:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
/nginx/o/2025/03/26/16739545t1hd037.jpg)
Eelmisel nädalal parlamendis suure häälteenamusega vastu võetud otsus, mille järgi kaotavad Venemaa ja Valgevene kodanikud juba eelseisvatest kohalikest valimistest alates hääletamise õiguse, on eelkõige venekeelsetel meedia- ja ühismeediaplatvormidel, aga ka eestikeelses ajakirjanduses tekitanud palju diskussioone.
Kohati on väljaütlemised väga emotsionaalsed ja põhiseaduse muudatuse heaks kiitnud parlamendiliikmed saavad sapise sõimu osaliseks. On ka mõõdukamat kriitikat, kus viidatakse sellele, et Eesti demokraatia on saanud hoobi sellega, et osalt elanikkonnast võetakse ära üks oluline õigus.
Siiski tuleb siin silmas pidada ühte olulist aspekti: muudatuse poolt hääletas 101st parlamendiliikmest 93, kuid selle läbiminekuks oli vaja 81 häält. Raske on tuua lähiajast näiteid, kui mõnes väga olulises küsimuses oleks riigikogu liikmete puhul täheldatud sellist üksmeelt. Need, kes praegu seadusemuudatust pooldanud parlamendiliikmeid häbistavad ja kõiksugu omadussõnadega kostitavad, ilmselt aga ei mõtle alati, et need inimesed on valitud parlamenti Eesti rahva enamuse poolt ja esindavad seal oma valijate tahet. Kas keegi julgeb öelda, et enamik Eesti elanikest ei soovinud agressorriikide kodanikelt valimisõiguse äravõtmist? Pigem räägivad küsitlused, et see soov oli valdav.
Ja siin pole midagi imestada. Kolm aastat sõda Ukrainas on tähendanud ka kolme aastat ärevust, hirmu ja stressi Eesti elanike jaoks ning kõik, mis Venemaaga seotud, alates vene õigeusu kirikust ja lõpetades vene kodanikkonnaga, tundub enamikule inimestest palju pelutavam kui enne sõda.