Katri Raik - kolmejalgsel taburetil istuv linnapea

Katri Raik tunnistab, et kartis viimase ajani linnapea kohast ilma jääda, kuid nüüd on ta sellest hirmust üle saanud. Ta ütleb, et saab ka õpetajana koolis hakkama. Foto: Ilja Smirnov / Põhjarannik

Narva linnapea Katri Raik aimab, et tema tool kõigub, kuid ta ei karda enam töötuks jääda. Miks? Kas ta jõudis poole aastaga Narva linnavalitsusest korruptsiooni välja juurida? Kas endise isamaalase ja praeguse sotsiaaldemokraadina on ta parem- või vasakpoolne ja mida ütles talle Narvas elav vindine leedulane? Miks viis ajaloolane Raik 9. mail lilli nõukogude sõdurite ja 24. veebruaril vene valgekaartlaste mälestusmärgi juurde? Sellest pihib piirilinna meer Põhjarannikule antud intervjuus.

Mitu patja olete jõudnud oma pooleaastase Narva linnapeaks oleku ajal märjaks nutta ja mõelda, et oli nüüd seda siis vaja?

Nutnud ei ole. Aga hiljuti ütles üks Eestis kõrgelt hinnatud arst telefonitsi, et ma kostun nagu depressioonis inimene. Siis sain aru, et tuleb kähku teha korrektiivid oma suhtumises, ja need olen teinud. Nüüd on mul hingerahu tagasi.

Mis korrektiivid need on?

Kui sa kogu aeg elad hirmus, et homme hakatakse sinu vastu allkirju koguma, siis … Alateadlikult ju püüad seda välistada. Mina küll ei taha tööta jääda. Käisin selle töötuks jäämise mõtte ühel nädalavahetusel endas läbi − päris karm oli. Aga lõpuks saabus hingerahu ja see on kõige tähtsam.

Kuidas seda saavutada?

Tuleb lihtsalt endalt küsida, mis on tähtis, mis õige, endale ausalt vastata ja selle järgi toimida.

Te ei karda enam töötuks jääda?

Ma ei ole selline tüüpiline poliitik, kellel pole taganemisteed ja kes kardab, et ta ei oska midagi muud teha. Minul on ju alati võimalik teenida Eesti keskmist palka ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetajana.

Narvakad imestavad linnapea kepikõnni üle

Kui Katri Raik teeb Narvas hommikuti kepikõndi, kannab ta punaseid prille, et keegi teda ära ei tunneks. Ent mõnikord siiski tuntakse, kuigi ta püüab tähelepanust hoidumiseks aeg-ajalt marsruuti muuta. Ja siis on üllatus suur: linnapea ei tee ometi kepikõndi! "Umbes nii, et kas linnapea on kah inimene?"

Kas siis soovitakse koos linnapeaga ka pilti teha? "Pilti soovivad enamasti teha mehed vanuses 30-40 ja ma võtan seda komplimendina. Aga tavaliselt on nad veidi vindised," ütleb Raik.

Kui olete olnud siseminister, riigikogu liige, sisekaitseakadeemia rektor ja suuruselt riigi kolmanda linna meer − kas see eneseuhkuse pihta ei hakkaks?

Et rikun koolidirektori elu ära? See on küll võimalik. [Naerab.]

Narvas on loomisel kaks riigigümnaasiumi. Kui tekib sihtasutus Kreenholmi Kultuurikvartal, siis usun, et selle juhiks oleksin üks paremaid kandidaate oma kogemusepagasiga viia ellu hullumeelseid projekte.

Teis ei ole võltstagasihoidlikkust, nii et julgete öelda, et kunagi olite enda arvates Eesti parim Narva kolledži direktor, siis Eesti parim sisekaitseakadeemia rektor, nüüd parim Narva linnapea?

Praegune töö tõepoolest meeldib mulle ja teen seda parimal moel, aga ainult nii kaua, kuni Narva volikogu mul seda teha lubab. Edaspidi, kui see õnnestub, tahaksin seda teha suurema toetusega volikogus.

