis hoopis seadust muuta, sest milleks meile näiliselt toimivad paragrahvid, kui need tegelikkusega kokku ei klapi?