Terje Rattur: hoiame ja toetame algajaid teenindajaid

Terje Rattur. Foto: Helen Mölder

Ida-Virumaa turismisektor oli alates eelmise aasta detsembrist kuni maini suletud olekus kuus kuud. Teadagi, et koroonapiirangute tõttu. Kevad saabus suure töötajate värbamise protsessiga, mis kestab ajuti veel praegugi. Kuna valitsus tühistas jaekaubanduse piirangud varem, siis arvestatav osa endisi turismitöötajaid asus tööle sinna.

Polnud vist ühtegi kohalikku söögi- või majutuskohta, mille töötajate otsimise kuulutust ma sel kevadel ei märganud. Niimoodi komplekteerisid spaad oma meeskonnad uutest, alles esimesi samme tööjõuturul tegevatest noortest, kes on tihtipeale veel gümnaasiumi viimases klassis.

Seltskond, kes on põhjuseta mõistmatu ja valjult ebaõiglane, ei riku mitte ainult teenindaja päeva. Ka pahandajate endi puhkuseenergia saab rikutud.

Sel aastal oli erinev ka see, et kui tavapäraselt on suvehooaeg õige hoo saanud kätte jaanipäeva järel, siis sel aastal algas see kohe, kui spaadelt keeld ära võeti, ehk siis põhimõtteliselt 1. juunist. Seega jäi ära ka tavapärane sisseelamisaeg.

Niimoodi sai kokku kaks seniolematut asjaolu: noored ilma kogemuseta teenindajad ja suur hulk turiste, kes ootasid nüüd ja kohe täisteenust.

Teeme ühe mõtteharjutuse. Kujutage end tagasi 18aastaseks ja meenutage, kuidas oli end positsioneerida võrdsena täiskasvanute seltskonnaga. Eks ikka väike kartus oleks sees. Mäetaguse mõisahotellis läks hästi, sest saime endale väga vahvad noored inimesed, mõni on julgem, mõni siiski eriti mitte. Kuid nad kõik on väga püüdlikud ja soovivad endast anda parima.

Käisin hiljuti perega Toilas söömas, meid teenindav noormees ütles kohe, et ta on esimest päeva tööl. Ja väga hästi tegi, see aitas kohe end reguleerida hoopis teisele sagedusele. Ta oli menüü üleskirjutamise ajal väga püüdlik, kuid meie teenindamise ajal suutis ta tuua joogi, mida me ei tellinud, jätta lauda esimeste käikude tühjad nõud ning leib oli laual veel ka magustoidu lõpetamise ajal.

Tunded, mis valdasid kogu söömaaja vältel, olid seinast seina: poisi ärakodustamisest kuni selleni, et meie käest ta jootraha küll ei saa. Kuid lõpuks olid kõhud head-paremat täis, ilm oli ilus ja liigse joogi maksmise vastu ei pidanudki võitlema.

Muidugi sai noormees ka jootraha, sest need olid ta esimesed sammud tööjõuturul, kus iga tagasiside võiks olla pigem toetav ja mõistev. Vahest minul on seda veidi kergem mõista, sest ka Mäetaguse mõisahotelli restoranis on kõik uued teenindajad. Kuid need, kes säärast kogemust ei oma, ei oska vahest end uute teenindajate ja ka nende ettevõtete olukorda panna.

Kindlasti arvab osa lugejaid nüüd, et langetage siis hindasid, kui teenindajad kõik on rohelised. Tavapärases situatsioonis, kui näiteks tuleb uus menüü, me oleme seda ka teinud.

Kuid minu üleskutse on see, et toetagem noori inimesi nende esimestel sammudel tööjõuturul. Teie heatahtlikkusest võivad sõltuda noore inimese edasised valikud. Mitte niivõrd see, kas asuda õppima turismisektorisse, vaid pigem, kas ja kui palju usaldada maailma ja inimesi.

Kohtasin hiljuti ühte tuttavat, kes rääkis, kuidas tema sõbranna oli eelmisel nädalavahetusel puhanud meie hotellis. Nende restoranikogemus sai rikutud. Ma pakun, et te ei oska selle peale tullagi, mille tõttu. Selle tõttu, et üks seitsmeliikmeline seltskond käitus väga alandavalt meie esimest päeva tööl oleva teenindajaga. Tubli noormehega gümnaasiumi lõpuklassist.

Seltskond, kes on põhjuseta mõistmatu ja valjult ebaõiglane, ei riku mitte ainult teenindaja päeva. Ka pahandajate endi puhkuseenergia saab rikutud ning kõige tipuks häiritakse ka teiste külaliste puhkust ja meeleolu. Mille nimel?

Kas te olete mõelnud, et sellisel juhul annavad kõik ümbritsevad sellele olukorrale hinnangu. Ei ole nii, et ainult klient hindab teenindajat ja teenust pakkuvat asutust. Ka meie anname hinnanguid. Kuid muidugi ei vormista me neid kunagi dialoogiks kliendiga. Küll juhtub aga vastupidi. Selge on see, et teenindajale peab oma ebamugavusest teada andma, kuid seda saab teha siiski diskreetsel moel.

Kole on küll tunnistada, kuid turismiasjalistel on aegade jooksul väljakujunenud hinnangud ka erinevate ametite pidajatele ehk mingi kindla tegevusala grupiklientidele. Alati on erandeid, kuid mingi muster on välja kujunenud ning see on üle Eesti kusjuures samasugune…

Tasub mõelda, millised me ise kliendina oleme. Mitte ainult toitlustus- või majutusasutuses, aga ka toidupoes ja apteegis. Vähemalt minust sai sellele tõdemusele jõudmisel hulga parem klient. Ja juba aastaid tagasi.