Need, kes on juhtinud omavalitsust, teavad, kui keeruline see on, kui volikoguga pole suhted kõige soojemad.

Minu vastu on poole aasta jooksul kolm korda alustatud allkirjade kogumist ja see ei anna just head stabiilsustunnet.

Aga volikoguga heade suhete hoidmiseks on sageli kombeks volikogu liikmetele midagi isiklikult lubada või anda. Osa tulebki volikokku selleks, et midagi saada. Kas võib olla, et nad ei tahagi parimat Narvale, vaid endale?

Arvan, et nad tahavad Narvale parimat enda parima kaudu. Jah, see väljend, et tulla võimule selleks, et selle kaudu midagi omada, kahjuks iseloomustab kohalikku poliitikat. Ja ma ei seosta seda ühegi erakonnaga. Narvas on siiani erakondade puhul kasutatud frantsiisi: võetud üks kaubamärk, mille puhul on öeldud, et see käib küll. Praegu on Narvas kaks sellist kaubamärki: Keskerakond ja EKRE.

Miks sotside kaubamärk ei tööta?

Sest ma ei ole hea parteipoliitik.

Aga te olete samuti kasutanud erinevaid kaubamärke. Olite Isamaas, nüüd sotside seas, vahepeal lubasite kandideerida hoopis Keskerakonna nimekirjas.

Väikeses Eestis ei tarvitsegi teistmoodi läbi elu saada. Keskerakonda astuda pole ma kunagi lubanud. Arvan, et elu lõpus olen tagasi Isamaa Parempoolsetes, siis kui erakond ennast korda seab.

Aga ma ei tunne, et oleksin Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda astudes kedagi või ennast reetnud. Küll aga püüaksin nende kahe erakonnaga elus piirduda.

Kas olete siis vasak- või parempoolne?

Osa minust on vasak- ja osa parempoolne. Tegelikult on ju kogu meie elu muutunud tunduvalt sotsiaaldemokraatlikumaks. Kuulates Reformierakonda, tundub mulle vahel, et see pole väga kaugel sellest, mida sotsiaaldemokraadid räägivad.

Ilmselt peavad sotsiaaldemokraadid kogu Euroopas oma tegevust ümber mõtestama ja seisma töötava rahva, mitte töölisklassi eest, mida endisel kujul enam pole.

Ma olen end suures poliitikas ära proovinud ja olen julgenud öelda: "Aitäh, oli huvitav kogemus!" ja minna ära, kui mulle seal midagi ei meeldi.

See pole tüüpiline tulla parlamendist ära nii, nagu mina tulin. Aga ma ei ole seda sammu hetkegi kahetsenud. Küll peavad kõik meeles pidama, et kui sa oled kaua parlamendis, siis sa ei saa minna töötukassasse toetust küsima.

Miks?

Sest parlamendi liikmel pole töötuskindlustust, kui sa pole kolme aasta jooksul 12 kuud nn päris tööd teinud.

Kas poolsots ja poolparempoolne tähendab seda, et saada riigilt võimalikult palju hüvesid ja maksta võimalikult vähe makse?

See tähendab hoida oma maad, kus oled sündinud, mõista, et kõiki, kes siin elavad, on Eestil vaja. Mõista seda, et haridus on eestlaste usk ja sellesse tasub investeerida…

Eestlaste usu puhul mõtlete rahvust või kõiki Eestimaa inimesi?

Siinkohal mõtlen ikka rahvust − see on meie ettekujutus sellest, mis on kõige tähtsam.

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna puhul nägin soovi venekeelse haridusega tegelikult tegelda ja inimesi ka ära kuulata.

Olen veendunud, et kohalikul tasandil on mõndagi probleemi lihtsam lahendada kui riigikogus, kus sa oma töö tulemust otseselt ei näe.

Oluline on hariduses valikuvõimaluste pakkumine: kes tahab, läheb eesti kooli, kes tahab, keelekümbluskooli, ja kes tahab, vene kooli. Aga kui meil ei ole korralikku valikuvõimalust, siis me ei teagi, kuidas valitakse.

