Me peaksime ausalt ütlema, et Narva oli, on ja jääb tööstuslinnaks, ning lõpetama ära flirtimise igasuguste lennukate ja ilusate ideedega. See ei tähenda, et infotehnoloogiaharidust ei pea arendama või poleks vaja loomeettevõtluse klastrit. Kuid sellega kogu linna ära ei toida.
Ega turism ju kusagile kao, sest Narva asukoht on unikaalne.
Te rikkusite ju Narva vanalinna taastamise unistuse oma uue kolledžihoonega vanalinnas ära.
Ei. Meie ei pommitanud vana Narvat ja meie ei lükanud seda, mis alles jäi, 1950ndate alguses kokku. Mina arvasin, et kolledži loomine toob sinna piirkonda rohkem elu.
Aga praegu, kui meil on kolledž ja promenaad, on see viimane kõigi taju-uuringute põhjal üks Narva ilusamaid paiku ja Narvat tõmbab vee poole.
Üks plaan on algatada detailplaneering, mis lubaks ühte vanalinna piirkonda ehitada vanas stiilis maju.
Ja mida nendega peale hakata?
See on küsimus tõesti. Arvatakse, et need sobivad nii elamiseks kui kontoriteks. Mina julgen kahelda, aga kui see on inimeste siiras soov, siis sellise kompromissini oleme praegu jõudnud.
Terve vanalinna taastamisest rääkides unustame, et see hõlmas 400 maja, ja tasub silmas pidada, et 17. sajandil olid ka oma "hruštšovkad" ning kõik hooned polnud väärtuslikud.
Kui paljudele narvalastele see teema üldse korda läheb, kui paljude ajalootunnetus algab 1940. aastatest?
Ei ole nii hull. Narvalaste ajalootunnetus algab sellest, kui nende esivanemad tulid siia aastatel 1946-1948. Mäletatakse varemeid ja toonaseid jutte. Narvalasi huvitab Narva ajalugu väga. See eristabki Narvat mitmest teisest Ida-Virumaa linnast, et siin on ajalugu: oma linnus ja oma jõeäär. Siin olid Peeter I, rootslased ja taanlased, Katariina II käis. Sellest kõigest räägitakse siin suure uhkusega. Arvan, et narvalaste suhtumine ajaloosse on muutunud, ja loodan, et selle muutuse juures on mul olnud au olla.