Keskerakondlasest Narva volikogu esimees Tatjana Stolfat teatas eelmisel nädalal, et teil on põhilised vastuolud haridusküsimuses. Milles need seisnevad?

Ma lugesin ka seda, et meil on põhimõttelised vastuolud eelarveraha kasutamises ja ettevõtluse toetamise küsimustes. Selle peale ma ei saanud tõesti enam mitte millestki aru.

Ettevõtluse toetamise poolt olen mina küll olnud, aga kahjuks ei saanud ma sellele volikogus toetust.

Kas need on siis väljamõeldised või kunstlikud argumendid?

Ma arvan, et seda peab küsima proua Stolfati käest. Ma olin tõesti imestunud neist vastuoludest lugedes.

Aga meil pole Eestis olnud ühtegi valimist, kus lõpuks vene kooli kaarti taskust välja ei tõmmata ja sellega lehvitama ei hakata.

Kui küsid tänaval vene vanaema käest, siis ta ütleb: "Я − за русскую школу." ("Olen vene kooli poolt.") Ja kui sa oled talle argumenteerimise ära lõpetanud, siis ta ütleb: "Знаете, у меня внучка учится в Тартуском Университете на медицинском." ("Teate, mu lapselaps õpib Tartu ülikoolis meditsiini.") Või käib teine lapselaps keelekümbluskoolis.

Minu meelest on alatu vene kooli küsimust sellisel viisil valimistel kasutada.

Kui asusite ametisse, ütlesite, et Narva linnapea tool on üks kolmejalgne taburet. Mitu jalga on praeguseks selle tabureti alla jäänud?

Ma mõtlesin selle all, et hästi läheb sellel linnal, kus on töökohad. Tähtis on, et tööandjal oleks, kuhu panna elama mujalt toodud kõrge kvalifikatsiooniga töötajaid. Peavad olema korralik tänavavalgustus, siledad tänavad, korralik meditsiin ja haridus. Selle tabureti kolm jalga ongi elukeskkond, meditsiin ja haridus. Ja selle tabureti peal on töökohad.

Ma saan aru, et te lähete närvi, kui jälle öeldakse, et Ida-Virumaal on suur potentsiaal. Aga praegu olen ma valmis seda ise ütlema just Ida-Virumaa õiglase ülemineku kontekstis. Selge, et paljud investorid loodavad praegu sellele toele. Aga samas, kui siia on tulemas pigem elektrimahukat tootmist… Kui siia oleks tulemas kaks-kolm tootmist, mis oleks võrreldavad põlevkivitööstusega, siis muidugi.

Me peaksime ausalt ütlema, et Narva oli, on ja jääb tööstuslinnaks, ning lõpetama ära flirtimise igasuguste lennukate ja ilusate ideedega. See ei tähenda, et infotehnoloogiaharidust ei pea arendama või poleks vaja loomeettevõtluse klastrit. Kuid sellega kogu linna ära ei toida.

Aga turism?

Ega turism ju kusagile kao, sest Narva asukoht on unikaalne.

Te rikkusite ju Narva vanalinna taastamise unistuse oma uue kolledžihoonega vanalinnas ära.

Ei. Meie ei pommitanud vana Narvat ja meie ei lükanud seda, mis alles jäi, 1950ndate alguses kokku. Mina arvasin, et kolledži loomine toob sinna piirkonda rohkem elu.

Aga praegu, kui meil on kolledž ja promenaad, on see viimane kõigi taju-uuringute põhjal üks Narva ilusamaid paiku ja Narvat tõmbab vee poole.

Üks plaan on algatada detailplaneering, mis lubaks ühte vanalinna piirkonda ehitada vanas stiilis maju.

Ja mida nendega peale hakata?

See on küsimus tõesti. Arvatakse, et need sobivad nii elamiseks kui kontoriteks. Mina julgen kahelda, aga kui see on inimeste siiras soov, siis sellise kompromissini oleme praegu jõudnud.

Terve vanalinna taastamisest rääkides unustame, et see hõlmas 400 maja, ja tasub silmas pidada, et 17. sajandil olid ka oma "hruštšovkad" ning kõik hooned polnud väärtuslikud.

Kui paljudele narvalastele see teema üldse korda läheb, kui paljude ajalootunnetus algab 1940. aastatest?

Ei ole nii hull. Narvalaste ajalootunnetus algab sellest, kui nende esivanemad tulid siia aastatel 1946-1948. Mäletatakse varemeid ja toonaseid jutte. Narvalasi huvitab Narva ajalugu väga. See eristabki Narvat mitmest teisest Ida-Virumaa linnast, et siin on ajalugu: oma linnus ja oma jõeäär. Siin olid Peeter I, rootslased ja taanlased, Katariina II käis. Sellest kõigest räägitakse siin suure uhkusega. Arvan, et narvalaste suhtumine ajaloosse on muutunud, ja loodan, et selle muutuse juures on mul olnud au olla.

Kui raske on teil Narva linnapeana mitte minna 9. mail lilledega sõjamonumentide juurde?

Ma läksin.

Mul on ju väidetavalt kaks probleemi. Esimene see, et ma pole Narvas sündinud. Üks veidi purjus mees, kes väitis, et on leedu päritolu, ütles, et ma olen päris korralik inimene, hoolimata sellest, et olen Tartust. Teine linnalegend on see, et ma vihkan 9. maid.

9. maile on Narva linnapead erinevalt reageerinud. Mõni on selleks päevaks linnast lahkunud või vaadanud üritusi kardinate vahelt. Mina eelistan olla nende inimestega, kellega iga päev koos olema pean.

Käisin sinimustvalge lindiga ehitud vanikuga mälestusmärgi juures. Arusaadavalt ma ei kõnelnud ega kandnud georgi linti. Jah, tegin endaga kompromissi, aga sõda ju lõppes ja sakslased läksid ära. Tõsi, Eestile ei tulnud parimad ajad.

Kui te poleks linnapea, poleks läinud pärga panema?

Jah, siis ma poleks tundnud vastutust selle eest, et olla koos inimestega, kellega ma iga päev suhtlen.

Eks selles ajaloosegaduses, kus me oleme, tulebki teha kompromisse ja samas tuleb kindlasti käia ka endale väga tähtsatel üritustel, nagu iseseisvuspäev või võidupüha. Käisin 24. veebruaril ka vene valgekaartlaste mälestusmärgi juurde lilli viimas.

Kui palju te tajute praegu, et teie tooli jalgu saevad needsamad inimesed, kellega te eelmise aasta lõpus Narvas uue võimuliidu tegite?

Praegune volikogu koosseis ei jõudnudki kahjuks arusaamisele, mis asi on koalitsioon. Üsna kähku koguti [Keskerakonna poolt] endale tagasi absoluutne enamus ja räägiti teatud viisil jõupositsioonilt.

Loodan oma sammuga [minna valimistele oma nimekirjaga − toim.] jõuda olukorrani, kus keegi ei saavuta valimistel Narvas absoluutset enamust. Ja iga päevaga usun sellesse aina rohkem.

Kas teis tõesti oli usk, et Keskerakonnas on toimunud puhastus ja jõutud arusaamiseni, et see, mis varem oli, oli suur eksitus, ja nüüd toimus taassünd?

Olin piisavalt naiivne, et uskuda, et nende muutumine on võimalik.

Eks inimesed lootsid, et nüüd väga palju muutub, aga mida saab muuta üks uus linnavalitsus, kui volikogu koosseis on endine?

Aga korruptsiooni olete Narvas poole aastaga suutnud välja juurida?

20 aastat üles ehitatud süsteemi ei saa kindlasti kuue kuuga olematuks muuta. Küll olen uhke, et oleme valinud avaliku konkursiga haiglajuhi, Narva Vee juhi ja Narva Linnaelamu juhi. Keegi neist kolmest inimesest ei kuulu ühtegi erakonda.

Kindlasti oleks väga traditsiooniline, et ma läheksin praegu Narva haigla uue juhi Ago Kõrgvee juurde, et ta allkirjastaks avalduse minu valimisliidus kandideerimiseks. Muidugi ma ei tee seda, kuigi see oleks Narvas väga ootuspärane.

Miks te ei tee?

Sest nii asjad ei käi.

Kas narvalased mõistaksid teid?

Ma nõustun veel kord, et olen olnud ülimalt naiivne, aga ma kavatsen ka edaspidi olla suhteliselt naiivne. Ma lootsin tõesti, et Keskerakonda tuleb Narvas pärast seda, kui üks seltskond oli sealt ära läinud, uusi inimesi. Nii ei juhtunud. Tegelikult ei olnud soovi võtta sinna uusi inimesi, sest siis jäävad ju omad välja. Ja ega neid, kes oleks soovinud end selle seltskonnaga siduda, polnudki eriti.

Eks mul natuke süda valutab, kui ma Keskerakonna fraktsioonist niimoodi räägin, sest Tatjana Stolfatiga tegime normaalset ja tõhusat tööd.

Katri Raik 2009. aastal koos Tartu ülikooli Narva kolledži tudengitega. Foto: Ilja Smirnov / Põhjarannik

7 vähetuntud fakti Katri Raigi elust

* 1967. aastal Tartus sündinud Katri Raigi üks esimesi töökohti oli ülikooli teabetalituses, kus ta sai telefaksijast selle juhiks.

* 2004. aastal Tartu ülikoolis kaitstud doktoritöö teemaks oli ajalookirjutuse kõrgaeg Eesti- ja Liivimaal 16.-17. sajandil.

* Eksperdina on ta osalenud haridusprojektides muu hulgas Tadžikistanis, Venemaa idaosas Jakutskis, Kasahstanis ja Makedoonias.

* Oma salaarmastuseks on ta nimetanud giiditööd ja ajaloolisi lasteraamatuid.

* Kui närv väga mustaks läheb, siis tikib ta väikesi asju ja kindlasti ristpistes. Päeva käivitamiseks vaatab kell kuus hommikul mõne teleseriaali osa.

* Narva aasta naiseks valiti Katri Raik juba 2000. aastal. 13 aastat hiljem pälvis ta ka Eesti aasta naise tiitli.

* Ajaleht Postimees tituleeris 2012. aasta suvel, mil oli valmimas uus kolledžihoone, Katri Raigi "meie printsessiks Narvas".

Miks nad siis ühel hetkel teie vastu läksid?

Ma olen kogu aeg küsinud, milles ma süüdi olen, ja pole kordagi vastust saanud. Ma olen alati küsinud, mida ma saan teha teistmoodi. Aga ma ei ole ikkagi [nendele] lõpuni oma. Ma ei ole samast süsteemist.

Mida tuleks teha, et omaks saada − nende reeglid omaks võtta?

Jah, ma ei ole toonud oma sugulasi siia tööle. Ma käitun teistmoodi.

Te olite riigikogus korruptsioonivastase erikomisjoni esimees. Miks korruptsiooni teraviku tähelepanu on just Narval, Kohtla-Järvel...

Samamoodi Tallinnal.

Jah, Tallinnal ka. Aga eelkõige just nendel linnadel, kus elab rohkem venekeelseid elanikke.

Kui ma sellesama komisjoni esimehena käisin Lõuna-Eesti omavalitsustes rääkimas korruptsiooniga seotud teemadel, siis küsiti, et mis asja sa räägid, me tahame lihtsalt oma Elvat arendada.

Väikestes kohtades ei ole sageli ka opositsiooni ja koalitsiooni suhted nii teravad. Ma ei tea, kas seda saab siduda venekeelsete linnadega, küsimus on pigem kohalikus poliitilises traditsioonis.

Mis on teid linnapea töös poole aastaga kõige enam üllatunud?

Ikka see, et paljude Narva inimeste meelest peaks linnapea parandama ära kõik asfaldiaugud. Talvel külmasegu ja suvel soojaseguga. See on linnapea esimene ülesanne. Kui kusagil on suur porilomp, siis tuleb sellest teatada otse linnapeale. Eeldatakse, et linnapea peabki tegelema eelkõige kommunaalasjadega. Kui sa tegeled haigla tuleviku või arengukavaga, siis sa tegeled millegi liiga abstraktsega. See ei ole päris asi. Sellega võid tegelda õhtul vabal ajal.

Üheks suureks teemaks on Narvas kassid. Püüa sa öelda, et sind kasside saatus ei huvita. Lapsi sa ei pea armastama, aga kasse pead. Ma olen aru saanud, et loomade varjupaikade mõte on aidata leida loomadele uus kodu, aga Narvas on varjupaiga mõtteks kollektsioneerida kasse − seal on neid vist juba 400.

Sain aru, et minu eelkäija [Aleksei Jevgrafovi] populaarsus põhines parklate ja mänguväljakute tegemisel. Minu jaoks on küsimus, et kui linnavalitsus ehitab osa kortermajade juurde parklad, aga teised ühistud peavad seda ise tegema, kus siis see õiglus on. Mänguväljakute puhul peaks ka süsteem olema tervik koos nende edasise hooldamisega.

Millega peaks siis linnapea tegelema?

Narvas on kõige väiksem keskmine palk, kõige suurem töötus. Kui Eesti omavalitsustes on maksuraha elaniku kohta keskmiselt üle 1400 euro ja meil alla tuhande, siis loomulikult kannatavad kultuur ja sport. Tegelikult paneb mõtlema, kui vaene on Narva linn ja kui vastutusrikas on seda vähest raha suunata. Kui hädasti on vaja riigi ja Euroopa raha juurde.

Omaette keeruline küsimus on, et see linn, mis on rajatud 85 000 inimesele, on pooltühi: 55 000 elanikku on jäänud, kümne aasta pärast, ma kardan, veelgi vähem. Püüa seda siis kõike korras hoida. Neid valikukohti, mida tuleb teha, on väga palju.

Väga kurb osa tööst oli see, et koroonaajal tuli välja, kui palju suri üksikuid vanainimesi, kellel ei olnud lähedasi. Meil on väga palju haigeid inimesi, tuleb ära kuulata palju inimesi, kes tegelikult peaksid olema hoole all.

Milline peaks Narva linnapea elanikele kättesaadavuse mõttes olema: kas selline, kelle juurde pääseb harva, või peaks tema mobiilinumber olema linnavalitsuse seinal suurelt kirjas?

Viimasel juhul läheksin ilmselt hulluks ja poleks võimalik tegelda ei tänavaaukude ega haigla tulevikuga. Samas ma arvan, et hea linnapea liigub linnas palju ringi ja saab aru, mis inimesi tegelikult muretsema paneb.

Tulin just ühelt ürituselt, mis toimus rahvaste majas, selle direktor suutis mind vedada nii vene kui tšuvaši seltsi üritusele. Väga lahe oli, kuidas ma muidu näeksin, kuidas tšuvaši naised tantsu harjutavad. Seda hinnatakse Narvas väga palju. Samas on koroonaaeg säästnud mind sellest, et käiksin linnapeana ka kõigil nädalavahetustel vaid ühelt kontserdilt teisele.

Kuidas te oma ametiautoga rahul olete?

Ma tean, et automark on Škoda. Ma käin linnas tegelikult väga palju jala, just selleks, et näha rohkem oma silmaga. Oma opereeritud põlvede tõttu tunnen ka väga hästi kõnniteede auke ja tahaksin, et neid ei oleks.

Üks teie eelkäija selles ametis sai kurikaga vastu pead. Te ei karda üksi liikuda?

Kui saan kurikaga vastu pead, siis saan kurikaga vastu pead. Seda võid saada nii linnapeana kui mitte linnapeana.

Kas telefoni teel mahlaselt sõimata olete saanud?

Olen ikka püüdnud küsida, miks mu peale karjutakse, et äkki arutaksime rahulikumalt. Kord helistati ka pool neli öösel, kuna inimene polnud rahul, et tema maja juures midagi mürises.

Kas olete oma tulevase raamatu "Ma olin Narva linnapea!" jaoks juba mõned peatükid kirjutanud?

Esialgu tegin märkmeid, aga siis läks elu nii kiireks, et märkmeid pole aega olnud teha. Ma ei tea, millal selline raamat sünnib, sest mul on veel mitu teist raamatut pooleli. Kindlasti oleks sellist raamatut lihtsam maha müüa kui mu Narva kultuuriloolist teejuhti "Viimane lahke maja". Minu pisarad või elu Narva linnapeana oleks tunduvalt lõbusam.

Millised oleksid seni parimad kohad?

Ma kindlasti kirjutaksin sellest, kuidas ma sain üle sellest, kui mulle alguses, kui linnapeaks sain, öeldi, et ma ei ole siit pärit ja vihkan 9. maid. Kuidas ja milliste argumentidega siis endas jõudu leida ja lasta ennast kuu aega lihtsalt peksta. Selle tunnete virvarri kirjutaksin kindlasti lahti.

Aga ka armsatest hetkedest: pirukaid ja lilli on toodud, käterätik on kingitud − ma arvan, et see ei ole korruptsioon.

Kas linnapea töö on meeldivam kui ministri töö, mille kohta olete öelnud, et seal oli vaid kaks toredat päeva, esimene ja viimane, mil lilled antakse? Muudel päevadel lülitatakse igal hommikul kell 7 nii-öelda vooluvõrku ja kell 23 võetakse välja.

Ma sattusin siseministriks õnnetul ajal, kui võtsin kuni valimisteni üle ootamatult vabaks jäänud koha. Ma püüdsin lõpuni väravasse ajada teise inimese [Andres Anvelti] alustatud asju.

Linnapea tööd naudin ma kindlasti rohkem. See esindamise värk üleliia hästi ei sobi, otse eeter ajab mind ikka tänini närvi, käed higistavad ja süda puperdab. Seepärast olen ma halb suurpoliitik. Minu õudusunenägu on otse eeter "Aktuaalses kaameras".

Töörõõmu näed õpetajana või õppeasutust juhtides. Kui linnapeana õnnestub mingeid olulisi algatusi käima lükata, on hea tunne. Kas või sellised väikesed asjad, et Narvas vastsündinud laste vanematele ei anta sünnitunnistust lihtsalt paberina, vaid pannakse ilusasti kausta vahele.

Valimistulemuse seisukohast on oluline saata pensionäridele ka oma pildiga postkaarte?

Muide, koos volikogu esimehega otsustasime jah, et me hakkame saatma, kuid mitte ainult enne valimisi, vaid kogu aeg. Aga see on tõesti nüüd täpselt see koht, kus iga sammu, mida sa teed, seostatakse valimistega.

Ma olen otsustanud kinkida kõigile, kes tulevad kaubanduskeskusesse end vaktsineerima, oma raamatu. Kahtlesin, kas seda seostatakse ka valimistega. Aga siis mõtlesin, et kes tahavad nii mõelda, kirjutagu ka oma raamat valmis ja siis arutame uuesti. Ma arvan, et enda kirjutatud ja välja antud raamatut võin jagada küll.

Mis on Narva linnas viimase 20 aasta jooksul teie silmis enim muutunud?

Ma olen ise koos Narva linnaga saanud 20 aastat vanemaks. Need, kes siin harva käivad, ütlevad peaaegu iga kord, et siin on nii palju muutunud. Minu silmis oli võib-olla see Narva, kuhu ma tulin, isegi romantilisem ja ilusam kui praegu.

Minu arvates on Narva siiski seni veel vähe muutunud. Uusi hooneidki saab üles lugeda vaid ühe käe sõrmedel. Alles sel sügisel algab [taasiseseisvusaja] esimese uue kortermaja ehitus. Kujutage ette, mis uudis see Tartus või Pärnus oleks, et algas uue kortermaja ehitus!